ei mäletanud ta enam, kas too oli tumeda peaga või blond, pikk või lühike.
Ehkki Jens Blindkilde pruukis allika kohta saate jooksul kolm korda sõna sensatsiooniline, ei tundunud see Norale veenev. See paistis olevat ummiktee. Ilmselt oli neil õnnestunud üles leida ka Lulu bioloogiline isa, aga too ei olnud tahtnud kaamera ette tulla. Isa ei olnud tütart näinud sellest ajast saadik, kui laps kümneaastasena vanematelt ära võeti.
Kirjalikus avalduses oli mees teatanud, et „ei möödu ainsatki päeva, mil ta ei mõtleks, mis juhtus väikse Luluga”.
Saates oli ka lühike intervjuu Karl Starkiga, kellest pärast Esbjergis teenimist oli saanud Kopenhaageni kriminaalpolitsei komissar. Vaid paar minutit, mis näitasid vaevatud hallipäist politseiametnikku, kel ei paistnud kuigi palju lisada olevat.
Ühes klipis vaatas ta otse kaamerasse. „Need tüdrukud väärivad õiglust. Kusagil peab olema keegi, kes teab, mis nendega juhtus,” ütles ta anuvalt.
Nora võttis lindi masinast välja, torkas karpi tagasi, läks Susanne juurde ja andis tänusõnadega tagasi.
Ta läks välja päikse kätte, võttis taskust mobiili, leidis infootsingust numbri ning helistas Andrease onule Svend Janssonile Dragøri. Onu oli hea meelega nõus uurima, kas Karl Starkil on aega asjast rääkida. Kaks minutit pärast kõne lõppu tuli Norale SMSiga kutse hommikukohvile ja Dragøri aadress.
Kui Nora üles tõusis, oli köögis värskelt küpsetatud leiba. Ta lõikas ühe kääru, pani juustu peale ja läks terrassile hommikupäikest nautima.
Isa oli süüvinud Weekandeviseni kolumni ja mõmises sõbralikult päiksevarju all, kui tütart silmas.
„Kas ma võin täna auto võtta?” küsis Nora, suu leiba täis.„Jah. Ainult tule tagasi, enne kui me Kalundborgi sõitma peame,” vastas isa ja lisas pikemata: „Kuidas su emal läheb?”
„Ma arvan, et hästi. Viimati kui ma temaga rääkisin, hakkas ta Toscanasse mosaiigikursusele minema. Patrick nuiab ikka veel, et nad Devonisse koliksid. Aga ema ajab vastu,” seletas Nora.
„Või niimoodi. Ja mida ta seal õieti tegema peakski?” küsis isa hämmeldunult.
„Ega ma ei usugi, et sellest asja saaks. Ema peab ju elama jalutuskäigu kaugusel Briti muuseumist ja Briti raamatukogust ja oma armsatest paberitest. Muidu läheb ta põhja,” ütles Nora. „Küsimus on ainult selles, kas Patrick seda pikapeale välja suudab kannatada.”
„Ta on ju tegelikult Briti juhtiv Cromwelli uurija. Minu meelest peaks just Patrick jalad kõhu alt välja tõmbama. Devon!” põlastas isa.
Nora läks duši alla ja jättis isa ajalehte lugema. Sisimas oli talle vastumeelt rääkida Patrickust ja kõigest sellest, mis tookord juhtus, sest see rebis lahti asjad, mis pidanuks jääma sügavale varju. Talumatu oli mõelda tagasi päevale, mil ta oli tulnud Andreasega hommikuselt ujumiskäigult varakult tagasi ja leidnud ema maja eest väikse lilla rataskohvriga taksot ootamas.
„Ema, kuhu sa lähed? Kas sa oled nutnud?”
Vastamata küsis ema: „Aga Nora – kuidas sa juba kodus oled?”
Enne kui Nora midagi öelda jõudis, peatus maja ees takso. Ja siis oli Elizabeth läinud.
Nora läks aeglaselt majja. Mehe juurde, kellest olid järel varemed ja keda Nora hüüdis isaks. Mehe juurde, kes oli just kaotanud oma elu armastuse ja kes ei hakka mitte iialgi aru saama, mis oli juhtunud.
Juhtunud oli Patricku-nimeline Devoni õunakasvataja ja Nora oli järgmised viis aastat keeldunud kummagagi sõnagi vahetamast.
Juukseid kuivatades lükkas ta selle mõtte kõrvale.
Pool tundi hiljem oli ta valmis Dragøri poole teele asuma.
Ta sõitis veidi vanas kalurikülas ringi, enne kui leidis väikse kollase maja Skippervængetil.
Jansson istus eesõues, ülakeha paljas, ning jõi paksupõhjalisest sinepipurgist vett. Ilmselgelt oli ta äsja muruniitmise lõpetanud. Tema ees laual seisis väike türkiissinine termoskann, kaks kohvitassi ja Søndag, ristsõnade leheküljelt lahti. Lehe peal olid punased naisteprillid.
Mees vaatas Norat küsivalt, kui too valge tara taga peatus.
„Nora?”
Nora noogutas.
„Tule sisse,” kutsus mees ning silmitses teda pealaest jalatallani.
„Ma mäletan sind küll. Sinuga käis Andreas kogu aeg hommikuti ujumas, oli ju nii?”
Nora kinnitas seda ja onu Svend läks tuppa kahe kohvitassi järele. Kui ta uuesti välja tuli, noogutas ta lehe ja prillide poole.
„Annika lippas korraks naabri juurde. Mingi uus kalaretsept, mida ta õhtul katsetada tahab,” selgitas ta.
„Nojah, aga sa ei tulnud ju sellepärast. Karl on kohe kohal. Tal ei ole eriti palju aega. Ta peab minema lapselapse võrkpallivõistlusele.”
„Ma nägin teda „Lahendamata” saates.”
„Tjah. Minu meelest oli tal tunne, et me oleme tüdrukutele mingil moel selle katse võlgu. Võibolla on kusagil keegi, kellel pärast kõiki neid aastaid midagi meelde tuleb. Mingi väike detail, mis annaks mingisugustki teadmist selle kohta, mis tegelikult juhtus,” ütles ta kurvalt ja raputas pead.
Samal silmapilgul läks aiavärv lahti ja hallipäine mees, keda Nora telesaates näinud oli, astus sihikindlat aialaua poole.
Tema pilk oli niisama kindel kui ta käepigistus.
„Nora Sand,” nentis ta ja kiikas kärmelt käekella. „Mul on napilt kakskümmend minutit aega ja ma teen seda siin Svendi heaks.”
Nora hindas tema otsekohesust.
„Hästi. Siis hakkame kohe pihta. Ma nägin teid telesaates. Kas te saite sealt tookord midagi?”
Karl Stark raputas pead.
„Ma olin isiklikult kogu õhtu nende telefonide otsas, kuhu inimesed võisid pärast helistada. Me saime neliteist kõnet. Kõik pilakõned või valetunnistused. Üks Greve mees arvas, et oli näinud Lisbethi täiesti elusana kohalikus spordiklubis, kus too igal kolmapäeva õhtul spinningutundi pidavat. Üks meedium Herningist vandus, et Lulu maised jäänused asuvad veekogu lähedal. Mis kõike arvesse võttes ei tohiks ju kedagi üllatada.”
„Mis sinu arvates juhtus?” küsis Nora.
Karl Stark võttis endale vastamiseks aega. Valas kohvi, pani sisse teelusikatäie suhkrut ja segas.
„Ausalt öeldes ma ei tea. Ma olen selle üle mõelnud aastate viisi. See oli üks mu esimesi juhtumeid, kui olin just Esbjergi tulnud. Ma ei oska numbrites öeldagi, kui palju kordi olen ma selle juhtumi juurde tagasi pöördunud ja endalt küsinud, mida oleksime võinud teisiti teha, mida me unustasime uurida. Täiesti arusaamatu, et kaks inimest nii jäljetult kaovad. Kas nad hüppasid ise üle parda, kas see oli enesetapuakt? Ma ei usu seda,” ütles ta ja madaldas häält.
„Seda ei mainitud ajakirjanduses kunagi, aga Lisbethil oli üks väike artikkel selles seljakotis, mis temast maha jäi. See oli ühest
