olema, et tohib endale suitsu osta.
Müüja kehitas nõutult õlgu ja lõi ka sigaretid kassast läbi.
Kodus vaatasime Facebooki ja Maiu oligi emale vastanud. Mallel oli nii hea meel, et ta lausa keksis mööda tuba nagu plikake. Ta luges seda sõnumit aina uuesti ja uuesti. Tütar ikkagi mäletas ema ja muretses tema pärast. Muidu oli tal kõik korras ja palus, et me veel talle kirjutaksime sellest, mida ema teeb ja kus ta nüüd on. Ma kirjutasin ka.
Malle väsis varsti nii ära, et läks isa tuppa puhkama. Ma ajasin vaikselt oma asju. Lappisin ja parandasin oma riideid, millega sain veel kodus ja isegi väljas käia. Vahel kulusid riided kuidagi nii kätte ära, et alles hiljem avastasin, et kaenla all on suur auk ja rinnahoidja pael ripub ainult mõne niidi otsas. Uusi riideid ei saanud ju kogu aeg ka osta. Vähemalt õmblemise olin ma tänu emale ära õppinud ja häda korral oleksin võinud endale isegi korraliku kleidi valmis õmmelda. Ainult et õmblusmasinat polnud enam. Mul on üks saladus ja ma ei taha, et mu klassikaaslased seda teada saavad, sest siis hakkavad nad mind mõnitama. Nemad peavad seda viimaseks moeröögatuseks ja imestavad, kust kohast ma raha võtsin, et endale nii uhked riided osta. Tegelikult tegin ma need ise. Võtsin moeajakirjadest snitti, vaatasin teisi riideid ja hakkasin oma vanu asju katki lõikama. Sobitasin need enam vähem värvide järgi kokku ja õmblesin endale püksid, pluusi ja jaki veel ka. Isegi ema ei uskunud, et ma need ise endale tegin, ja oli vist veendunud, et ma valetasin, aga mis minul sest. Just tänu oma õmblemisoskusele ja riiete kohendamisele käisin riides enam vähem viisakalt. Ma ei kiirustanud vana asja ära viskama, vaid pidasin plaani, mida sellega veel teha saab. Nii oli mul kogunenud üsna palju riidetükke, mida sai ära kasutada. Muidugi, ega igat riiet saa omavahel kokku panna ja selleks on vaja valida materjalide tugevuse ja kulumisastme järgi. Igatahes kudus Malle mulle talveks veel kolm paari villaseid sokke ka, mille üle oli mul väga hea meel, sest kududa ma kahjuks ei osanud.
Just tänu Mallele hakkasin tundma, et meil on perekond. Isa oli nüüd ka enam vähem kaine ja ainult vahel võttis pärast tööd mõne õlle. Siis ta naeris ja oli lõbus. Kallistas mind ja Mallet ja viskas nalja. Meil oli lõbus olla.
Ühel päeval korjasime õunu. Mina olin nagu orav osav puude otsa ronima. Andsin sealt õunu isale ja Mallele kätte. Nemad viisid need keldrisse ja riiulid saidki õunu täis. Lõpuks ei pidanud üks oks mu raskusele vastu ja murdus ära. Ma kukkusin alla ja otse kõhu peale. Kaotasin teadvuse, sest nii valus oli. Operatsioonist oli ju vaevalt kuu möödas ja mina lähen juba turnima. Pagana ohmakas selline! Isa ja Malle viisid mind tuppa ja panid elutoas diivanile. Õnneks tulin peagi teadvusele ja ma palusin, et nad kiirabi ei kutsuks. Saan jälle sõimata ja viivad veel haiglasse ka. Rääkisin isale, et kasvaja tekkis mul nähtavasti ema peksmise tagajärjel, sest arstide arvates olin sinna saanud tugeva mehaanilise vigastuse. Isa vihastas nii, et lubas selle eide maha lüüa, kui ta veel välja peaks ilmuma. Ma isegi kartsin teda natuke, kuigi minu peale ta ju tige polnud. Malle istus mu kõrval ja silitas mu õlga. Ta kurvastas mu pärast ja soovis kogu südamest, et ma kiiresti paraneksin. Ta tuli mind õhtu jooksul veel mitu korda vaatamas. Nii isa kui ka Malle muretses mu pärast. Haav oli veidi lahti läinud ja sealt immitses verd. Õnneks jäi see hommikuks pidama, aga valu ei kadunud.
Malle nägi mu kannatusi ja ühel õhtul läks ta sõna lausumata minema ja tuli tagasi alles mõne tunni pärast. Tal oli kaasas pakk tablette, mis ta mu lauale pani.
„Võta kohe kolm tükki ära. Need on eriti kanged valuvaigistid ja põletikuvastane toime on neil ka, need leevendavad valu. Neid saab muidu ainult retseptiga,” lausus ta.
„Kuidas sina neid said?“ küsisin.
„Mul on siin üks tuttav, kellel on võimalik rohtu tuua,“ vastas Malle ja andis mulle kolm tabletti. Ma võtsin need ära ja tõepoolest muutus mu keha pool tundi hiljem tuimaks ja ma ei tundnud enam üldse midagi. Õieti jah… Midagi ei tundnud. Jäin nii magama, et ei kuulnud enam midagi. Ärkasin alles järgmisel päeval kella kahe ajal. Malle istus mu juures ja ootas.
„Kas vaatame nüüd sinna veisbuuki?“ küsis ta.
Haigutasin ja olin nii uimane, et ei suutnud kättki liigutada. Malle läks alla ja tegi mulle tassi kanget kohvi ning mõned võileivad. Isa oli täna jälle tööl, ehkki oli laupäev. Aga ta korjas raha millegi jaoks ja rabas tööd mis hirmus.
Maiu oli jälle kirjutanud ja kutsus ema külla. Malle mõtles natuke aega ja lausus siis:
„Praegu ma veel ei lähe, ma ei ole valmis temaga kohtuma.“
Minu sünnipäev on oktoobri alguses. Käisin juba esimest nädalat koolis ja esialgu oli kõik korras. Keegi ei norinud mu kallal, sest nad teadsid, et olin käinud operatsioonil, ja mõned klassiõed tundsid mulle isegi kaasa. Meie klassis oli siiski üks eriti vastik ja ülbe Mareti-nimeline tüdruk, kes elas kusagil Haimre kandis. Kasvult oli ta suur ja tugeva kondiga. Tema pilusilmades oli alati midagi salakavalat. Mul jooksid judinad üle keha, kui ta mind kauaks vaatama jäi, ja oli tunne, et midagi head tal küll plaanis pole. Õppis ta kehvasti, aga kuidagi ikka vedas ennast klassist klassi. Kuna mina olin paar korda istuma jäänud, siis olin enamikust klassikaaslastest mõne aasta vanem, aga sellest hoolimata sain peaaegu kõigiga hästi läbi, kuid Maretiga küll mitte. Ta võis vähimagi põhjuseta solvata ja tema jaoks polnud miski püha.
Maret seisis koos mõne klassiõega koridoris ja seletas kõva häälega teistele, et oli suvel armunud ja kui vahva neil oli olnud. Poiss hoidvat teda ja nende armastus olevat lausa tulipalav. Nad olevat teinud isegi seda…
Jalutasin sellest seltskonnast mööda ja kuulsin tema juttu tahtmatult pealt. Maret märkas mind ja käratas:
„Mida sina, pipravitt, vahid?! Mida tead sina armastusest, igavene libu selline? Kas sa oled juba süütuse kaotanud või oled ikka veel neitsi?“
Mõned itsitasid, sest kartsid Maretit ja tahtsid temaga hästi läbi saada. Kõige targem oli siis tema nõmedusele kaasa elada, arvasid nad. Ma ei teinud Maretist väljagi ja kõndisin rahulikult edasi. See vihastas teda veelgi rohkem. Võib-olla lootis ta, et lähen närvi, aga mul oli savi. Siis jooksis ta selja tagant minu juurde ja torkas käe mulle jalgevahele.
„Oled siis süütu veel või mitte?“ küsis ta.
Ma ehmatasin ja vihastasin ka. Mis see tema asi on, va paks töllmokk! Keerasin ennast kiiresti ringi ja lõin teda vastu nägu. Tugevasti ja kogu jõust.
Maret taganes ehmunult. Hetk hiljem ta juba ründas mind ja mul polnud põgeneda kusagile. Maret pressis mind vastu seina ja lõi mulle tugevasti kõhtu. Mul olid valust silmade ees värvilised rõngad, aga Maret peksis edasi, kuni keegi tüdrukutest ta lausa juukseid pidi minust eemale tiris. Siis tuli õppejuhataja ja viis meid mõlemaid direktori kabinetti. Pahandust oli palju, sest Maret karjus, et esimesena olin mina teda löönud. Tunnistasin, et nii see ka oli, ja rääkisin, miks ma seda tegin.
Direktor keerutas sõrmede vahel pastakat ja vaatas õppejuhataja poole, kes, käed vaheliti rinnal, ukse juures seisis. Siis näitas ta pastakaga minu poole.
„Sina mine kooliõe juurde, su pluus on rinna alt verine, aga Maretiga räägime veel natukene,“ ütles ta.
Ma vaatasin ehmunult oma pluusi ja nägin seal vereplekke. Nii ei kasva see haav ju kunagi kinni, muretsesin ja läksin. Kooliõde pani mulle mingisugust salvi ja plaastri peale, käskis oma asjad võtta ja koju minna. Tänasin teda ja tulin tulema. Kabinetti täitis erinevate ravimite lõhn, mis ajas mind iiveldama ja pani pea ringi käima.
Läksin klassi, kus meil parasjagu tund oli, ja ütlesin vene keele õpetajale, et mul kästi koju minna. Õpetaja ainult noogutas ja seletas tundi edasi. Mina võtsin oma koti ja läksin. Koridoris tuli mulle vastu Maret ja ma
