ma miskipärast eeldasin, sest teadsin, et niisugused ju naistele ei pidada meeldima; aknast sisse piiludes sain ma aga hoopis vastupidise mulje: mees oli pikk, sihvakas, tugev, mustapäine. Ja üleüldsegi mitte õnnetu: vilistas midagi lustakat ning viibutas liha tükeldades sõjakalt kirvest, naeratus suul… Mees nagu mees muiste. Saa sa nüüd siis neist suurte inimeste juttudest aru.
Alles pikema uurimise peale nägin, et mees oli endal ühe nimetissõrme maha raiunud. Kas see võib olla „õnnetu armastuse” põhjus. Minu ema selle pärast küll isa ei jätaks…
+ Üldjuhul polnud meil täiskasvanutega noil aegadel veel eriti pistmist. Vast ehk Pleki-Atsiga, kuid ega teda ju saanudki täie eest võtta. Meie õuele ilmumisest andis too vist igavesti lapseks jääv pooltäiskasvanu märku vilega. Küll võis ta, kaks sõrme suus, valjusti vilistada! Majarahvas pidas ja kutsus seda kerge kiiksuga onu „meie ullikeseks”.
Ta mängis poistega raevukalt ja samas sõbralikult rahvastepalli ja koguni plikadega keksu. Sai kõigiga hästi läbi; ka Tiiduga, keda vahel pilgati, sest naabermaja poiss, keda sunniti pühapäeviti golfipükse kandma, hakkas erutudes kokutama.
Pleki-Atsi suured rõõmupäevad olid need, kui Elleni isa – vasesepp – lubas tal puuhaamriga plekilatakatest mõlke välja lüüa. Oo neid kõmahtusi, mis meidki kurdistama kippusid! Oo õnneilmet Atsi pilvitul näol!
Atsiga, õigemini tema nimega seoses meenub ka üks lugu.
Naabermaja Tiidul sündis õde. Uurisime temaga kahekesi seda punase näoga, pidevalt vett läbilaskvat ja vigisevat pampu – nokuta tegelast (piilusime teki serva alt), kes vastu Tiidu ootusi temaga üldse mängida ei tahtnud. Tiit oli nimelt vastsündinud õe voodikese ette toonud („Saad endale mängukaaslase,” oli ju ema öelnud.) igasuguseid mänguasju: plekist autosid, ehitusklotse ja isegi kaardimängu Must Peeter. Ei võtnud õeraasuke aga mängudes vedu.
Kui Tiidu leivapoe müüjannast ema poest koju jõudis, küsis ta meilt, et mis nimi tuleks uuele ilmakodanikule panna.
Tiit oli kiire vastama:
„Pleki-Ats.” See ta suurim sõber ju oli. Ja ta kinnitas veelgi:
„Pleki-Ats Siibermann. Ilusti kõlab ju…”
Ei pandud tüdrukule nimeks Pleki-Ats. Pandi hoopis Viktooria.
+ Veel meie maja lastest.
Mis Ellenisse puutus, siis sellest olen juba pajatanud. Ka naabermaja Vilma oli pai ja kohusetundlik tüdruk. Kord, kui mu isa-ema teatrisse läksid, jäeti mind just Vilma hoole alla koju. Pissisin püksi, ja Vilma olnud väga õnnetu:
„Ennuga juhtus väike õnnetus…” kurtnud ta süüdlaslikult mu tagasijõudnud vanematele.
Aga mitte kõik meie hoovi tüdrukud polnud head. Nähtavasti sadistikalduvustega Juta, paar aastat minust vanem tüdruk, meelitas mu kord oma korterisse ja kuulutas siis, et ega ma siit enam välja saagi – jäängi tema vangiks.
Hirmusin koledasti ära. Hakkasin armu paluma. Pakkusin Jutale kinke, lubasin tuua komme ja anda talle koguni kogu oma rahanatukese. Tema aga ainult itsitas.
„Mu vanemad sõitsid väga kauaks ära,” kuulutas ta. „Maale. Nii et su vangipõli saab pikk olema.”
Ja siis läks ta vannituppa ja tuli sealt välja poolpaljana pitsilises kombinees – küllap ema omas –, keerutas end eest- ja tagantpoolt.
„Kas ma meeldin oma ORJALE?” küsiti mult silmi välgutades. Ju see minu piinutamine talle lõbu pakkus, kuigi ta ise oli alles plikaeas. Vast kaks paistetusetaolist kühmu rindade kohal ennustas tulevast naisinimest. Mina olin ju lausa laps, nii öelda sugupooletus vanuses. Aga lustis ta mu pisaraid nähes kõvasti. Ilmselt oli asi VÕIMUS. Ta vajas allujat, alandatut. Tulevane, küllap mitte just hella loomuga naine, oli tollest Jutast kujunemas.
Kui ma kõik võimalused koju saada läbi olin proovinud ja lõpuks koguni alandlikult põlvili ta ette laskusin (see meeldis talle), anti mulle lõpuks siiski armu. Ja üsna ootamatutel tingimustel – pidin talle mõne hea raamatu lugeda tooma. Nii et välja ma lõpuks sain. (Küllap ta teadis, et nagunii jõuab mõni ta vanemaist varsti koju.) Loomulikult pidin vaikimisvande andma.
Ja eks ma toonudki Jutale pooltosinat raamatut, nende seas ka ema mulle ju kindlail eemärkidel lugeda soovitatud „Väikese lord Fauntleroy”. Neist raamatuist ei näinud ma hiljem enam ühtegi.
Mis puutub minu lugemisoskusse, siis sain selle kunstiga toime juba neljaselt; viieselt aga lugesin kõike üsna valimatult ja päris naudinguga. Õppisin „ameti” (vanaema keelepruuk) selgeks ei tea isegi kuidas. Isa luges mõnikord õhtuti emale lehest uudiseid ette, mina kiikasin üle ta õla. Sellest ju siis aitas.
Siinkohal aga rõhutan, et varane lugemisoskus pole mingi kes teab mis väärtus omaette. Üks minu tuttavaist, praegu okeanoloogiadoktor, tabati alles kolmanda klassi teisel veerandil lugemist teesklevana – tal oli raamat valepidi käes… Muidu oli tegu läbiviiemehega. Kuidas niisugune asi võimalik oli? Lihtsalt. Ta palus koolist tulles kõik õppida antu endale vanaemal kahel korral ette lugeda. Ja kõik oligi peas!
Õhtul voodis enne und mõtlesin Juta juures juhtunule tükk aega. Leidsin, et muidugi, vangipõlve ma kartsin, aga üks imelik tunne oli veel lisandunud ja liigutas nagu seinapraost välja pugenud putukas oma tundlaid – uskumatu küll, kuid juhtunus oli midagi, mida ma omal moel nagu nautinud olin. Tüdruku julm käitumine oli mind kuidagi lummanud. Ja kas on ikka päris kindel, et ma vangipõlve päris südamest uskusin? Kas ma sain uskuda? Vast mängisin miskipärast – aga miks ometi? – kaasa.
Midagi umbes sellist – kurjuse omapärast veetlust – on oma „Pihtimustes” kirjeldanud entsüklopedist Rousseau. Ta tunnistab (oma ajastu kohta päris ootamatu julgus), et tema noor, ilus, pikkade väljakutsuvalt punaseks lakitud küüntega õpetajanna löönud teda tihtipeale joonlauaga karistuseks valusasti vastu sõrmeotsi, poissi samal ajal pilguga teravalt fikseerides. Rousseau tunnistab, et ta kartis, kuid nagu ka ootas oma saatust; ju sai ta sellest midagi rahulduse taolist. Kas mingi masohhismi-alge on peidus minuski? Masohhismi puhtal kujul pole ma endas hiljem oluliselt märganud, kuid mingit seletamatut dualismi olen tunnetanud küll. Mitte malbed, vaid mõõduka sadismi-iduga naised on mind vahete-vahel seletamatul kombel, mõistusele arusaamatult, sootulukestena lummanud. Mitte mentaalselt, pigem vatupidi, just loomalik-seksuaalselt. Asi on teatud varjundeis, vast koguni ehk arhetüüpsetes – jahimehes-tapjas, kes meeste alateadvuses senini võib edasi elada.
Jah, nii et oli siiski ka vähemalt üks salakuri tüdruk meie hoovis Väike-Ameerika tänaval.
ENN UMBES 7-AASTASENA
+ Pisut ka poistest. Pean mõningase arusaamatuse ja häbiga tunnistama, et niinimetatud pahad poisid meeldisid mulle enamgi kui kukupaid. Juba mainitud Viktor Urva nimeline poiss käis sügiseti õunaraksus, tegi alailma kõikvõimalikke üleannetusi, igal võimalusel ta valetas, natuke vist ka varastas ja näitas viisakatele härradele – nagu näiteks härra Birnbaumile – selja tagant keelt.
Jah, aga ma ei saanud midagi parata: too üleannetu vembupoiss Viktor meeldis mulle siiski miskipärast enam kui pugejalik Harri, kes oli ontlik ja püüdlik, teretas kõiki, ning millal tahes ma talle nende korterisse ka külla läksin, vitsutas alati „stuuvitud” porgandeid süüa. Mida mina jälestasin.
Kord lõi see minu ulakate-poiste-eelistus päris inetul kombel välja. Muide kiputi mind üldse natuke kiusama ja proovile panema
