sa ei tahagi teada, mis temaga juhtus?”
„Mitte enne, kui olen kindel, et midagi tõepoolest juhtus.”
Rick oli niisama raske iseloomuga, kui Zoe mäletas. „Kas lubad mul vähemalt sinu töötajatega rääkida?”
„Ei.”
Zoe tundis, kuidas põsed hakkavad õhetama. „Miks ma ei tohi Lola töökaaslastega rääkida?”
„Ma ei taha oma alluvaid ärritada ja klubi tööd häirida. Ja veel vähem tahan, et leviksid kuulujutud minu lauljatari tapmisest. Seda sorti uudised võivad ärile põntsu panna.”
See oli kahe päeva jooksul juba teine kord, kui Zoe säärast kommentaari kuulis. „Ja sellepärast sa ei aitagi mind? Sellepärast et su äri võib kannatada?”
„Seda ma ei öelnud…”
„Asi on alati klubis olnud, eks ole, Rick? Blue Moon on alati esikohal, mis ka ei juhtuks.”
„Näen, et oled endiselt kangekaelne. Keeldud kellegi teise seisukohti tunnistamast. Sinu valitud tee peab alati olema ainuõige.”
Zoe kargas püsti ja ajas oma tviidpükstele veidi jooki. „See pole sugugi tõsi!”
Rick napsas tagataskust taskuräti ja ulatas naisele.
Zoe võttis pakutu vastu ja asus joogiplekki kuivatama.
„Tead mis,” jätkas Rick leebemalt. „Oota mõni päev. Niipalju ma Lolat tunnen, et kui ta läks tõepoolest reisile, siis hakkab temalt tosinate kaupa postkaarte laekuma. Aga kui ta ongi kaduma läinud, siis teatab keegi sellest kindlasti politseisse.”
„Aga kui seda ei tehta? Võib-olla ei huvita see kedagi?”
„Mind huvitab. Ootan paar päeva ja siis räägin tema uksehoidjaga. Ta tunneb mind.”
„Paari päevaga on mõrtsuka jäljed haihtunud.”
Rick muigas. „Kõlab täpselt Kitty Floydi moodi.”
Mees ei võtnud Zoed sugugi tõsisemalt kui politseiametnikud Curtis ja Barnes. Zoe poetas taskuräti lauale. „Näen, et raiskan siin ainult aega.” Kui Rick tahtis ümber kohvilaua kõndida, tõstis Zoe käe. „Ära näe minu väljasaatmisega vaeva. Ma tunnen teed.”
„No kuule, Zoe, ära lahku siit vihasena.”
„See poleks esimene kord.”
Naine oli juba ukse juures ja käsi lingil, kui mees hüüdis: „Hei, Punapea!”
Zoe pidanuks lihtsalt edasi kõndima, kuid mingisugune seletamatu ja ohjeldamatu jõud sundis teda ümber pöörama.
„Sa meeldid mulle lahtiste juustega rohkem.”
Kuues peatükk
„Ta pole raasugi muutunud, eks ole?” Lenny vaatas, kuidas Zoe klubist välja marsib. „Ta on ikka veel kust ja äädikat täis.”
Rick vaikis ja vahtis lahkuva naise selga. Zoe oli üks vähestest naistest, kes nägi lahkudes välja niisama hea kui saabudes.
Lennyl oli õigus. Zoe polnud muutunud. Tal oli endiselt tuline temperament ja kõva pea. Kui ta oli midagi pähe võtnud, ükskõik kas head või halba, siis ei loobunud ta sellest enne, kui asja kõik tahud olid läbi valgustatud. Mis puutus naise välimusse, siis oli ta vapustav isegi selle range patsiga, mis tema seljal rippus. Vähemalt polnud ta juuksevärvi muutnud. Rick oli kuulnud, et mõni naine teeb pärast lahutust sääraseid tükke. Nad kas lõikasid juuksed maha või võõpasid need mingisuguse halastamatu tooniga üle. Zoe polnud kumbagi teinud ja Rickil oli selle üle hea meel. Ta armastas naise loomulikke kastanpruune juukseid, mis moodustasid tema kahvatu ja tedretähnilise näonahaga terava kontrasti. Kui palju kordi oli ta käed selle rikkaliku ja kähara laka sisse torganud? Või kõiki neid tedretähti ükshaaval suudelnud? Või kuulanud Zoe seksikalt kähedat häält sosistamas: „Tee veel.”
„Kindlasti heitis ta sulle paraja lingu, et nii ootamatult välja ilmus.”
Rick oli baarileti taga seisva Lenny peaaegu unustanud. „Mis tuletab mulle meelde,” nentis ta, „et sa oleksid võinud mind ette hoiatada.”
„No kuule, boss. Nii poleks sugugi lõbus olnud.”
„Olen kindel, et sa nautisid sellest iga hetke.”
„Tunnistan, et oli üpris meeldiv teda siin kohata nagu vanadel aegadel, justkui polekski ta vahepeal lahkunud. Naljakas, eks ole? Kuidas mõni inimene suudab kohale oma jälje jätta. See lapsuke marsib kuus aastat hiljem sisse ja…”
Ricki taluvuse piir oli katkenud. „Kas tõesti, Lenny?”
Baarmen kihistas naerda. „Vabandust. Ma ei tahtnud vanu haavu lahti kiskuda.”
„Sa ei teinudki seda.”
„Kui sa nii ütled.” Lenny avas kassaaparaadi, võttis sealt veeranddollariliste rulli ja koputas sellega vastu sahtlit. „Mida ta sinust üldse tahtis?”
„Ta leidis laiba.”
„Kas me tunneme seda inimest?”
Rick asetas Zoe visandi letile.
Lenny suu vajus lahti. „Lola?”
„Kas sa arvad, et see näeb tema moodi välja?”
„Jah, küllaltki. Kas Lola on surnud?” Jäi mulje, et Lenny puhkeb kohe nutma. Rick oli veidi aja eest äärepealt sedasama teinud.
„Zoe arvab nii, aga sa ju tead, kui elav kujutlusvõime tal on.” Ta kordas naise sõnu, napsas visandi näppude vahele ja torkas tagasi smokingitaskusse. „Arvatavasti on tegemist arusaamatusega. Või vale inimesega. Alles hiljuti lugesin kusagilt, et kõigil meil on olemas täiesti identne teisik.”
„Mida ta tahtis sind tegevat?”
„Ta palus, et lubaksin tal töötajatega rääkida ja Lola elu kohta selgust saada.”
„Otsustades viisi järgi, kuidas ta siit välja tormas, ütlesid sa vist ei.”
„Ja mida ma oleksin pidanud sinu arvates tegema? Klubi temale üle andma? Laskma tal oma alluvatega detektiivimängu mängida?”
Lenny sulges kassaaparaadi. Seejärel toetas ta käed letile ja vaatas vanale sõbrale otse silma. „Ma tunnen sind väga hästi, kuid praegu on üks neist aegadest, mil ma sind ei mõista.”
Ehkki Zoe oli ammu läinud, hoidis Rick endiselt ust silmas. „Miks sa mind ei mõista?”
„Ma ei saa aru, miks sinusugune tark mees teeb pidevalt valesid otsuseid.”
Rick heitis sõbrale sünge pilgu. „Kas see on üks su sügavatest vaatlustulemustest, millest ma kunagi aru ei saa?”
„Ütlen sulle siis lollide keeles, et rikkusid äsja oma viimasegi võimaluse Zoed tagasi võita.”
Rick keeras baariletile selja ja suundus tagasi
