sinnakanti.” Bonnet sirutas ennast ja pukk kääksatas. „Indiaanlaste jutu järgi elavad nannahiid mägede sees ja tulevad sõja- ja hädaajal inimestele appi.”
„Kas tõesti? Siis on see umbes nagu Šoti mägismaa juttudes – seal räägitakse vanarahvast.”
„Tõepoolest.” Bonnet näis jutust lõbu tundvat. „No selle järgi, mis mina kuulnud olen, pole šoti mägilaste ja punanahkade vahel erilist vahet, kui kõnelda barbaarsest käitumisest.”
„Jamajutt,” kostis Jamie üldsegi mitte solvunult. „Punanahad söövad vaenlaste südameid, nagu ma kuulnud olen. Mina eelistan sellele küll kausitäit head kaeraputru.”
Bonnet tegi mingi häälitsuse, mille ta sealsamas alla surus.
„Te olete mägilane? No siis ma pean küll ütlema, et barbari kohta olete te vägagi tsiviliseeritud, söör,” kinnitas ta Jamiele, tagasihoitud naer hääles võbelemas.
„Olen teile teie lahke arvamuse eest üliväga tänulik,” vastas Jamie sama armastusväärselt.
Meeste hääled hajusid rataste rütmilisse kääksumisse ja ma uinusin taas järge kuulmata.
Kui kinni pidasime, rippus kuu madalal puude kohal. Mind äratas Iani kohmerdamine, kes ronis uniselt üle vankriserva, et aidata Jamiel hobuseid talitada. Ajasin pea püsti ja nägin saviste ning mudaste kallaste vahel voolavat laia jõge, mille sätendavmust pind kaldalähedastest kividest üle voolates hõbedaselt vilkus. Bonnet võis seda Uue Maailma asukale omase laia joonega ju ojaks nimetada, aga enamik paadiga liiklejaid oleks seda minu arvates täiesti korralikuks jõeks pidanud.
Mehed liikusid pimedas edasi-tagasi, vahetamata toimetades rohkem kui mõne pominal öeldud sõna. Nende liikumine oli harjumatult aeglane ja kõike viirastuslikuks muutva väsimuse mõjul näisid nad otsekui öösse hajuvat.
„Inglismann, otsi endale ase ja heida magama,” ütles Jamie mind toetades, kui end ebakindlalt vankrist välja kukutasin. „Ma pean meie külalisele moona kaasa panema ja ta teele saatma, ja siis veel hobused kuivaks nühkima ning kammitsasse panema.”
Õhutemperatuur polnud päikeseloojangust saadik peaaegu üldse langenud, kuid vee lähedal tundus õhk siiski värskem ja ma tundsin ennast veidi erksamalt.
„Ma ei saa enne magada, kui olen ujumas käinud,” ütlesin niiskusest läbi imbunud pihikut rindadest eemale tõmmates. „Tunnen ennast kohutavalt.” Higised juuksed kleepusid meelekohtadele, ihu tundus räpane ja sügeles. Mustav vesi paistis olevat jahe ja kutsuv. Jamiegi vaatas seda igatsevalt ja näpitses oma kortsus kraed.
„Raske seda sulle ette heita. Aga ole ettevaatlik; Bonnet ütleb, et see jõgi on keskelt piisavalt sügav, et ketš võib sisse sõita, ja tõus ja mõõn ulatuvad siiani; vool on tugev.”
„Ma hoian kalda ligi.” Näitasin allavoolu, kus väike maanina tähistas jõekäänakut, mida piirasid kuuvalguses hõbejalt kumavad pajud. „Näed seda? Seal peaks olema midagi vannitaolist.”
„Jajaa. Ole siis ettevaatlik,” kordas ta ja pigistas hüvastijätuks mu küünarnukki. Kui minema hakkasin, kerkis mu ette suure kahvatu kogu. See oli meie äsjane külaline, üks püksisäär kuivanud verega koos.
„Teie teenistuses, proua,” ütles ta mulle vigastatud jalast hoolimata aupaklikult kummardades. „Kas võin teiega nüüd jumalaga jätta?” Ta oli natuke lähemal, kui mulle meeldinuks ja ma surusin alla soovi taganeda.
„Jah, võite,” ütlesin ma ja noogutasin talle, lükates tagasi üksiku juukseloki. „Õnn kaasa, härra Bonnet.”
„Tänan teid lahkete soovide eest, proua,” vastas ta vaikselt. „Aga olen aru saanud, et oma õnne sepp on mees ikka enamasti ise. Head ööd, proua.” Ta kummardas veel korra ja kõndis tugevasti longates minema, nagu mõne haavatud karu vaim.
Jõevulin mattis kinni enamiku tavalistest ööhäältest. Nägin, kuidas üle veel peegelduva kuuvalgusraja vilksatas nahkhiir, küttides silmaga nähtamatuid putukaid, ja taas öösse kadus. Kui pimedas veel keegi hiilis, siis tegi ta seda vaikselt.
Jamie mühatas vaikselt omaette.
„Ausalt öelda on mul selle mehe suhtes mõned kahtlused küll,” ütles ta nagu vastuseks küsimusele, mida ma polnud esitanud. „Saan vaid loota, et olin lihtsalt haleda südamega, mitte haleda peaga, kui teda aitasin.”
„Sa ju ei saanud teda jätta timukale,” ütlesin ma.
„Oh, oleksin saanud küll,” vastas ta mu üllatuseks. Ta märkas mu pilku ja muigas, pilklik huulekõverdus vaevu pimeduses paistmas.
„Tead, inglismann, ega kroonu alati ka valesid mehi ei poo,” ütles ta. „Sagedamini on ikka nii, et too vennike seal köie teises otsas on oma koha ära teeninud. Ja mulle ei meeldiks põrmugi mõte, et olen mõne võllaroa pakku aidanud.” Ta kehitas õlgu ja pühkis juuksed silmilt.
„Nojah, aga nüüd on see tehtud. Mine nüüd kümblema, inglismann, ma tulen sulle kohe järele, kui saan.”
Tõusin kikivarvule, et teda suudelda, ja tundsin, et ta naeratab. Mu keel puudutas küsivalt ta suud ja vastuseks hammustas ta õrnalt mu alahuult.
„Kas sa jõuad magamaminekuga pisut oodata, inglismann?”
„Nii kaua kui vaja,” kinnitasin. „Aga tee kiiresti, eks?”
Pajudealuse maanina otsas oli lapike haljast muru. Võtsin ennast aeglaselt riidest lahti, nautides meretuule puhumist juba läbi niiske särgi ja sukkade ning lõplikku vabanemist, kui viimased riidetükid maha pudenesid, jättes mind alasti öösse.
Astusin ettevaatlikult vette. See oli üllatavalt jahe, sooja ööõhuga võrreldes lausa külm. Põhi oli enamasti mudane, kuid juba jardi kaugusel kaldast asendus see peene liivaga.
Ehkki jõgi allus tõusu ja mõõna vaheldumisele, olime omadega nii kõrgel ülesvoolu, et vesi oli värske ning mage. Jõin seda ja uhasin näkku ning pesin kurgu ja nina tolmust puhtaks.
Kahlasin poole reieni sisse, pidades meeles Jamie hoiatust hauakohtade ja hoovuste eest. Pärast tapvat päevapalavust ja lämbet ööd mõjus paljast nahka puudutav jahedus kirjeldamatu kergendusena. Võtsin ühe kamalutäie vett teise järel ja viskasin näole ning rindadele; veepiisad veeresid mööda mu kõhtu alla ja kõditasid mind jalgade vahelt.
Tundsin alanud tõusu jõudu, mis surus vastu mu sääri ja mind vaikselt kalda poole lükkas. Aga ma ei olnud selleks veel valmis. Mul ei olnud seepi, kuid ma laskusin põlvili, loputasin selge mustava veega mitu korda juukseid ja hõõrusin keha peenikese liivaga, kuni tekkis tunne, et nahk on õhukene ning punetab.
Lõpuks ronisin kivisele kaldale ja jäin lõdvalt lebama nagu näkk kuupaistel, lastes päevast soojust õhkaval kivil ning soojal õhul hellitada oma mahajahtunud keha. Kammisin oma paksud lokkis juuksed sõrmedega läbi, nii et veetilgad lendasid. Märg kivi lõhnas nagu peen ja torkiv vihm.
Olin väga väsinud, kuid ühtlasi eluvaimu täis, ja viibisin selles poolteadvuseta olekus, kus mõtted aeglustuvad ja põgusad füüsilised aistingud suureks paisuvad. Vedasin oma paljaid jalgu aeglaselt üle liivakivist aseme, tundes mõnu õrnast kraapimisest, ja libistasin käe kergelt reie siseküljele, tekitades käejäljes kananaha.
Mu
