aru saada. „Mida sa ometi kogu selle rahaga tegid?“ küsis vanaema viimaks täielikus segaduses.
„Tead, vanaema, tegelikult ei teinud ma seda üldse raha pärast,“ vastasin ebakindlalt.
„Oh, Piper, taeva päralt!“ nähvas ta. Ma polnud üksnes häbiplekk ja pettumus, vaid ka idioot.
Ta ei öelnud, et ma olen idioot. Mitte keegi ei öelnud tegelikult, et ma olen häbiplekk, ega ka seda, et ma olen pettumus. Polnud vajagi. Ma teadsin seda ise. Uskumatul kombel ütlesid ema, isa ja vanavanemad – kogu mu perekond –, et nad armastavad mind. Nad olid minu pärast mures. Nad tahtsid mind aidata. Kui lahkusin, kallistas vanaema mind kõvasti, peenikesed käsivarred ümber mu rinnakorvi surutud.
Kuigi pere ja paar sõpra, kellele asjast rääkisin, suhtusid toimuvasse tõsiselt, kahtlesid nad, kas selline „kena blond naine“ nagu mina võiks kunagi vanglasse sattuda, kuid advokaat tegi olukorra tõsiduse mulle kiiresti selgeks.
Föderaalkohtu süüdistuse organiseeritud kuritegevuses oli vallandanud minu ekskallima narkootikumide salakaubaveole rajatud äri kokkuvarisemine. Nora, Jack ja veel kolmteist inimest (kellest mõnda ma teadsin ja mõnda mitte), kaasa arvatud Aafrika narkoparun Alaji, said samasuguse süüdistuse nagu mina. Nora ja Jack olid mõlemad vahi all ning keegi nende seast oli näidanud näpuga ja nimetanud nimesid.
Polnud oluline, kui halvasti minu ja Nora suhted olid lõppenud, ent ma poleks uneski osanud arvata, et ta võiks mind enda naha päästmiseks üles anda. Aga kui advokaat saatis mulle süüdistustoimiku – tõendid, mida valitsus oli minu vastu kogunud –, sisaldasid need Nora üksikasjalikku ülestunnistust, mis kirjeldas mind Euroopasse sularaha viimas. Elasin täiesti uues maailmas, sellises, kus minu saatuse otsustavad „süüdistus organiseeritud kuritegevuses“ ja „karistuse alammäär“.
Sain teada, et organiseeritud kuritegevuse süüdistuse korral ei käsitleta mitte iga õigusrikkumise juhtumit eraldi, vaid antakse kohtu alla kuritegude kavandamises osalenud grupp tervikuna. Kuritegelikku rühmitusse kuulumise süüdistus esitatakse sageli „kaaskonspiraatori“ või, mis veelgi hullem, „konfidentsiaalse informaatori“ ehk immuniteedi saamiseks teiste peale koputanud inimese tunnistuse alusel. Prokurörid jumaldavad seda tüüpi süüdistust, sest selle puhul on neil palju kergem saada vandekohtult kätte süüdistusakt ja ühtlasi on see võrratu vahend, mille abil sundida inimesi üles tunnistama: kui üks organiseeritud kuritegevuse süüdistuse saanu hakkab võimudega koostööd tegema, on üsna kerge veenda tema kaassüüdlasi, et avalikul kohtuistungil pole neil mingisugust võimalust puhtalt välja tulla. Organiseeritud kuritegevuse süüdistuse korral mõistetaks mulle karistus operatsiooni käigus smugeldatud narkootikumide koguhulga, mitte minu väikese rolli põhjal.
Ameerika Ühendriikides mängis karistuse kohustuslik alammäär 20. sajandi lõpu sõjas narkootikumide vastu ülitähtsat osa. Kongressi 1980-ndatel antud juhised nõudsid föderaalkohtunikelt narkokuritegude eest fikseeritud karistuste määramist, hoolimata juhtumi spetsiifilistest asjaoludest, ja jätsid nad ilma kaalutlusõigusest karistatava isiku hindamisel. Föderaalseadusi on osariikide seadustes laialdaselt kopeeritud. Võimaliku karistusaja pikkus ajas mind täiesti endast välja: kümme, kaksteist, kakskümmend aastat. Narkokuritegude eest määratavate karistuste kohustuslik alammäär on peamine põhjus, miks USA vanglate asurkond on 1980-ndatest alates paisunud rohkem kui 2,5 miljoni inimeseni, ligi 300 protsenti. Praegu paneme luku taha ühe igast sajast täiskasvanust, palju rohkem kui ükski teine riik maailmas.
Advokaat seletas mulle leebelt, kuid kindlalt, et kui soovin kohtuistungit ja tahan vaidlustada mulle esitatud süüdistust, oleksin ma üks parimaid kaitsealuseid, kellega ta on eales töötanud, sümpaatne ja oma looga; kaotuse korral riskiksin aga maksimaalse karistusajaga, tõenäoliselt rohkem kui kümne vangla-aastaga. Kui end süüdi tunnistan, siis pole kahtlustki, et lähen vanglasse, kuid palju lühemaks ajaks.
Otsustasin teise variandi kasuks. Pidasin Larry ja end ikka veel koguva perekonnaga maha piinavalt valusad jutuajamised. Aga otsuse pidin langetama mina ise. Advokaat pidas minu nimel kõvasti ja nutikalt läbirääkimisi ning viimaks lubas USA prokuratuur mul end süüdi tunnistada hoopis rahapesus, mitte organiseeritud kuritegevuses, mille korral on karistuse alammääraks 30 kuud föderaalvanglas.
1998. aasta kõigi pühakute päeval sõitsime Larryga „teismelisteks“ kostümeeritult Chicagosse, ehk suutis maskeering minu meeleheidet varjata. Tol ööl läksime linna peale koos sõprade Gabi ja Ediga, kel polnud minu süüdistusest aimugi ja kelle arvates olin ma Chicagos tööasju ajamas. Järgmisel hommikul kõndisin sirge seljaga, kuigi kahvatult, seljas oma parim kostüüm, föderaalkohtu hoonesse. Larry silme all pigistasin endast välja kolm sõna, mis vajutasid pitseri mu saatusele: „Süüdi, teie ausus.“
Peatselt pärast end süüdi tunnistamist juhtus midagi väga üllatavat. USA vahistamismääruse alusel vahistati Londonis Lääne-Aafrika narkoärikate ninamees Alaji. Äkitselt lükati minu vanglasse mineku kuupäev edasi – määramatusse kaugusesse –, kuni Ameerika Ühendriigid tegid katset Alajit kohtu ette saatmiseks välja nõuda. Nad tahtsid saada mind tema vastu tunnistama erariietes, mitte oranžis kombinesoonis.
Sel lool ei paistnud lõppu. Veetsin peaaegu kuus aastat födede järelevalve all, käies end kord kuus näitamas kohtueelse järelevalve ametnikule, kelleks oli siiras noor naine lopsaka lokkis mullet-soengu ja kabinetiga, mis asus Manhattanil Pearl Streetil föderaalkohtu hoones. Kord kuus pidin läbima hoone turvavärava, sõitma liftiga üles kohtueelse menetluse osakonda, teatama enda saabumisest ning ootama räpases toas, mida kaunistasid inspireerivad ja hoiatavad plakatid, mis tuletasid meelde, et püsivus viib sihile ja kasutada tuleb kondoomi. Sageli olin ooteruumis üksinda. Mõnikord viibis seal ka mõni noor meessoost mustanahaline või latiino, kes mõõtis mind vaikselt pilguga või põrnitses oma nina ette. Vahel saabus mõni jämeda kaela ja hulga kuldehetega vanem valge mees – ja tema vaatas mind ehtsa üllatusega. Aeg-ajalt tuli ka mõni naisterahvas, mitte kunagi valgenahaline, mõnikord lapsed kaasas. Nad eirasid mind alati. Kui minu miss Finnegan viimaks välja ilmus ja mulle viipas, järgnesin talle kabinetti, kus istusime paar minutit kohmetult.
„Niisiis… kas teie juhtumi osas on uudiseid?“
„Ei.“
„Nojah… see on kahtlemata üks pikk asi.“
Vahetevahel tegi ta mulle vabandavalt narkotesti. See näitas alati, et olen puhas. Viimaks lahkus miss Finnegan töölt, et minna õppima õigusteaduskonda, ja mind viidi üle samavõrra leebete maneeridega miss Sancheze juurde. Tal olid pikad kongus barbiroosaks värvitud küüned. „Te olete mu kergeim juhtum!“ lausus ta igal kuul rõõmsalt.
Rohkem kui viieaastase ootamise jooksul mõtlesin vangla peale igal kujuteldaval moel. Mu süüdistus jäi saladuseks peaaegu kõigi eest. Algselt oli see teistele rääkimiseks liiga kohutav, liiga rusuv ja liiga ebakindel. Kui saabus teade väljaandmise viibimise kohta, muutus olukord liiga veidraks, et arutada seda sõpradega, kes asjaga kursis polnud: „Ma lähen vanglasse… millalgi.“ Tundsin, et ma lihtsalt pidin sellega vaikides toime tulema. Sõbrad, kes olid asjast teadlikud, püsisid halastavalt vait, aastad aga möödusid, nagu oleks jumal mind ootele pannud.
Nägin kõvasti vaeva, et unustada eespool terendavat. Valasin oma energia loovjuhi töösse veebifirmades ning avastasin koos Larry ja sõpradega New Yorgi kesklinna. Vajasin raha, et maksta hiiglaslikke ja üha kasvavaid advokaadiarveid, seetõttu töötasin klientidega, keda minu hipsteritest kolleegid pidasid ebaseksikaks ja mittesöödavaks – suur sidefirma, suured naftakeemiaettevõtted ja suured salapärased valdusühingud.
Kõigiga, välja arvatud Larry, suheldes jäin ma osaliselt eemalviibivaks. Ainult Larry ees võisin paljastada oma hirmu ja häbi. Inimestega, kes ei teadnud midagi mu kriminaalsest saladusest ja eesootavast vangistusest,
