ootas mind ees üllatus. Tegelikult isegi kaks. Esiteks oli Malle läinud mõneks ajaks tagasi ja mul oli selle pärast kahju. Teiseks oli isa ostnud mulle sülearvuti. Üsna võimsa ja vastupidava, millega sai mänge mängida, nii ta mulle kinnitas. Olin selle üle nii üllatunud, et vajusin sõnatult oma voodile. Vaatasin kord isa ja siis arvutit, aga isa seisis ahju juures ja naeris.
„Noh, võta pakk lahti. Mis sa ootad? Ma võtsin plaate ka ja kõigepealt peab midagi salvestama või installima, aga eks ise vaata, sina jagad seda värki paremini. Mina ei taipa neist arvutitest vähimatki.“
Isa hakkas juba uksest välja minema, kui talle midagi veel meelde tuli. Ta astus minu voodi juurde, otsis midagi taskutest ja andis mulle internetipulga. Ta oli ka sellega liitunud.
„Ma maksan selle eest ise. Arved las jääda minu kätte, aga ma võin need sulle ka tuua, kui sa tahad.“
Ma ainult vaatasin isa suurte silmadega ega suutnud midagi vastata. Miski pitsitas mu kõri kinni ja ma ei saanud rääkida.
Isa lõi käega ja läks alla tagasi. Kuulsin, kuidas ta köögis kolistas. Isa oskas muide väga hästi süüa teha, aga mina ei suutnud ikka veel uskuda, et see kõik oli mulle. Silitasin hellalt pakki ja võtsin arvuti välja. Kallis riistapuu oli. Võimsa mäluga. Mul polnud enne elus arvutit olnud ja esialgu ei osanud ma sellega midagi peale hakata. Loomulikult olin ma koolis nendega tuttav ja meil olid arvutitunnid, aga minu enda oma… Ka installimisest ei saanud ma midagi aru ja mõtlesin, mida teha. Viimaks võtsin julguse kokku ja helistasin klassivennale, kellega ma ka Facebookis sõber olin. Rääkisin talle asja ära ja ta lubas poole tunni pärast minu juurde tulla. Jäin sõpra ootama ja läksin alla. Seal hakkasin jälle oigama, sest isa oli katnud kööki ilusa laua ja ostnud ka tordi. Laual vaasis oli kolm punast roosi.
„Ega igapäev kaheksateistaastaseks saada,“ ütles ta.
„Isa, ma unustasin sind enne tänada,“ ütlesin ja kallistasin isa. Olin nii liigutatud, et hakkasin isegi nutma.
„Ole rahulik, tütreke. Sinu silmad ütlesid juba kõik. Kas Airi ka tuleb?“ küsis veel isa.
„Jah, ja üks sõber lubas veel läbi astuda. Ta aitab mul arvuti tööle saada. Paneme ühe taldriku veel,“ palusin.
„Miks ka mitte,“ nõustus isa ja sättis ka Toivo jaoks laua äärde koha. Õhtu kujuneski nii, et kõigepealt sõime, jõime teed ja pärast läksime arvutit installima. Airi kinkis mulle veel ühe mälukaardi ja see kulus nüüd arvuti juures ära. Toivo tõi mulle suure šokolaadi, sest ta oli enne Airile helistanud ja saanud teada, et mul on sünnipäev. Lillepoed olid selleks ajaks juba kinni ja roose poiss tuua ei saanud. Päev oli alanud kehvasti, aga lõppes igatahes väga ilusasti.
Toivo tegi mu arvuti töökorda ja õpetas mulle, kuidas sellega hakkama saada. Üht-teist oskasin ma isegi, aga nii tark nagu Toivo ma polnud. Teadsin juba koolist, et ma meeldisin talle, aga ma kartsin poisse. Toivo polnud selles suhtes mingi erand. Tema pidas end igatahes väga tasakaalukalt ja viisakalt üleval ja kui Airi koju läks, jäi Toivo veel mitmeks tunniks minu juurde istuma. Ta ei rääkinud mõttetuid sõnu ega naernud mu üle. Ta suhtus kõigesse tõsiselt ja see meeldis mulle väga. Teised olid sellised irvhambad ja kippusid kohe käperdama ja seda isegi koolis. Toivo oli hoopis teistsugune. Me lihtsalt rääkisime ja ta näitas mulle internetist muusikavideoid, mis talle meeldisid. Tegelikult olid need tema isa lemmikud. Just isa oli talle neid näidanud, aga ma olin südamest üllatunud, kui Toivo pani mulle Mozarti klaverikontserdi number 21 ja ütles, et see meeldib nii talle kui ka isale ja tema vanemale vennale. Võis aru saada, et isa oli Toivole tõeline autoriteet ja eeskuju. Ma teadsin, et tema isa ja ema olid juba mitu aastat tagasi lahku läinud ning sel kevadel kuueteistkümneaastaseks saanud Toivo oli isa juurde elama läinud. Vahel käis ta ka ema juures, aga isa oli talle sisse sättinud mõnusa toa ja Toivol oli seal hea olla. Noorem õde elas küll koos emaga, kellel oli nüüd juba uus elukaaslane, ja järgmisel suvel pidid nad Toivo teadmist mööda kaheks ja pooleks nädalaks Itaaliasse sõitma. Isa ja ema vahel oli kõik läbi. Ta ütles küll, et temal on täiesti ükskõik, mida isa ja ema teevad, aga ma tajusin, et südames soovib ta, et ema ja isa suhted oleksid paremad olnud. Iga laps tahab seda. Ainult mina mitte. Olen selles suhtes erand.
Kui Toivo koju läks, jäin ma veel päris kauaks istuma ja mõtlesin Toivo peale. Poiss meeldis mulle, aga ma suhtusin temasse kui heasse sõpra. Mul oli hea meel, et ta mind aitas.
Kui ma magama läksin, oli kell juba üle kahe. Tõmbasin ennast teki sees kerra ja mõtlesin, et oleksin pidanud täna natukene ahju kütma, aga ma ei viitsinud. Nüüd tundusid riided niisked olevat.
3
Igal tütarlapsel on hinges hell koht
Nii ka minul. Mulle teevad valu paljud asjad, aga ma püüan nendest üle olla. Koolis arvavad teised, et Toivo ja mina käime, aga tegelikult oleme üksnes head sõbrad. Toivo on pikk ja tugev. Ta kaitseb mind ja hoolitseb minu eest. Kuidagi märkamatult, nagu ma ise endaga hakkama ei saaks, aga nii armas on, kui keegi sind tähele paneb.
Toivo pole eriti hea õpilane ja hakkab vahel ka õpetajatele vastu. Juba mitu korda on teda ähvardatud koolist välja visata. Tundidest viskavad õpetajad teda üle päeva välja, aga seda tehakse ka teiste poistega, nii et see pole midagi erilist. Minu arvates elavad õpetajad vahel õpilaste peal oma koduseid pingeid välja, aga võib-olla ajavad õpilased neid lihtsalt närvi. Olen ju ise näinud, et teinekord pole poisid midagi hullu teinud. Tüdrukutega tuleb seda samuti ette, ehkki pisut harvemini. Mindki on keemiatunnist välja visatud, kuna olin liiga pikaldane ja tõstsin koolikoti laua peale. Tegelikult polnud tund veel alanudki. Õpetaja arvates olin ma klassile rumalaid nägusid teinud. Õiendada polnud mõtet, sest õiguse saab alati pedagoog, nad kõik on enamasti veendunud, et tänapäeva noored on hukas. Vanasti olevat kõik õpilased kukupaid olnud. Rumal jutt, sest isa on mulle rääkinud, milliseid lollusi nemad koolis tegid.
Samuti pole Toivo nii rikkast perest kui mõned teised poisid. Tema isa poleks suutnud ema Itaaliasse viia nagu nüüd tema uus mees. Aga Toivos on palju südamlikkust ja inimlikkust. Minu meelest püüab ta seda varjata, seepärast käitubki ta vahel trotslikult ja satub pahandustesse. Ta on ka üsna kinnise iseloomuga, ei kipu eriti endast ja oma perekonnast lobisema, aga kuna meie alev on väike ja kõik tunnevad kõiki, siis on siin igaühe kohta midagi rääkida. Natuke on neis juttudes ka tõtt, aga suurem osa on tavaline keelepeks.
Ma tunnen ka Toivo vanemat venda ja tema kolmandas klassis õppivat nooremat õde. Tean ka Toivo ema, aga tema mulle ei meeldi, ehkki ta tundub alati nii kena ja sõbralik olevat ja varem pidasin teda väga heaks inimeseks, aga Toivo on mulle temast rääkinud ja…
Ma olen tuttav ka Toivo isaga, väga sümpaatne ja tark mees, öelgu siis teised, mida tahavad. Minu isa on ju ka väga tore, kuigi terve alev räägib, et üks igavene lakard ja kaabakas. Ema oli mul tegelikult kaabakas, aga nüüd räägitakse, et isa olevat ema välja ajanud ja ta poolpaljalt minema peksnud. Ema läks ju ise minema, keegi ei ajanud teda ära. Kuigi mul on hea meel, et see nii on. Võib-olla tuleb Malle varsti jälle meile, mulle ta igatahes meeldib. Mis sellest, et pisut lapsemeelne, aga kes meist poleks vahel? Lapsemeelsus kuulub elu juurde ja liiga täiskasvanuks saada on isegi vastik.
Toivo kutsus mind enda poole külla ja võib-olla ma lähengi. Ta on tore poiss, kuigi pisut kummaline. Minuga on ta väga viisakas, aga teiste poiste ja tüdrukutega läheb vahel kaklema. Käisin Toivoga jalutamas ja mu külg hakkas jälle valutama. Ta võttis mul käest kinni ja see ei häirinud mind. Isegi tore oli. Loomulikult nägi alevi rahvas meid koos, aga mis sellest. Ma ei ela ju ometi teistele, vaid ikka endale.
Järgmisel päeval läksin Ennu hauale ja rääkisin talle, mis meil jälle uut oli. Olin nii oma mõtteisse süvenenud, et ei pannud ümbritsevat
