Õnnelille pisarad. Tiit Sepa

      „Su isa ütles, et sa olevat surnuaeda läinud. Ma pidin ema juurde minema ja tulin siit nagunii mööda. Vaatasin ringi ja nägingi sind siin kükitamas. Ega sa pahaks pane, et ma tulin?“

      Raputasin pead.

      „Kas sa tahad koos minuga ema juurde tulla?“ küsis ta.

      „Ei taha,“ vastasin. Tema ema juurde küll mitte.

      Toivo vaatas korraks taevasse ja kehitas õlgu.

      „Siis ei lähe mina ka. Mis mul sinna ikka nii väga asja on,“ sõnas ta ja ulatas mulle käe. Ma tõusin ja me jalutasime surnuaiast minema. Poolel tuli meile vastu tema ema, kes polnudki veel koju jõudnud. Ma ei teadnud, mida teha, sest tundsin mingil põhjusel piinlikkust. Mitte seepärast, et olin koos Toivoga. Võib-olla valmistas mulle ebamugavust mõte, et olin paar aastat vanem. Ma ei tea.

      Ema oli üksinda. Ta rääkis väga viisakalt ja kutsus siis Toivo natukene kaugemale, sest see oli ainult nendevaheline jutt.

      Tahtsin koju minna ja pikali heita. Toivo pakkus ennast mulle saatjaks, aga mina tahtsin üksinda olla. Ta ei hakanud peale käima ja keeras oma tänavast alla. Nende maja polnud meie omast eriti kaugel. Mina kõndisin oma armsasse koju. Olin ju väikesest saadik siin kasvanud ja koos vennaga mänginud. Väiksena olin ka naabritüdrukutega suhelnud, aga vanemaks saades olime üksteisele võõraks jäänud, eriti sellest ajast alates, kui meie kodune elu ema tõttu vastikuks pööras.