style="font-size:15px;"> „Nad on lihtsalt veidi umbusklikud, muud mitte midagi. See on mõistetav.”
„Sinagi ei paista olevat kuigi veendunud, ehkki sa kordnikele vastupidist väitsid.”
„Ära pane mind tähele. Ma lihtsalt kardan, et sinu nähtud naine võis olla üks meie töötajatest. Seda sorti reklaam ei teeks meie ärile head.”
„Ega surnud naisele.”
„Jah, muidugi. Ma ei tahtnud endast tundetut muljet jätta.” E. J. kiikas ebaharilikult närviliselt põiktänavale. „Tead mis, tule paariks minutiks ülakorrusele. Tahan oma sekretäriga rääkida ja välja selgitada, kas kaks uut sekretäri olid täna siin. Seejärel viin su koju ja tulen tagasi teiste järele.”
Selsamal momendil ilmus nende ette nagu nõiaväel takso. Zoe tõstis käe. „Arvan, et kui sul selle vastu midagi pole, siis võtan takso, E. J. Aga palun helista mulle, kui oled Maureeniga rääkinud. Mul on tunne, et ma ei suuda nagunii magama jääda.”
Kui takso Zoe ees seisma jäi, suudles E. J. naist põsele. „Helistan sulle kohe, kui midagi selgub.” Ta avas takso tagaukse. Kui Zoe oli autosse istunud, ulatas mees juhile kahekümnedollarilise rahatähe ja ütles aadressi.
„E. J., sa ei pea…”
Ent ülemus oli juba autoukse kinni löönud.
Kolmas peatükk
Zoe närvid polnud veel täielikult rahunenud, kui ta kümme minutit hiljem oma katusekorterisse astus ja ukse sulges. Kodul oli talle alati rahustav mõju olnud. Ükskõik missuguses tujus ta oli või mäherdune katastroof oli temaga juhtunud, võis ta päevamuredest vabanemisel alati mugavale korterile loota.
Manhattanil taskukohase elamispinna leidmine polnud lihtne olnud. Linna elukallidus oli viimase kümne aastaga üüratult tõusnud, iseäranis Sohos, mis oli muutunud New Yorgi üheks taganõutavamaks linnajaoks. Aga kui Zoe parim sõbratar Lizzy Min oli talle rääkinud, et ühe kommivabriku omanik kavatseb siit Brooklyni kolida, siis oli Zoe pikemalt mõtlemata üürnikupõlve seljataha jätnud ja korteriomanikuks hakanud.
Tema ja Lizzy olid korteri kallal mitu nädalat kõvasti töötanud, küürinud, kraapinud ja värvinud, kuni 176-ruutmeetrine telliskiviseintega katusekamber oli muutunud ilusaks ja hubaseks oaasiks, mis oli Zoe isiksuse täiuslik väljund. Korrastamata pind oli nutikalt eraldi aladeks jagatud. Väikese eeskoja kõrvale oli ehitatud kompaktne, vajalike seadmete ja eraldussaarega kööginurk. Elu- ja söögiala oli suurem ning pakatas värvidest – seal olid päikesekollased tugitoolid, punane lakitud laud, kirju mustriga vaip ja rohelised potitaimed igal pool. Puuraamidega aknad, mis ulatusid peaaegu põrandani, andsid kunstnikule valgust nii palju, kui hing ihaldas. Zoe stuudio, mis paiknes samuti päikesepaistelises nurgakeses, koosnes joonestuslauast, toolist ja kirjutuslauast. Magamis- ja vannituba varjas kolmeosaline idamaine sirm, mille Lizzy nõbu oli ise käsitsi maalinud.
Põhiroog, nagu Zoe armastas öelda, ja esimene asi, mis katusekambrisse sisenevale külastajale silma torkas, oli suur värviline joonistus Kitty Floydist, mis rippus tagaseinal. Tulipunaste juuste, pikkade ripsmete ja särava punase suuga eradetektiivist koomiksitegelane oli osa siinsest keskkonnast niisama palju kui Zoe ise.
Seinaäärsel laual olid vanad perefotod – ema- ja isapoolsed vanavanemad, kes kõik olid nüüdseks surnud, Zoe ema, kes oli veel viiekümne kaheksa aastaseltki ilus, ja kadunud isa, kindlustusametnik, kes oli hukkunud autoõnnetuses, kui oli teel kliendi juurest koju. Et Zoe oli tema surma ajal alles kolmeaastane, siis ei mäletanud ta isa ega Philadelphiast koos emaga New Yorki kolimist, mis oli toimunud vahetult pärast autoõnnetust. Ent mehel, keda ta oli kolm imelist aastat issiks kutsunud, oli tema südames ikka veel eriline koht.
Catherine Foster, kes teadis, et tütar igatses isa järele, iseäranis varajastel eluaastatel, oli hoidnud Henry mälestust piltide ja lugude abil nende kooselust. Et Zoe ema töötas tol ajal ajakirja Trend moetoimetajana, siis võis ta oma töötunde ise valida. Ta sättis need nii, et saaks tütre iga päev kooli saata ja tema naastes kodus olla. Ta oli isegi ühe abieluettepaneku tagasi lükanud, sest Zoe, kes oli tol ajal seitsmene, oli täieliku põlgusega teatanud: „Ma ei taha teda siia. Ta pole mu issi.”
Hiljem, kui Zoe oli saanud küllalt suureks, et mõista, et ema arvatavasti ihkab meest oma ellu, oli ta abieluteema ise üles võtnud. Catherine oli tütre muretsemisele käega löönud ja naernud. „Mu elu on niisugusenagi täiuslik, kullake,” oli ema vastanud. „Niisiis ära muretse.”
Need mälestused ei kurvastanud Zoed, vaid pigem tõstsid ta tuju. Ta tundis end juba paremini, libistas mantli seljast ja riputas riidepuule. Ta pani vastu kiusatusele murdunud konts taskust välja võtta ja seda veel kord uurida. Ta ei vajanud praegu lisaärritust. Loodetavasti suudab Lizzy kingsepast onu kinga päästa.
Ta kõmpis sukkades külmkapi juurde ja võttis sealt väikese Vitteli veepudeli, enne kui elutuppa suundus.
Ta viskus rahuloleva ohkega tugitooli ja tõstis jalad kohvilauale, teades, et ei pea uudishimulike naabrite pärast muretsema. Teisel pool tänavat seisev hoone oli eredalt valgustatud, ent kontorid olid tühjad ja andsid talle täieliku privaatsustunde.
Telefon helises enne, kui ta jõudis veepudelist teise sõõmu rüübata.
„Zoe, E. J. siin. Naine, keda sa kirjeldasid, pole meie töötaja. Maureen kutsus kaks uut sekretäri samuti peole, kuid mõlemad keeldusid, sest neil oli mujal tegemist.”
Zoel oli E. J. pärast hea meel. Ülemus oli tublisti vaeva näinud, et Heraldist saaks edukas väljaanne. Vaatamata raskele tööle ja miljonitele dollaritele, mida mees oli ärisse investeerinud, oli see kaks korda pankroti äärel viibinud. Nüüd, kui ajaleht oli viimaks hakanud suuremat kasumit tooma, oli loomulik, et E. J. ei soovinud midagi seda ohustama.
„See on hea uudis, E. J.”
„Räägime esmaspäeval, lapsuke. Mine nüüd puhkama.”
Pärast toru hargilepanekut meenutas Zoe möödunud tunni sündmusi. Ta avastas vastumeelselt, et peab kahe politseinikuga nõustuma. Too naine võis tõepoolest naasta jõulupeolt nagu Zoegi. Samuti polnud välistatud, et ta oli alkoholiga liialdanud, mida juhtus praegusel ajal samuti paljudega. Ent edasise osas läksid nende arvamused lahku. Kuidas Zoe ka ei püüdnud, ei suutnud ta uskuda, et säärane naine võiks otsustada peatäit räpasel põiktänaval välja magada. Keegi oli ta sinna meelitanud ja siis tapnud. Või oli ta aknast välja tõugatud, aga millisest? Heraldile kuulusid hoone alumised kümme korrust. Ülejäänud kuus olid renditud kolmele firmale, mis olid sulgenud ukse juba kell viis.
Zoe prunditas keskendunult huuli, tõusis ja kõmpis joonestuslaua juurde. Kitty Floydi eelmine juhtum oli äsja lõpplahenduse leidnud ja Zoe töötas juba järgmise mõrvaseeria kallal, mida ta pidi esmaspäeva hommikul fännidele tutvustama. Kui välja arvata mõned viimistlevad jooned, siis olid neli pilti ajalehele saatmiseks valmis.
Ta oli leiutanud Kitty Floydi tegelaskuju veidi vähem kui aasta eest, lootes, et koomiks võetakse ajalehtedesse ja ta võib lõpetada oma madalapalgalise töö lasteraamatute illustreerijana. Ent paraku polnud ajalehed tundmatust ja kogemata koomiksitegijast huvitatud, ükskõik kui andekas too ka polnud. Ainult E. J-le oli Kitty Floyd nii palju meeldinud, et Zoele võimalus anda.
Kaksteist kuud hiljem oli kartmatu eradetektiiv, kes elas ja töötas Manhattanil, kõigis viies linnaosas populaarseks muutunud. Ja ehkki meediafirmad ei suvatsenud veel Zoe ust maha murda, võis ta nüüd vähemalt keskenduda tegevusele, mida armastas kõige rohkem – Kitty Floydile hädaohtlike seikluste
