esimese numbri maailma saatis, ja ta oli võtnud endale ajakirjanike ja toimetajate superema rolli. Tema pidas meeles nende hambaarstiaegu, saatis naistele lilli, kui mehed mõne projekti kallale liiga kauaks tööle jäid, ning kuulas osavõtlikult suuri ja väikseid muresid ilma neid edasi rääkimata.
Krabi ei olnud ainus peatoimetaja, kelle arvates tulnuks Anette nimi pöördel ära trükkida. Ilma Anetteta ajaleht iga nädal lihtsalt ei ilmuks, väitis ta.
Nora tõmbas kotist karbi lennujaamast ostetud Inglise lagritsakomme ja pani letile.
Anette vibutas näppu. „Vuih! Sa tead küll, et ma ei või seda kannatada,” ütles ta kehvasti varjatud vaimustusega.
Karp kadus välkkiirelt ülemisse lauasahtlisse, ootama mõnd hädaolukorda, kus läheb vaja üht magusat suutäit.
„Krabi istub koosolekuruumis, kella ühene kohtumine sai just läbi.”
„Ta on täna heas tujus,” lisas ta.
Koosolekuruum oli peidus väikse kohvinurga taga, sinna pääsemiseks tuli mööda manööverdada kahest arhiivikapist ja köidetud ajalehtede hunnikust, mille puhul keegi enam õieti ei mäletanud, miks need peaksid toimetuses alles olema.
„Ahaa, kas see pole mitte meie lähetatu,” ütles Krabi muiates ja viskas suhu nikotiininätsu.
See oli toimetuses juba püsinali, et Krabi küll loobus kaks aastat tagasi sigarettidest, ent mälus sestpeale vähemasti ühe lehe nikotiininätsu päevas. Enne tähtaega võis ta neid suhu visata kolm tükki korraga.
Koosolekulaual oli hulk tühje kohvikruuse. Üks neist oli kultuuritoimetaja Viola Ponte pretensioonikas Penguini kruus Virginia Woolfi tsitaadiga. Sporditoimetaja vehkis selle iga päev sisse, nii et Viola Ponte pidi võtma mõrase Brøndby tassi, mida keegi omaks ei tunnistanud.
Teadetetahvel Krabi taga oli täis A4 mõõdus lehti eri staadiumis tekstidega, mis ootasid ajalehekülgedeks saamist. Mõnel olid juba olemas tekst ja fotod. Teistel vaatas vastu haigutav tühjus ja ainult paar kiiruga kribatud märksõna.
„Noh, lase kuulda. Millega sina siis parajasti toimetad?” küsis Krabi, nõjatus tahapoole ja pani käed kukla taga kokku.
„Hm. Mul on paar ideed. Pete ja mina arutasime, et võiksime minna kuuks ajaks Aafrikasse lugusid koguma. Näiteks võiks…”
„Jah. Aga meil oli just see Rwanda lugu. Kas sul midagi muud ei ole… midagi lähemat?” küsis Krabi kärsitult.
„Lähis-Ida?” üritas Nora veel kord.
„Hm…” Krabi tundus kahtlev.
Nora hingas sügavalt sisse.
„Olgu. Mul on üks lugu, millest võiks ehk midagi tulla. Ma ei tea veel, kui palju ma sellest teada saan. Aga kas sa mäletad neid kaht tüdrukut, kes Inglise laevalt kaduma läksid?”
Krabi raputas pead, nagu püüaks ta kätte saada mõnd pisikest infokillukest ajust, mis oli harjunud imama endasse Ameerika välispoliitika peenemaid nüansse New York Timesist ja Frankfurdi börsi üksikasju.
„Eeee. Mitte päris?”
„Ma ei tea, kas selles on midagi. Aga mulle sattus näppu üks pilt, millel võib asjaga seos olla. Tookord oli see tohutu kõmuline lugu. Kaks teismelist tüdrukut, kes kaheksakümnendatel Inglise laevalt kaduma läksid.”
„Hm. Kas see ei ole väheke… ürgne? Tundub rohkem nagu midagi sellist, mis sobiks naisteajakirja. Ristsõna ette,” vastas Krabi skeptiliselt.
Samal hetkel tuli kabinetti Anette, käes paberipunt.
„Allakirjutamiseks. Ja võiks veidi kiiremini kui viimati,” manitses ta ja keeras kannal ringi.
„Anette – sina oled ju rahva seast,” ütles Krabi pidulikult.
Anette pööritas silmi.
„Kas sa mäletad lugu kahest tüdrukust, kes kadusid ühelt laevalt… millal see oligi, Sand?”
Enne kui Nora vastata jõudis, pahvatas Anette:
„Et kas ma seda mäletan! Ma olin teismeline ja ma lugesin selle kohta kõike, mis näppu sattus. Ma ei julgenud mitu aastat laevaga sõita.”
„Hm. Nii et sa loeksid selle kohta hea meelega veel?”
„Jah!” lausus Anette ainult ja läks tagasi vastuvõtulaua poole, kus tirises telefon.
„Hm.”
Krabi istus veidi aega ja vahtis aknast välja.
Nora köhatas diskreetselt.
„Olgu, Sand. Proovime seda asja. See on natuke programmiväline. Aga vaatame, kuidas läheb. Kaks nädalat. Ja sa ei ole tavalisest tööst vabastatud, sel ajal kui sa kibedasti oma mõistatust lahendad. Sobib?”
„Jah. Aitäh. Aga ma ei saa garanteerida, et…” alustas Nora, kuid samal hetkel hakkas Krabi mobiil särgitaskus sumisema nagu südamerütmur. Mees võttis telefoni välja ja vaatas hämmeldunult ekraani.
„Hm. Vene number. Pean vist vastu võtma,” ütles ta ja lehvitas otsekui märgiks, et audients on läbi.
Nora tegi toimetuses tiiru. Paljud olid juba suvepuhkusele näinud, ent fotoosakonnast leidis ta Magnuse, kes töötles süvenenult oma hiljutise Afganistani reisi pilte.
Sõduripildid ei kõnetanud Norat tavaliselt kuidagi, aga Magnus, kel oli juba 25aastasena kolm rahvusvahelist auhinda taskus, oli taas ennast ületanud. Ta oli püüdnud tardunud hetkedesse hirmu silmis, tolmu, meeleheite, igavuse ja võidujoovastuse.
Magnus keeras ringi, kui üle õla Nora pilku tundis.
„Tere, Nora,” poetas ta põgusalt ja pööras taas pilgu ekraanile.
„Magnus, kuidas meie pildiarhiiviga õieti on – kas ajakirjanikuna pääseb sellele ligi?”
„Loomulikult. Lihtsalt tuleb andmebaasist otsida. Mis sul vaja on?”
„Üks lugu kaheksakümnendate keskpaigast.”
„Siis seda meie arhiivis ei ole, kullake. Nagu teada, nägi Globalt ilmavalgust alles 1998. aastal.”
Pärast väikest mõttepausi, mille ajal ta sättis kõrbemaastiku värvikontrasti, ütles ta:
„Aga proovi Service Mediat. Nad on kokku kogunud suurema osa kõigist pressifotodest, mis Taani ajakirjanduses üldse ilmunud on. Sa võid minu salasõna kasutada, kui sa välja ei lobise.”
„Aitäh,” ütles Nora ja istus lähima arvuti taha.
Kõigepealt guugeldas ta „Kadunud Inglise laev” ja leidis kiiresti hulga artikleid sellest, kuidas Lulu Brandt ja Lisbeth Mogensen jäljetult kadusid.
Ta klõpsis paar korda edasi-tagasi ja leidis loo Extra Bladetist ja BTst, aga ka pikema käsitluse Ringkøbing Amts Dagbladist, milles eriti suur osa artiklist oli pühendatud asutusele, kus tüdrukud elasid – Vestergården, viisteist kilomeetrit linnast väljas. Ta printis lehed välja, et saaks neid hiljem lugeda.
Kõigepealt
