aga ilmus rotikese järel lagedale suur, päratu, muldvana, ju vist poolpime rott, kes vaevu tagajalgu järele vedas. Ta pool pead oli üksainus suur kasvaja – minult nõudis julgust paigale jääda ja sündmust edasi jälgida. Noore roti arvatav iid-isa püsis tal küll kannul, kuid kerge see nähtavasti ei olnud. Milleks nad sedasi kahekesi…?
See selgus peagi: keldris oli igasuguseid torusid, ju tuli neid kaudu majja joogivesi. Üks toru oli aga nähtavasti halvasti oma pikenduse külge takutatud (neist asjust ma palju ei jaga) ja torude liitekohalt tilkus tasahaaval värsket vett. Just seda jooma juhataski väike rott oma muidu ilmselt juba janusse surnud esiisa. Olgugi et vana rott, kelle üks silm oli kasvajast täitsa neelatud, mõjus hirmuäratavalt, oli ses pildis midagi liigutavat. Püsisin liikumata, et rotte mitte ehmatada. Ja väike poiss sai kinnituse, et Headus on maailmas siiski olemas. Loomade vahel kohe kindlasti.
Seda rotipaari olen hiljem, täisealisena, paaril korral unes näinud. Ja imelikul kombel ennustavad need rotiunenäod mulle alati midagi head.
Üldiselt, jah, kui mul mängukaaslasi parajasti polnud, tulin ma tihti sooja kuiva keldrisse niisama istuma. Päris kahju, et ma enam täpselt ei mäleta, millest ma siis mõtlesin-unistasin.
+ Kui ma ühel päeval aga tänavapoolse naabermaja keldrisse meie šampinjonide salailma, seekord üksinda, imetlema läksin, leidsin kohkudes, et neist polnud enam peale varrejuppide midagi järel. Keegi oli nad ilmselt noaga jalalt maha lõiganud ja siis seentest kõhutäie saanud.
Läksin suure nutu ja rutuga Elleni ukse taha, et oma meelepaha kellegagi jagada. Tema juba teadis, mis sündinud oli.
„See Alma korter kolmandast tegi neist endale prae. Ise rääkis ja kiitis, et vägev söömakord olla olnud…”
„Kuradi Alma-mutt! Kuradi näljarott!” pomisesin ma vihaselt. See „kuradi” ja „mutt” nagu ka „näljarott” olid minusuguse paipoisi kõige hullemad sõnad. Roppe ma veel ei osanudki. Olin viisakas poiss, ning mu isa-ema nõudsid ka vaesemate ja viletsamal järjel elavate majakaaslaste tingimatut härratamist ja prouatamist. Ka napsimeeste, keda kah mõni tänavapoolses majas elas. Isegi tolle haisva vanamehe, kes meie kandis õuelt õuele käis, suur kartulikott seljas, ja rämedalt oma soove teatas. Nimelt:
„Kaltsu, konti, vana rauda!..”
Kui üksinda kodus olin, tegin akna vaikselt lahti ja piuksatasin lisaks: „Härra kotimees!.. Ennu ka!” Tema siis vahtis ringi, et kust see lapsehääl küll tuleb, aga mina kadusin akna juurest nagu tuul ja pugesin isa-ema voodi all peitu. Vaat’ mis julge poiss.
See härratamine jäi mulle niisiis väga verre. Ükskord hakkas suure kõhuga majaomanik härra Birnbaum mürinal naeru möirgama, kui nägi, kuis ma kojaseinal suurt porikärbest igatsevalt vaatasin, ja kuulis, kuis ma toda tiivulist meelitasin. Mina pöördunud säravsinisetagumikulise poole viisakalt (isand Birnbaum pajatas sellest hiljem hirnudes mu emale) ja palunud:
„Kas te ehk ei roniks natuke allapoole, HÄRRA Kärbes!..”
Nii et vaat mis viisakas poiss see väike Enn oli: härra olgu igal sõnal, vähemalt elusolendil ees!
„Mis sa sest porilasest tahad. Tiivad ää kiskuda või,” küsis mühakas rikkur seda pilti nähes minult. Milline vastik mõte! Mina olin ju hella hingega poiss. Vastasin viisakalt, et tahaksin nii ennenägematult suurt kärbest lähemalt uurida.
„Tema anatoomia on paeluv…” selgitasin oma soovi.
„Anatoomia… Paeluv…” Need poisikese suust kuuldud ebatavalised sõnad ajasid peremehe ilkuma. Ja ilmselt ka vihastasid. Kelleks see naga end peab?!
„Või teda huvitab „paeluv anatoomia”… Sa, professor, vaata parem seda, et sul makaronid ninast välja ei poeks.”
Nohu oli mul parajasti tõesti, ja mine tea, vast nireke nina allgi, kuid kas nii siis räägitakse?!
Solvumispisarad silmis, laususin talle:
„Ma… ma palun teid tõsiselt vaikida.” (Ma loodan lugejat teadvat – härra Birnbaum ei teadnud nähtavasti mitte –, et niiviisi kutsusid korporandid üksteist mõõkadega kahevõitlusele. Selle juurde kuulus veel ka kindaheit, kuid neid polnud mul kusagilt võtta.) Ja seejärel sammusin ma uhkesti trepist alla.
Võidakse huvi tunda, et miks ma toda porikärbest alla tahtsin meelitada. Tunnistan, et putukad huvitasid mind poisikesepõlvest alates ja huvitavad tänagi.
Kord Raikkülas, vanaisatalus, teisisõnu meie maakodus, olin mina, kolme-neljane nublu, kelle suu muidu kuidagi ei tahtnud kinni seista, äkki tükk aega vaikne olnud nagu sukk ja ise kuidagi kavalalt, iseäralikult, justkui mõnulevalt muianud. Aga ikka kõvasti kinnipigistet suuga.
Ema ei jätnud mind rahule – midagi pidi mul suus olema, kas kuskilt mitte päris ausalt saadud komm või midagi muud sellist. Mind kamandati suud avama. Punnisin vastu mis punnisin, lippasin põõsa taha, et midagi seal salaja välja sülitada. Aga nähti ära… Ja selgus, et mul olnud suus … maipõrnikas…
ENN KOOS EMAGA
„Mis rämpsu sa suhu ajad, võid haigusi saada…” Ema oli sedavõrd üllatunud, et noomiv monoloog jäi päris lühikeseks.
„Jube mõnusasti kõditab. Keele alt… Ja vaata, ta on ju nii ilus kullakarva roheline…”
„Varsti ajad sitasitikaid kah veel suhu, poisikratt,” ühmas vanaisa, keda see lugu pigem naerma ajas kui vihastas.
+ Meie maja Väike-Ameerika 32 ja selle lähikond?
Mulle meeldis meie kandi poodide, ka pisikeste keldripoodide rohkus. Igatsen neid tänini – kuidagi armsad, õdusad, kodused. Üks kommipood oli kohe meie maja vastas, keldrikorrusel, suurem bakaalkauplus (seda sõna me siis vist ei kasutanud), kust peale makaronide, jahu ja muu sai ka maiustusi osta, jäi vast sada meetrit eemale Lilleküla jaama poole.
Väikesesse üle-tee kommipoodi korraldasime me mingis segases sõjaolukorras – mitte ei mäleta, kes meid seekord parajasti just vabastasid – koguni rüüsteretke, sest poe omanik tegi segastel aegadel vehkat. Ju oli tal midagi hingel.
Viktor Urva, meie kandi ettevõtlik, parasjagu sulikommetega poiss (sõna „urvaplaaster” on siin päris asjakohane!), oli just õige mees poe keldriust mingi traadiga lahti muukima. Ajasime purgikompvekke – tollal levinud kaup – taskud nii täis, kui andis. Peamiselt just põnevuse pärast. Šokolaadides, mis aknalauale välja olid pandud, tuli aga pettuda: päike oli nad värvituks kuivatanud ja maitsegi maiustel lahtunud. Tahvlid olid täis otsekui koiaugukesi… Need kena ümbrisega tahvlid said meie, pettunud laste poolt pikema jututa minema visatud. Ehkki natuke kahju oli ka, sest nad kujutasid endast ju sõjasaaki. Nii et on mul poisina, näe, röövlitöödki tehtud. (Täiskasvanud tirisid pöördelistel aegadel Kopli raudteejaamast koju päratuid kohvi- ja suhkrukotte. Eks nemad meile eeskujuks olidki.)
Poodidega seoses meenub mulle aga ka midagi põnevamat: juhtusin isa ja ema juttu pealt kuulma, ja ema jutu järgi pidi sealne karnimees – karn asus Kesk- Ameerika (hiljem Kuu) ja Tähe tänava nurgal – olema „õnnetu armastaja.”
Mida see õieti tähendab? Kui suur see „õnnetult armumise õnnetus” on ja kuidas sellest aru saab, et inimesega lood sedasi?
Otsemaid läksin ma keldrikorrusel asuva karni aknast sisse piiluma, et seda kurva saatusega
