Nüüd olin juba haiglariietes ja korralikult teki all. Mulle olid külge pandud voolikud ja minu kõrval istus arst.
„Mida sa sööd, et nii kõhn oled?“ küsis arst.
„Mida on, seda söön,“ pobisesin. Teadsin, et inimesi ei tohi usaldada, sest siis kasutavad nad seda kurjasti ära. Ma ei usaldanud ka arsti. Ka koolis umbusaldasin ma peaaegu kõiki, välja arvatud paar sõbrannat, kes polnud mind seni petnud. Õpetajatega pidi eriti ette vaatama. Kui mõni neist teinekord vihastas, siis sain igasuguseid mõnitusi kuulda. Lüüa nad ei tohtinud, aga sõnad tegid isegi hullemini haiget. Õpetajaid on ju ka igasuguseid.
„Seda, mida on,“ kordas arst ja vaatas mind teraselt. „Kas teid on pekstud?“
„Ei,“ valetasin.
Arst tõstis hellalt mu käe ja näitas mulle siniseid vorpe küünarvarrel.
„Miks sa valetad? Sind on löödud ja ma tahan teada millega,“ uuris noor mees edasi.
Ma vaikisin ja puhkesin nutma. Keerasin pea kõrvale ja surusin selle padja sisse.
„Hea küll,“ sõnas arst. „Puhka. Ma tulen sind õhtul jälle vaatama. Peame sulle põhjalikud uuringud tegema. Põhjuseta inimene kokku ei kuku. Sul võib epilepsia olla,“ arvas ta ja läks minema.
Hea ja rahulik oli sedasi üksinda olla. Kuulsin, kuidas koridoris käisid inimesed ja keegi seletas midagi. Tilguti tilkus ka ühtlaselt nagu liivakell ja seda vaadates jäin ma magama. Üldse tahan ma viimasel ajal väga palju magada. Ma ei tea miks, aga pärast venna surma on vist uni see, mis mul kõike unustada aitab. Lakas on mul isegi ase, kus saan ennast kerra tõmmata. Mu sõbranna Airi teab seda ja alati, kui ta mind otsima tuleb, siis vaatab ta kõigepealt kuuri.
„Alice!“ hüüab ta vaikselt ja ma ärkan.
„Ma olen siin,“ vastan talle ja Airi ronib redelist üles. Ta pressib ennast kola vahelt läbi ja ongi minu juures väikese akna all, kust ähmast valgust sisse paistab. Arvasin, et seda kohta ei tea keegi, aga ühel päeval märkasin, et lakka olid vana vatitekk ja pehme padi siginenud, ilmselt oli isa mu peidupaiga avastanud. Ka oli seal küpsiseid ja limonaadi. Ma pole siiani aru saanud, miks oli isa sellise nõiaga nagu minu ema abiellunud? Kas see oli tõepoolest armastus või oli ema ta lihtsalt ära nõidunud, sest isal oli maja, aed ja korralik kuur koos saunaga, mida küll keegi polnud enam ammu kütnud.
Airi ja mina lobiseme tavaliselt vaikselt minu salapaigas. Sügisel tõi Airi mulle suure kausitäie ploome, sest meil neid ei ole. Me sõime, nii et paha hakkas. Ploomid olid nii head ja ma ei suutnud ennast tagasi hoida. Järgmisel päeval ei saanud ma kooli minna, sest öösel algasid hirmsad kõhuvalud ja ma jooksin ainult kemmergu vahet. Pärast olin nii nõrk, et ei jõudnud kättki tõsta. Olin Ennu voodis pikali ja oigasin. Ma elangi nüüd seal, sest tema toas on mul tunne, nagu oleks vend endiselt minu juures. Kõik tema asjad on alles ja ma panin need ilusasti riiulitele. Ennu tuba on majas kõige vaiksem, aga kui isa ja ema pidu panevad, kostab kära ka siia ära. Pesin Ennu voodi puhtaks ja magan siin. Ennul on hea ja pehme voodi. Ainult natukene haiseb veel, muidu on korras. Tõin ka oma asjad siia ja väikese laua, mille taga ma õpin. Ühel õhtul tundus mulle, nagu oleks siniste plaatidega üle löödud laest paistnud Ennu rahulik nägu. Nägin seda aina selgemini ja korraga oli mul nii hea olla. Ma ei kartnud üldse. Mitte raasugi. Me lihtsalt rääkisime ja Enn ütles mulle, et tal on nii hea olla seal, kus ta on, ja kutsus mind ka. Võib-olla lähengi. Midagi kindlat ma ei lubanud. Muidu jääb ta ootama. Eks ma siis tulen, kui…
Magasin sügavalt ja rahulikult. Mind ei seganud teiste haigete jutukõma ega sammud koridoris. Ärkasin alles õhtul ja tundsin ennast palju paremini. Õde oli tilgutis lahuseid vahetanud ja kotid olid jälle täis. Ikka silks ja solks. Sedasi vaikselt ja aegamisi. Taburetile oli valmis pandud tassike teega ja mõned võileivad. Ma ajasin ennast aegamisi istukile ja hakkasin sööma. Kõht oli kole tühi ja mulle tuli meelde, et olin viimati söönud eelmise päeva lõuna ajal, kui olin endale Türgi ube soolaga keetnud ja neid siis õlis praadinud. Toiduõlipudelit hoian ma oma ehk endises Ennu toas, sest muidu praeb ema sellega endale rasvaseid kartuleid ja mul pole jälle midagi. Ma olin toonud kuurist vana kahekohalise elektripliidi ja peitnud selle voodi alla. Kui süüa teen, siis tõmban selle välja ja keedan salaja. Ema mind üles korrusele otsima ei tule. Isa vahel käib ja toob mulle leiba. Tema teab, mida ma teen, aga emale ta seda ei maini. Isa on mulle isegi vorsti toonud. Ta joob küll, aga ostab vahel ikka süüa ka. Isegi uue jope muretses mulle talveks ja samuti saapad. Muidu peaksin jälle botastega nagu eelmisel aastal suure lume sees käima ja ma näeksin tõepoolest tobe välja. Isegi sooje sokke polnud ja mu nina oli kogu aeg nohune.
„Kuidas neiul läheb?“ küsis arst ja käskis mul särgi üles tõsta. Pelgasin natukene, sest arst oli ikkagi meesterahvas ja mina neiu, aga mis teha. See oli tema töö. Tõstsin särgi üles ja arst vaatles mind. Ta keeras minu väikesed rinnad enda poole ja katsus ühte.
„Kas on valus?“ küsis ta.
Oli küll, sest ka sinna oli ema löönud. Viimasel ajal on ta üldse väga pöörane. Võtab sisse mingisuguseid tablette, joob õlut peale ja läheb lolliks. Viimane kord, kui ta sousti ja kartuleid keetis ja mind ka sööma hõikas, jäin ma natukeseks kokutama ja ema vihastas selle peale. Ta viskas mulle kogu selle tulise jama kaela ja õnn oli, et sain kibekiiresti särgi seljast ära, muidu oleks mul nahk maas olnud. Ma ei vihka teda, aga ei armasta ka, sest pole ju millegi eest armastada. Isa on mulle kallim.
Järgmisel päeval tuli isa mind haiglasse vaatama. Tal olid küljes kerged õllelõhnad, aga muidu oli ta täiesti kaine. Ta istus mu juurde, küsis kuidas ma ennast tunnen, ja vaatas siis mulle kavala näoga otsa.
„Ma ostsin sulle midagi,“ ütles ta. „Ära ainult emale räägi ega näita ka,“ hoiatas ta ja võttis pintsaku põuetaskust välja väikese pakikese. Ta pani selle mulle voodile ja ma juba aimasin, millega oli tegemist. Mul hakkasid isegi käed värisema, kui ma pakki lahti harutasin. Välja tuli tuttuus Nokia mobiilitelefon. Puutetundlik ja puha.
„Ma panin sulle kõneaega ka sisse. Sellega saad internettigi minna. Akulaadija on ka siin. Rohkem mu mõistus ei võtnud. Ah jaa, müüja soovitas veel mingisuguse mälukaardi ka osta ja ma ostsin. Võta!“
Isa andis mulle mälukaardi ja pani selle voodile. Mul oli nii hea meel, et ma kallistasin isa. Musitasin tema habetunud põske ja sedasi arst meid leidiski. Ta sulges vaikselt ukse, aga mina muudkui kallistasin isa. Küll ta oli mul ikka hea.
„Isa, miks sa elad sellise naisega nagu ema?“ küsisin.
Isa muutus tõsiseks ja kehitas õlgu. Nõutult vaatas ta mind ja kohendas patja mu pea all.
„Harjunud juba. Aastaid koos oldud ja vanasti polnud ta nii segane. Kuhu ma ta ikka ajan? Jääb kodutuks ja joob ennast täitsa põhja,“ seletas isa. Ta hallid silmad olid nukrad.
„Isa, kust kohast sa nii palju raha said?“ uurisin. Telefon oli täitsa uus ja isegi ostukviitung oli alles. Isa oli selle alles pool tundi tagasi Rapla Elionist ostnud.
„Ära küsi, tütreke. Õnnestus saada. Ära ainult jumala eest emale räägi,“ hoiatas isa veel kord.
„Isa, mis oleks, kui sina ja mina Märjamaalt üldse ära kolime? Jätame ema kus seda ja teist ja läheme minema. Müü maja maha, anname sealt emale ka natuke ja läheme ise minema. Sa oled muidu nii tubli mees, miks sa pead ennast sedasi sellise naise kõrval hävitama?“ nuiasin.
„Mõtleme seda veel, tütreke. Võib-olla teemegi nii. Ma saan load tagasi ja autojuhte läheb ikka vaja. Aga kuhu me kolime?“
„Ükspuha
