kihutab. Auto kingiti mulle vaba-Eesti viimasel vabal suvel täitunud kolmandaks sünnipäevaks.
Õhukesest vineerist kunskopp kombel koolutatud võidusõiduautosse sai sisse ronida ja pedaale tallates head teed mööda vurinal sõitagi. Auto tagaosal olid hõbedased tähed E ja W, mille üle ma eriti uhke olin: need osutasid ühtaegu nii minu, auto väärika omaniku nimele kui ka Eesti Wabariigile.
Vastupidav oli too auto, mille hiljem ühe tuntud firma järgi Juno Buickiks ristisin; ta teenis mu poega ja lapselapsigi. Nüüd on mu uhke auto kulunud ja värvilt tuhmunud, ta sõtkepedaalid umbe jooksnud, kuid ma hoian teda ikka alles. Nii nagu head peremehed jätavad tubli vana hobuse priileivale; auto ootab kõigi mu järglaste poolt respekteerituna meie maakuuri all lõplikku roostetamist ning sellele järgnevat Autode Taevasse pääsemist. Aeg-ajalt proovib mõni võõras laps talle veel praegugi sisse ronida ja pedaale sõtkuda. Auto püüab siis lootusetult omi kunagisi hiilgeaegu elustada. Selles on midagi liigutavat.
Esmamuljed oma majast ja meie õue lastest? Mõnda neist ikka veel mäletan. Üks oli tulevane luuletaja, Jaan Krossi kaasa Ellen Niit, kes vasesepa tütrena meiegi maja omanikule, härra Birnbaumile kuuluvas tänavapoolses majas elas.
Isand Birnbaum oli vatsakas kadakasakslane, kes mu isa nagu hullu vaatas, kui too soovitas talle kolmekümnendate keskel üldlevinud kombe järgi end Pirnipuuks eestistada.
Meie maja oli korterite poolest justkui etem, kuid tänavapoolses oli elu see-eest küllap lõbusam, sest seal need teised lapsed elasidki. Ka Juta, kellest veel juttu tuleb. Mis aga nõndanimetatud säärvantidesse puutub – mõne tänavapoolse maja korteris need olid –, siis neid nägin siin esimest korda. Põhimõtteliselt säärvandid mulle meeldisid: inimesed kuulevad üksteist üle kogu korteri. Kui meil ka sellised poolvaheseinad oleks – meie korterile ühest säärvandist ei aitakski –, võiks ema mulle vanemate magamistoast midagi ette lugeda ja mina saaksin oma voodis – klaveritoas, kus minu ase oli – seda kuulata ema ennast nägematagi.
Kui Elleni juurde tagasi tulla, siis oli ta minu ema silmis hea tüdruk – kohe väga hea, nii et just tema mind paljudest teistest tüdrukuhakatistest erinevalt vabalt väntsutada tohtis. Võis minuga koguni pisijalutuskäike teha, mis mulle ülimalt meeldisid. Ellen ise imponeeris mulle väga – poisid ju kiinduvad enamasti ikka endast vanematesse tüdrukutesse. Ta oli minu silmis tõeline autoriteet.
Mäletan, kuidas Ellen küsis mult ükskord – ise sealjuures väga salapärase olemisega –, et kas ma tahan midagi üsna iseäralikku näha. Milline poiss ei tahaks?!
Me hiilisime, miskipärast sõrm suul, ju vist selleks, et seiklusele suuremat kaalu anda, Elleni maja keldrisse, kus teadsin suurt puust ja paekive täis laotud pesurulli olevat, mille alt majarahva äsja pesust tulnud voodilinad läbi käisid. Küll neil oli siis värske lõhn.
„Lase nüüd käpuli ja piilu rulli alla!” sosistas Ellen.
Ja seal oli tõesti midagi ootamatut, salapärast, viirastuslikku – pesurulli all kasvasid muldpõrandast välja suured valged, kübara alt lillakad seened. Neil oli omapärane uimastav lõhn – palju hiljem sain teada, et see pidi olema aniisilõhn. Ellen teadis öelda, et need on šampinjonid. Seentes, nii haprates ja muljumist mittetaluvais, on peidus imepärane jõud: olen hiljem näinud tindikuid – hoopiski mitte nii sümpaatsed seened kui šampinjonid –, mis vananedes ligasteks muutuvad ja tintjaiks värvuvad, koguni läbi asfaldi välja tungivat. Uskumatu, milleks too sültjas eluvorm on võimeline.
(Kaks aastakümmet hiljem selgitati meile, tudengitele, kolloidkeemia programmis tolle ootamatu nähtuse olemus ära. Just välise surve tõttu tõuseb seente siserõhk üüratuks ja tänu sellele nad end kust tahes läbi pressivadki.)
„Ära sa teistele meie seentest räägi! Las see olla meie ühine saladus,” sosistas hea tüdruk Ellen. Nikutasin ägedasti pead – poistele meeldivad saladused, ja veel iseäranis saladused, mida jagatakse suurte tüdrukutega.
+ Nüüd elan Elleniga samas Kirjanike Liidu majas, oleme korterinaabrid, ja vahel räägib ta mulle asjust, mida ma oma tollase ea tõttu kuidagi mäletada ei saa. Ellenilt siis kuulengi neist – ta minust ju kaheksa aastat vanem. Kuulsin sedagi, et miskipärast polevat ma kuidagi tahtnud laulupeole (Eesti-aja viimasele vabale laulupeole muuseas) minna. Ja nõustunud alles siis, kui tohtisin kaasa võtta haamri ja päris pirakad tangid, mida ma olevat minnes võidukalt pea kohal viibutanud… Haamer ja tangid?! Uskumatult proletaarsed instrumendid. Ent sellele faktile mõelda meeldib mulle: see osutab, et igasugune snobism on mulle juba loomuldasa võõras. Sammun alati laiade massidega ühte jalga.
Elleniga ühine šampinjonide-saladus on mu alateadvusse siiski jätnud oma jälje. Veel praegugi peitub seentes minule midagi põnevat: klorofüllita, Issanda päikest mitte millekski pidav müstilisevõitu looduseand. Võõrastav vist just seepärast, et meie evolutsioonirajad on omavahel nii kardinaalselt erinevad.
Kunagi ammu rääkis mulle omanäoliselt seenerahvast mükoloog Ain Raitviir. Kuulsin, et eksisteerib hüpotees, mille järgi praegu aina leviva kiilaspäisuse üheks võimalikest põhjustest võib olla see, et kui lopsaka juuksekasvuga inimeste peanahalt on leitud üle kolmekümne liigi mikroseeni, siis kiilaspäistelt hoopis vähem. Neist seentest mõne puudumine võivatki peegelja Glatze põhjustada.
„Ja kujuta ette, on inimesi, kes peavad seeneteadust elukaugeks…” lõpetas Raitviir võidukalt.
Kiilaspäisuse tekkehüpoteesi oli muidugi huvitav teada saada, kuid seente suhe šamanismiga huvitas mind enam. Palusin sellekohast selgitust. Sain kuulda, et teatud seened viivad šamaane hallutsinatsioonide maailma. (Aga mine tea, vast teistesse dimensioonidessegi.) Kuid ka tavalistest ilusatest punastest kärbseseentest tuli juttu. Üks Aini sõber kuivatavat neid endale igal suvel paraja portsu. Et talvel võtta oleks: punaseid kärbseseeni järades võivat saada kah teatud kaifi. Aga õnneks pohmellita ja mitte sõltuvust tekitava. Noid seeni kardetavat üleliia. Jah, kui neid iludusi muidugi just kümnete kaupa alla kugistada, siis lõpuks tegevat nad kõhu lahti küll.
„Kuidas ta neid kärbsekaid kuivatab?”
„Seened aetakse lihtsalt nöörile nagu väiksemad kalad.”
Otsustasin järele proovida. Tegin nagu õpetatud. Sõin kolm seent ja tõesti tundsin midagi. Kuigi mulle ehtsaid šamaanidele tuntud vägevaid alaliike korjatute hulka vist ei sattunud.
+ Kui mul õues kellegagi mängida polnud, oli meie maja soe kelder, mida me sõjapäevil koos pesuköögiga varjendina kasutasime, mu lemmikpaik. Sigmund Freud kirjutab, et inimese põhiolemus kujunevat välja väga noorelt – juba kolme-neljaselt olevat meie kohta selge, kas saame agressiivseteks või alandlikeks, ninakaiks või diplomaatilisteks ühiskonnaliikmeteks.
Nii et kui vaatlete mõnd trepiastmel istuvat ja pöialt lutsivat poissi või unelevalt kaugusesse vaatavat tütarlast, siis ei oleskleta seal muidu niisama, vaid viibitakse tähtsas enesekujundamise protsessis.
Keldris oli pime, soe ja vaikne, seal oli hea trepiastmel niisama muidutühja istuda. Keegi sind ei käsi ega keela! Ja mul on mulje, et üksi olles ja silmi sulgedes nägin ma seal nagu eriti kirkaid värve – palju kirkamaid kui reaalelus. Selliseid, mida nüüd täiskasvanuna ette kujutadagi ei oska. Olen hiljem lugenud, et niinimetatud „illuminatiivsetes” unedes, mis seisnevat suikuja võimalikult kauases püsimises uinumise ja ärkveloleku piiril, juhtuvat inimesega mõnikord just midagi taolist. Vast on mõeldav seegi, et me siis näeme neidki värve, mida näevad muidu vaid putukad.
Ent keldris juhtus muudki.
Kord nägin ma seal hoopis haruldast pilti, mida mu ema, kui talle sellest rääkisin, ei tahtnud uskuda
