olen vana lollpea. Kui ma Kopenhaagenisse kolisin, tõin ma juhtumi kaustast koopia kaasa. Esimestel aastatel võtsin ma selle vabadel hetkedel välja. Istusin ja silmitsesin sõgedalt seoseid, mida olemas ei ole. Umbes nagu siis, kui hammast on puuritud. Keel läheb seda kogu aeg urgitsema.
Aga siis… Kui see telesaade mingeid tulemusi ei andnud, eks ma siis vist lihtsalt andsin alla. Ja ega ei olnud õieti ka ühtegi muretsevat perekonda, kes oleks helistanud ja uurimise edenemise järele pärinud. See oli nii palju aastaid tagasi ja kogu aeg on nii palju teisi asju.”
Nora võttis Ekstra Bladetist tehtud väljakirjutused ja pani lauale.
„Kas see on tõsi, et see on viimane pilt, mis tüdrukutest on tehtud?”
Karl Stark saatis talle pilgu, vaatas artiklit ja pilti, kus Vestergårdeni rühm järjekorras pardaleminekut ootab, ja noogutas siis.
„Mingeid teisi kaustas ei ole või tunnistajaid, kes on fotosid toonud?”
Mees raputas lühidalt pead.
Nora otsis kotist kalendri, võttis välja kohvrist leitud pildi ja pani väljakirjutuste peale.
„Ma lootsin, et sa oskad mulle seletada, kust see pilt pärineb,” ütles ta.
Karl Stark napsas pildi enda kätte ja kissitas seda uurides silmi. Hetke pärast pillas ta selle käest, nagu oleks kõrvetada saanud.
„Kurat küll, tüdruk! Kust see tuleb? Ma ei ole seda kunagi varem näinud!”
Ta tõmbas Annika ajakirjast lehekülje välja ja voltis selle pildi ümber.
„Kes seda puudutanud on?”
„Ee. Mina ise… Andreas. Rohkem vist mitte keegi. Igal juhul mitte pärast seda, kui ma selle leidsin,” ütles Nora.
Stark hingas sügavalt sisse. „See on esimene juhtlõng, mis me pärast selle juhtumi sulgemist saanud oleme,” ütles ta. „Sa pead nüüd mulle kõik ära rääkima, kust sa selle pildi said. Ma tahan kõike teada.”
Nora kallas endale kohvi ja rääkis loo väiksest Brine’i kalurikülast ja kohvrist, milles olid tüdrukute pildid.
Sellal kui ta rääkis, läks Svend Jansson sisse, soris paaris sahtlis, otsis välja pintsetid ja valge ümbriku, mille sisse ta pildi libistas. Siis ulatas ta ümbriku oma endisele kolleegile.
„Ma loodan, et ma võin selle kaasa võtta,” ütles Karl Stark, ja see ei olnud loaküsimine.
„Vaatame, kas tehnikud saavad sellest midagi kätte. Ma kahtlen, aga vähemasti on neil siis midagi teha,” ütles ta irooniliselt.
„Ma pressin neile ise peale. Võibolla ei puutu see üldse asjasse. Aga pean teada saama,” lisas ta tõsiselt.
„Juhuuu…” kostis sädistav naisehääl.
Annika tuli mööda aiateed, süli täis rabarberivarsi.
„Vaata, mis me Flemmingilt saime!” hüüdis ta vaimustatult, enne kui külaliste poole pöördus. „Kas ta teile kohvi pakkus?”
Karl Stark noogutas, jõi tassi tühjaks ning surus Noral ja Annikal ametlikult kätt, enne kui aiateele kadus. Võrkpalli vaatama.
Nora jäi pool tundi kauemaks ja sai ära sõita alles siis, kui talle oli kaasa topitud purk kodust maasikamoosi.
Autos tekkis tal tahtmine helistada oma vennale Davidile. Telefon kutsus neli korda ja suunas siis automaatvastajasse, mis käskis tal sõnumi jätta.
„Hei, sõts siinpool. Ma olen linnas.” Rohkem ei olnud vaja midagi öelda. Kui David tahab kokku saada, siis tahab.
Ta pööras auto ringi ja sõitis tagasi Bagsværdi.
Sünnipäevapidu läks üle ootuste hästi. Tädi Ellen suutis oma lillelise kleidi ja naerulaginaga ükskõik millisele seltskonnale elu sisse ajada ja see tema võime muutus järjest tugevamaks, kui ümberringi olid kallid sõbrad ja sugulased. Peeti pidukõnesid, lauldi ja õhtupäikeses tehti pikk jalutuskäik mere äärde.
Hommikul oli Noral au vastu võtta Davidi telefonikõne ja ta sõitis Amagerile aiamajakesse, kaasas kuklid ja üks suur kaneelirull, millele David ei suutnud vastu panna, nagu Nora teadis.
Nad veetsid koos paar tundi ja David tundus olevat heas tujus, kui näitas talle oma pojengikollektsiooni – see oli üks väheseid huvisid, mis suutis konkureerida tema kirega logaritmide vastu. Ta ei küsinud kunagi, kuidas Nora Londonis elab.
Nora rääkis siiski, küsimist ootamata. Andreasest ja kuidas fotoauto oli kiirteel peaaegu läbi kärsanud, kui ta eelmisel nädalal Pete’iga sõidus oli. Nora muigas kõveralt, kui mõtles fotograafi aukartustäratavale austraalia vandesõnade arsenalile. Selle asemel et naerda koomilise loo üle paanikas Pete’ist, teatas David tõsiselt, et väga tähtis on enne pikemaid reise alati mootoriõli lisada.
„Selle õppetunni on ta nüüd saanud,” lubas Nora vennale, enne kui tagasi Bagsværdi sõitis.
Isa ei olnud kodus, nii et Nora ahmis köögis kiiresti midagi sisse, enne kui asjad kokku pakkis ning rongi ja metrooga lennujaama sõitis.
Viies peatükk
Tund aega hiljem uuris Nora terminalis teadetetahvlit. Värava juurde minna oli liiga vara. Ta lonkis raamatupoodi ning libistas suurema lootuseta pilgu üle bestselleririiuli. Midagi ingliskeelset osta ei olnud mõtet, raamatud olid Londonis palju odavamad. Aga vahel tundis ta tahtmist sukelduda mõnda tõeliselt heasse taani romaani.
Ilukirjandusosakonnas ei köitnud teda miski ja ta läks turismiraamatutest mööda ning jõudis aimeraamatuteni, mis rääkisid, kuidas kõige kergemini ettevõtluses edu saavutada ja kuidas venelased Leningradi blokaadi üle elasid. Krimkade juurest leidis ta verest nõretava inglise bestselleri, mis lubas tutvustada uuema aja kõige jubedamaid mõrvalugusid, pealkirjaga „Murders of the Century”.
Esikaanelt vahtis õelalt vastu tuntud Briti lapsemõrtsukas Yvonne Loft, muie huultel mänglemas, otsekui oleksid need kümme väikest elu, mille võtmise eest ta süüdi mõisteti, julm nali, mida mõistavad ainult tema ja tema kaassüüdlasest peigmees.
Nora võttis raamatu hajameelselt pihku ja lehitses kuni keskosani, kus olid mustvalged fotod. Veel ühe Yvonne Lofti loo illustratsioonina oli raamatu autor leidnud pildi, kus mõrvaritest armastajapaar sõi muulil jäätist, käsikäes ja lai naeratus näol. Pildi allkiri ajas Nora peaaegu iiveldama:
„Yvonne Loft ja Harry George naudivad Brightonis puhkepäeva. Pilt on tehtud arvatavasti paar tundi enne seda, kui paarike röövis ja tappis seitsmeaastase Timothy Kenti.”
Kas on võimalik süüa jäätist ja plaanitseda samal ajal lapsemõrva, mõtiskles Nora. Kõige kohutavam ei olnudki julmus ise. Kõige kohutavam oli see, kui märkamatult puges see tavalisse argiellu ja seega osutas, et me ei saa kunagi kindlad olla. Et sõbralik nägu võib varjata kõige sügavamat kurjust.
Naeratav ja armunud paar, kes limpsib vahvli seest maasikajäätist ning kavatseb vägistada ja kägistada kellegi poja. Tore kooliõpetaja Rwanda külas, kes verehimulisena märatseb, matšeete käes. Peen ülikonnas abielumees, kes naise vanni uputab, et elukindlustus kätte saada. Nora võbistas end ja tahtis juba raamatu tagasi panna,
