vähkrevad poisid-plikad peavad raha- või armumuresid omaendi TÕESTI suurtest muredest tühisematekski.
Ema oli mulle õpetanud, et õpetajatele, loomulikult ka klassijuhatajale, viisakas poiss vastu ei vaidle. Õpetaja on vanem ja targem. Tema teab.
Meie klassijuhataja õpetaja Väinsaar luges mingilt paberilt kiiresti me ees- ja perekonnanimed ette. On ikka kõik õige?
Pikk nimede rida vurises mu kõrvust mööda (meelde jäi vaid lõbus tõik, et meie klassis oli ka Ottomar Elevant, kes oma nime häbenes: too kõhetu, ütlemata mitte-elevantlik poiss igatahes punastas, kui ta nime nimetati), kuni kuulsin kõlavat: Enn Vetemaa…
„Vettema on ju kahe „t”-ga? Eks?” küsis klassijuhataja kuidagi iseenesestmõistetavalt. Ja oligi juba järgmise nime juures. Ei jõudnud ma vastata midagi. Ja õpetajatele ju vastu ei vaielda, nagu rääkis ema, ning pealegi pidi see olema mu esimene vastus endise Westholmi, tollase 22. keskkooli katuse all üldse. Olnuks mul natukegi aega rohkem end koguda, parandanuks ma vea kindlasti, sest suu peale kukkunud ma ju pole, ja paranduse tegemine pole lõpuks ka mingi vasturääkimine, ent juba lõppeski nimekiri, milles mina olin eelviimane.
Päris viimane meist oli koljatikasvu, hilisem oma vanuseklassi NL kettaheiterekordi omanik Udo Vilu.
Nimekirja lõpulejõudmise järele kõlas otsemaid vaheajakell, ja ilma pikema jututa saime käsu ettenähtud korras koridori jalutama minna.
Olin nõutu ja õnnetu. Kohutav viga oli juhtunud: paari päeva pärast surutakse mulle pihku paksule papjale kollakale paberile trükitud õpilaspilet – minu esimene dokument –, kus sees ekslikult kahe „t”-ga perekonnanimi.
Koolikell helises, mis siis muud, kui tagasi tundi… Lootsin klassijuhatajat kohe näha, kuid algas hoopis joonistustund… Meil oli omapärane täiesti kiilaspäine, jõmpsikate poolt halastamatult kiusatud joonistusõpetaja Kabe, kes ladus tahvliääre läikpaberist välja lõigatud maju, autosid ja lennukeid täis, mida meie pidime maha joonistama, ning vajus siis ise sügavasse apaatiasse. Olin oma õpilaspileti pärast mures ja vast just seepärast tundusid need läikpaberist majad, suitsud korstnast tikksirgelt taeva poole tõusmas, mulle eriti vastikud.
„Noh, eks see nime-asi või ju ka homseks jääda,” püüdsin ma end rahustada, „ega ühe päevaga nii tähtsaid pabereid ikka valmis tehta. Tuleb ju ka kooli tempel peale lüüa ja…”
Järgmisel päeval selgus aga, et meie klassijuhataja oli haigeks jäänud… Teda asendas paralleelklassi juhataja.
„Aga kuidas ma tollele neid segaseid asju selgitan? Ju vist tuleb mul nüüd klassijuhatajale koju minna,”mõtlesin.
Ent ma olin aravõitu poiss, ja juba mõte klassijuhataja aadress kuskilt välja uurida ajas mulle hirmu peale.
Küllap saab õps järgmiseks päevaks terveks. Aga see oli juba päris murelik, eneselohutusemaiguline mõte.
Vaat sedasi ma siis öösiti lae poole jõllitasin, unetu ja süda valu täis.
Muidugi oleks mul tulnud emale kõik ära rääkida. Kohe päris kindlasti. Ta ajanuks kõik korda. Kuid hirmus piinlik oli tunnistada, et ma tunnis sedavõrd arg olin olnud ning ise õpetajale ära ei rääkinud…
Ja siis ma palvetasin armsa Jumala poole, et õpilaspiletite väljakirjutaja taipaks, et niisugust vett+ema nime ikka ei saa olla.
Mure tumestas terve mu nädalavahetuse.
Igaõhtune palvetamine oli mul ammu kombeks. Üldiselt lugesin ma ema poolt selgeks õpetatud Meie Isa palvet vist juba neljaselt, aga tihti oli mul raskusi, et selle sisule mõtteid koondada – pidev kordamine paneb palve otsekui liisuma, tunded tuhmuvad. Palvet lugesin ma harilikult, tekk kurgu alla tõmmatud, siis kui tuba oli juba pime.
Aga oma suure mure päevil palvetasin ma voodi ees põlvitades. Mäletan, et muidu soe põrand tundus paljastele poisipõlvedele ootamatult jääkülm. Ent olgu – ehk on sellest ebamugavusest palve mõju suurem.
Ja siis saabus esmaspäev. Klassijuhataja oli terveks saanud.
Ta astus klassi, pihk meie silmis väga tähtsaid dokumente täis. Õpetaja jalutas pingist pingini, vaatas meile pikalt otsa, ju püüdes nägusid ja nimesid mällu jäädvustada. Ja siis poetati üks hirmutekitav kollaste kaantega tunnistus ka minu lauale…
Avasin püha dokumendi värisevi käsi. Ja mida ma sealt lugesin?
Ilusa musta tušiga oli mu õpilastunnistusse kirjutatud nimi Enn Vetemaa!!!
Ilmselt taipas pileti väljakirjutaja, et kahe „t”-ga nimi nüüd küll õige pole.
Ma väitsin, et laste mured ei pruugi täiskasvanute omadest väiksemad olla. Sama pean nentima rõõmude kohta. Ei oskaks ma praegu ka suure loteriivõidu puhul nii puhast rõõmu tunda kui noid, natuke läikivaid ja täitsa õigeid tähti imetledes.
Kas ma Jumalat ka piisavalt tõsiselt tänasin, seda ei tea mina mitte. Äkki oli nagu ühes Juhan Liivi jutus: „Jaak, kurat, jalad põhjas!” Aga päriselt ära ei unustanud ma tänamist siiski. Kuid küllap oli sellegi tänu vägevus juba lahtumas.
+ Eks elus ole nii, et üks mure asendub peatselt teisega, mis eelmisest märksa totramgi võib olla. Laulutunnis selgus mulle endalegi ootamatult, et ma häbenen klassi ees laulda… See tähendab – üksinda laulda. Ei saanud ma suudki lahti tehtud. Otsekui nägematu kleeps oli ette kleebitud. Miks küll? Mul oli kõlav, kristalne poisihääl, mille hiljem koolikoorist – teistega koos ma julgesin laulda küll – suur poistekooride asjatundja Karl Leinus koguni Estonia teatri jaoks välja valis… Teate, see „Carmeni” esimese vaatuse tuntud tänavapoiste koor, seal ma siis marssisin ja rõkkasin, et „sõdurite sammul käime…”
Aga kõigest hoolimata ei jätnud üksilaulmisehirm mind, muis asjus üldsegi mitte neurootilist poissi, maha ka maal, kus pärast pommitamist pidin esimese klassi lõputunnistuse saamiseks veel maikuuni koolis käima.
Tundsin veidrat tunnetekompleksi: ees käis soleerimis-häbelikkus, ja seejärel, tema kannul, veel paranoiline häbi häbenemise pärast… Jah, topelthäbi. Niisiis tundsin ehtsat fobofoobiat, mis tähendab hirmu kartmist. (Mu vanaema armastaski muide öelda: ”Ää sa, laps, hirmu karda!”)
Mina oma veidrast paaristundest jagu ei saanud ja teesklesin vanaemale iga esmaspäeva õhtul, et olen haiglane. (Laulutund, kus kindlasti mu häält taheti kuulda, oli teisipäeviti.) Vanaema oli üsna lihtsameelne uskuja. Tema petsin köha ja hääle ränga ragistamisega ära. Pole ju vanaemadel suuremat muret kui lapse tervis.
Kuna Raikküla koolimaja seinad mu lauluhäält kuulda ei saanud, pandigi mulle laulmine tunnistusel lõpuks ainukeseks neljaks viite keskele. Nii oli ju Tallinnagi tunnistusel olnud.
Hiljem selgus, et mul oli sedavõrd ilus hääl, et oleksin võinud pärast „Carmenit” oma „lavakarjääri” veel jätkatagi. Estonias õppisime juba „Boheemi”, kuid siis pidin ma kuueks nädalaks nakkushaiglasse sarlakeid põdema minema. Ja pärast enam tagasi teatrisse ei läinud. Ei tea ise ka, miks ei läinud; mälestused ju olid erutavad. Mälestused mitte sedavõrd lavast ega publikust, vaid – kujutage ette! – hoopis naiste garderoobidest… Kuna meid, „poistekoorikaid”, veel meeste pähe ei võetud, muidugi õigesti, siis ka ei häbenetud meid põrmugi. Riietusruumide imalmagus lõhn, pilla-palla laiali heidet kombineed ja muu peen pesu, poolpaljaste naiste ihu valevus, kes – ise seda teadmata – minu kujutlusi noorest east hoolimata juba erutasid. Meid, kooripoisse,
