Larry jäi ühel oma vallutuskatsel konksu otsa ja see osutus ebameeldivalt läilaks juhtumiks. Ta muutus märgatavalt vähem toredaks. Ma polnud ainuke, kes toimunut tähele pani. „See plika veab teda ninapidi,“ irvitasid teised sõbrad. Me pilkasime Larryt halastamatult, aga see ei näinud talle avaldavat mingit mõju. Seega pidin ohjad enda kätte haarama ja ühe räpase ööklubi pimedas nurgas end Larry väärikuse nimel ohverdama, suudeldes teda otse tema üllatunud teravmeelsele suule.
Suudlus köitis tema tähelepanu. Ja minu oma. Mida põrgut ma küll mõtlesin? Teesklesin mitu kuud, et midagi ei juhtunud, püüdes samal ajal oma tunnetes sotti saada. Larry ei sarnanenud ühelegi mehele, kellest ma minevikus olin sisse võetud. Esiteks meeldis ta mulle. Teiseks oli ta lühike, vaidlushimuline ja abivalmis mees suurte siniste silmade, laia naeratuse ja äärmiselt paksude juustega. Olin minevikus pidanud kohaseks magada üksnes pikkade eksootiliselt nägusate eneseimetlejatega. Mul polnud mingit kindlat soovi minna kohtama mehega ja see mees siin polnud isegi minu tüüp mitte!
Välja arvatud asjaolu, et oli ikka küll. Larry oli täpselt minu tüüp. Isegi pärast meie kentsakat baarisuudlust jäime endiselt lahutamatuks, ent mõistagi oli ka tema segaduses. Kuid ta ei käinud peale, ei nõudnud vastuseid ega selgust, ta lihtsalt ootas. Soolakringlit meenutades sain aru, et Larry oli juba siis olnud minusse armunud ja mina temasse. Paari kuuga sai meist tõeline, ametlik paar, mis tekitas meie skeptilistes sõprades korraliku šoki.
Tegelikult oli see kogu mu elu vaieldamatult kergeim suhe. Larryga koos olemine tegi mind igatahes õnnelikuks, nii et kui ta vastuolude küüsis vaeveldes ja segaduses olles tuli mulle ütlema, et talle pakuti oivalist töökohta idaosariikides ühe ajakirja toimetuses, ei kõigutanud see minu tasakaalu tegelikult üldse. Mu järgmine samm tundus nii ilmselge, nii loomulik, et otsus langetas end praktiliselt ise. Lahkusin armastatud töökohalt, et kolida koos Larryga tagasi itta – igal juhul parim risk, mille ma eales võtnud olen.
Maandusime Larryga New Yorgis 1998. aastal – tema oli meesteajakirja toimetaja ja mina vabakutseline produtsent – ning seadsime end sisse ühes West Village’i liftita kortermajas. Ühel soojal maikuu õhtupoolikul helises uksekell. Töötasin kodus ja polnud ikka veel pidžaamat seljast võtnud.
„Kes seal on?“ küsisin läbi fonoluku.
„Miss Kerman? Inspektorid Maloney ja Wong.“
„Jah?“ Mõtlesin, mida kohalikud võmmid sellest majast tahavad.
„Kas me saaksime teiega hetke rääkida?“
„Mis teemal?“ Äkitselt tundus asi kahtlane.
„Miss Kerman, ma arvan, et meil oleks parem rääkida silmast silma.“
Maloney ja Wong, tursked mehed erariietes, ronisid viis korrust üles ja võtsid elutoas istet. Rääkis ainult Maloney, Wong samal ajal silmitses mind ilmetult.
„Miss Kerman, me oleme USA tolliameti inspektorid. Tulime teatama, et Chicago föderaalkohus on esitanud teile süüdistuse narkootikumide salakaubaveos ja rahapesus.“ Ta ulatas mulle paberilehe. „Te peate ilmuma kohtusse sel kuupäeval ja selles kohas. Kui te kohtusse ei ilmu, võetakse teid vahi alla.“
Vaatasin teda vaikselt silmi pilgutades ja mu meelekohtade veresoontes hakkas äkitselt vasardama, nagu oleksin väga kiiresti mitu miili maha jooksnud. Müra minu peas hirmutas mind. Olin mineviku seljataha jätnud, hoidnud seda salajas kõigi, isegi Larry eest. Kuid nüüd oli see aeg läbi. Olin rabatud sellest, kui füüsiline mu hirm tundus.
Maloney võttis kirjutusaluse ja paberi ning küsis nagu jutujätkuks: „Kas te soovite anda ütlusi, miss Kerman?”
„Ma arvan, et mul oleks parem rääkida oma advokaadiga, eks ole ju, inspektor Maloney?“
Koperdasin kesklinna Larry kontorisse, suutes enne seda vaevu meeles pidada pidžaama tänavariiete vastu vahetada. Sikutasin Larry puterdades õue West 22nd Streetile.
„Mis lahti? Oled sa minu peale vihane?“ küsis ta.
Tõmbasin sügavalt hinge, sest ei suutnud muidu rääkida. „Mulle on föderaalkohtus esitatud rahapesu ja narkoveo süüdistus.“
„Mida?“ Larryle näis see nalja tegevat. Ta vaatas ringi, nagu osaleksime mõnes salajases tänavateatri etenduses.
„See on tõsi. Ma ei mõtle seda välja. Tulin otse kodust. Föded käisid seal. Ma pean saama helistada. Mul on vaja advokaati. Kas ma võin su telefoni kasutada?“
Oot, võib-olla ma ei tohikski üldse telefoni kasutada. Võib-olla kuulatakse pealt kõiki telefone, mis on kaudseltki minuga seotud, kaasa arvatud neid, mis asuvad Larry kontoris. Iga hullumeelne, paranoiline asi, mida Nora oli mulle rääkinud, röökis mu peas ja nõudis tähelepanu. Larry vaatas mind, nagu oleksin aru kaotanud.
„Ma pean saama kellegi teise mobiiltelefoni! Kelle omalt ma võin helistada?“
Mõni minut hiljem seisin ma Larry kontori tuletõrjetrepil, helistades ühe tema kolleegi telefonilt San Francis-cosse oma sõbrale, kes oli minu tuttavate kõrge lennuga advokaatide seas kõige tähtsam nina. Ta võttis toru.
„Wallace, Piper siin. Kaks föderaalagenti käisid just mul kodus ja ütlesid, et mind süüdistatakse rahapesus ja narkoveos.“
Wallace naeris. Sellise reaktsiooniga harjusin ma lõpuks ära, sest just niiviisi võtsid sõbrad vastu uudise mu täbarast olukorrast.
„Wallace, ma räägin kuramuse tõsiselt. Mul pole aimugi, mida teha. Ma olen täitsa närvis! Sa pead mind aitama.“
„Kustkohast sa helistad?“
„Tuletõrjetrepilt.“
„Mine otsi telefoniautomaat.“
Läksin tagasi Larry kontorisse. „Ma pean leidma telefoniautomaadi.“
„Kullake, mida põrgut sinuga toimub?“ küsis ta. Ta paistis olevat meeleheitel, mures ja natuke pahane.
„Ma tõesti ei tea. Ma pean kõne tegema. Tulen tagasi ja otsin su üles.“
Kui Larry hiljem kuulis olukorra kokkuvõtlikku (ja tõenäoliselt kaugeltki mitte ladusat) selgitust, jäi ta ebatavaliselt vaikseks. Ta ei karjunud mu peale, et miks ma polnud talle juba enne, kui oma elud ühendasime, rääkinud, et olen endine kurjategija. Ta ei nuhelnud mind selle eest, et olen hoolimatu, mõtlematu, isekas idioot. Kui tühjendasin oma säästukonto, et maksta advokaaditasud ja kautsjon, ei andnud ta mõista, et vahest olen ma peale enda elu suutnud rikkuda ka tema oma. Ta ütles: „Me lahendame selle.“ Ta ütles: „Kõik saab korda. Sest ma armastan sind.“
Tol päeval sai alguse pikk ja piinarikas rännak läbi USA kriminaalkohtu süsteemi labürindi. Wallace aitas mul leida advokaadi. Seistes silmitsi oma senise elu lõpuga, võtsin tüüphoiaku, mida kasutasin siis, kui asjad kasvasid üle pea ja ma olin hirmul: sulgusin endasse, kinnitades, et olen silmini jamas ja et see pole mitte kellegi teise kui mu enda süü. Pidin probleemile ise lahenduse leidma.
Aga ma ei olnud selles jamas ihuüksi, mu perekond ja mitte midagi kahtlustav elukaaslane tegid selle haletsusväärse retke kaasa. Larry, minu vanemad, vend ja vanavanemad – nad kõik olid kogu rännaku mulle toeks, kuigi olid vapustatud ja tundsid piinlikkust mu senimaani varjatud kuritegeliku mineviku üle. Isa tuli New Yorki ja me veetsime neli piinarikast tundi, kui sõitsime UusInglismaale, kus suvitasid mu vanavanemad. Ma ei tundnud end moodsa, laheda, seiklusliku, teisitimõtleja ega mässulisena. Tundsin
