ütles ta irvitades ja osutas ilastava bokseri pildile, mis ta kirjutuslaua kohal rippus.
Kokku oli loost kaheksa pilti. Ringkøbing Amts Dagbladil oli kolm. Need vaatas Nora läbi kõigepealt. Ühel oli Vestergården, teisel laia naeratusega habemik, keda kirjeldati kui „Vestergårdeni juhatajat Kurt Damtofti”, ja kolmanda nägemisest oli tal ähmane mälestus. Kaks tüdrukut seisid Esbjergi sadamas naeratavate noorte seas ja ootasid oma elu reisi. Lisbeth paistis päikse poole silmi kissitavat ning hiigelsuure boombox’i kõrval seisis tumedapäine Lulu ja naeratas ujedalt kaamerasse.
Nora klõpsas Ekstra Bladeti ja BT peale. Neis oli pilte Kurt Damtofti ja tema kahe kolleegi vastasest kohtuasjast. „Jäme hooletus!” karjatas Ekstra Bladet. Mõlemas ajalehes oli uuesti ära toodud pilt kahest tüdrukust sadamas, laev taamal.
„Viimased pildid, kus tüdrukud elavana näha,” oli ühe pildi allkiri, mis ühtaegu jõudis ka järeldusele, et „jüüti kaunitarid mõrvati merel”.
Nora tuhnis kotis ja võttis välja kalendri, mille vahele ta oli pannud tüdrukute pildi. Ta võttis selle välja ja uuris uuesti.
Päris kindlasti ei olnud Ekstra Bladeti foto viimane, mis tüdrukutest elusast peast tehtud oli. Keegi oli pildistanud Lisbethi ja Lulut laeva pardal, kui nad teistest Vestergårdeni noortest lahku olid läinud. Küsimus oli ainult, kes, ja miks ei olnud keegi seda ajakirjandusele andnud, siis kui tüdrukuid kõige agaramalt taga otsiti. Ja mida tegi see mingis suvalises Brine’ist pärit kohvris.
Magnus soostus tassi kohvi eest foto arvutisse skannima. Nora saatis selle meiliga iseendale ja laskis Magnusel paar eksemplari välja printida. Siis printis Nora veel paar grupipilti ja torkas kogu hunniku koos märkmetega kotti, enne kui uuesti tänavale astus ja Ørestadi rongi peale läks.
Neljas peatükk
Louisega oli ta sattunud juttu ajama juba ajakirjanduskooli sisseastumiseksamil. Midagi selles hapra kehaehitusega tüdrukus, kel olid masinaga lõigatud juuksed ja ripnevad kõrvarõngad, oli Norat pausi ajal köitnud. Kui nad omavahel rääkima hakkasid, selgus peagi, et neil oli ühesugune kuiv huumorimeel ja et Louisel ei olnud meeles sel eksamirohkel päeval kaasa võtta ei raha ega süüa.
Pärast kõrvalepõiget paari alternatiivsesse põrandaalusesse ajakirja oli Louise kõigi üllatuseks jõudnud Taani rahvusringhäälingusse, DRi, kus ta oli uudistetoimetuse kardetud ja austatud koordinaator. Allikad, kes olid kurikuulsad teleesinemistest keeldujad, ei suutnud mingil põhjusel Louisele kunagi lõplikult ei öelda. Kui keegi üldse suutis midagi korda ajada, siis nimelt Louise.
Nora tuli rongilt maha, läks peasissekäigu juurde ja ütles vastuvõtus oma nime. Kolm minutit hiljem tormas laialt naeratav Louise trepist alla, paberikuhi kaenla alla.
„Hei, kaunitar! Tore sind näha,” ütles ta ja vaatas ühtaegu käekella.
„Meil on kakskümmend viis minutit, siis pean ma tagasi olema. Ma ootan Bertil Braski inimestelt telefonikõnet,” ütles ta, viidates hiljaaegu maine kaotanud firmajuhile, kes oli ühe ettevõtte põhja lasknud.
„Kas ta tõesti tuleb telesse esinema?” küsis Nora jahmunult.
„Nad mõtlevad sellele ja mulle sellest piisab,” ütles Louise optimistlikult.
Nad läksid sööklasse.
„Kuidas Tobiasega läheb?” küsis Nora, kui nad olid lauda istunud.
Louise krimpsutas nägu. „Ta on juba hakanud leeriminekust rääkima, see on järgmisel aastal. Ega ma ei tea, mis juhtus. Üks hetk oli mul väike armas naerulohukestega poiss ja nüüd käib minu majas ringi torssis teismeline, kellel oleks valged iPodi kõrvaklapid nagu keha külge kinni õmmeldud. Kui ta muidugi üldse kodus on.”
Seitsmeteistkümneaastaselt oli Louise mingi Briti ansambli bassistist rasedaks jäänud. Bassisti ei näinud ta enam kunagi, ent üheksa kuud pärast bändi võidukat hüvastijätukontserti Taanis tuli ilmale Tobias. Kuidagimoodi oli Louise suutnud kõigega toime tulla stipendiumi toel, ilma et tema pahased vanemad Thys kuigivõrd aitama oleks pidanud.
Nad rääkisid meestest. Ülemustest ja sellest, kuidas ilmsesti lõputud kokkuhoiutuhinad olid tabanud paljusid endisi kolleege, nii ajalehtoimetustes kui ka raadios ja televisioonis. Kui Louise võttis viimase veesõõmu ja hakkas toolilt tõusma, tuli Norale uuesti meelde kotis põletav foto.
„Muide, kas sa saaksid mind ühe asjaga aidata. Ma tahaksin ühte möödunud aasta saadet vaadata. „Lahendamata”.”
Louise tõusis, võttis kandiku ja liikus nõudekäru poole.
„No problem. Nad on mulle arhiivis teene võlgu. Ma helistan kohe sinna.”
Louise võttis mobiili välja ja rääkis asja kokku.
„Küsi Susannet,” ütles ta.
Keset hüvastijätuembust helises telefon uuesti.
„Jah. Kuulen,” ütles Louise oma ametliku häälega.
Ta lehvitas Norale ja tegi huultega „Bertil Brask”.
Nora läks siltide järgi ja jõudis lõpuks arhiivi, kus leti taga valvas naeratav, priskevõitu ja hallipäine kanaarikollases särgis naine.
„Kas sina oled Susanne?”
Naine noogutas. „Ja sind saatis mu sõbranna Louise? Millega ma saan aidata?”
Nora seletas, mida otsib, ja Susanne klõbistas arvutil.
Ei läinud kümmet sekunditki, kui ta juba sisestusklahvi vajutas.
„Olemas. „Lahendamata”, eelmise aasta 5. aprill,” ütles ta ja kirjutas paberitükile pika numbri.
„Oota siin,” käskis Susanne, enne kui kontoritoolist tõusis ning läks Norast mööda ukse juurde, kus oli vaja läbi kaardilugeja tõmmata ID-kaart, mis tal nööriga kaelas rippus.
Nora istus toolile ja vahtis ringi selles moodsas ruumis, kust oleks otsekui iga inimlikkuse märk tolmuimejaga süstemaatiliselt ära imetud. Igal pool olid teravad nurgad ja klaaspinnad.
Ta võpatas, kui uks jälle lahti läks ja Susanne sisse tuli, käes suur hall kassett.
„Palun. Sa ei tohi seda siit välja viia, aga sa võid seal istuda,” ütles ta ja näitas ukse poole, millel oli silt „Koosolekuruum 2”.
Nora võttis lindi, läks ruumi, pani masina käima ja istus tühja koosolekulaua äärde.
Saate punane logo libises üle ekraani kurjakuulutava muusika saatel, mis oli sarjaga kaasas käinud viimased kümme aastat.
Saatejuht Jens Blindkilde ilmus ekraanile trentšmantlis, tema selja taga paistis olevat Esbjergi sadamaterminal. Näole oli manatud tõsine ilme nagu alati.
„Täna õhtul on meie ees lugu, mis on juba aastaid valmistanud peavalu nii Taani kui ka Briti politseile. Lugu sellest, kuidas kaks noort naist kadusid jäljetult laevasõidul Taani ja Inglismaa vahel. Lugu tüdrukutest Inglise laeval,” ütles ta saatuslikul häälel.
Nora soris kotis ning leidis pastaka ja paari tühja leheküljega märkmiku. Pool tundi hiljem libisesid üle ekraani lõputiitrid ja Nora vaatas oma märkmeid.
Lulut
