taga, millel seisis silt „R. Vaughn”, tõmbas Zoe sügavalt hinge ja koputas. Rick, kes oletas arvatavasti, et tulija on Lenny, vastas küsimusega: „Mis ajast sina koputad?”
Zoe avas ukse ja tardus paigale, kui Ricki lai, laua kohale kummardunud selg tema teadvuse võpatama pani. Mehel olid täpselt samasugused helepruunid juuksed nagu vanasti, mis olid küllalt pikad, et otstest kaelale käharduda. Zoe oli seda paha poisi soenguks nimetanud. Kui tema pilk üle mehe keha libises, ei suutnud ta naeratust tagasi hoida. Mitte keegi ei kandnud smokingit nii nagu Rick Vaughn.
„Tere, Rick.”
Mees pööras ümber ja ehkki ta suutis küllaltki hästi tundeid vaos hoida, märkas Zoe tema helesinistes mandlisilmades siiski üllatust. Temagi hoidis end vaos, uudistas mehe tugevat lõuga, kindlat pilku ja selgepiirilist suud.
„Zoe.” Rick köhatas kurgu puhtaks ja tahtis midagi öelda, ent lõi käega. Seejärel astus ta lähemale ja embas tulijat. „Mäherdune meeldiv üllatus!”
Ta ei lasknud naisest täielikult lahti, vaid hoidis teda käsivarte kaugusel. „Edu sobib sulle, Punapea,” kutsus ta naist ammu antud hüüdnime pidi. „Sa näed vapustav välja.”
„Tänan.”
„Kui palju aega on sellest möödunud?”
Just nagu ta ei teaks. „Viis aastat?” pakkus Zoe, et teda proovile panna.
„Oled alati kehv arvutaja olnud. Kuus.” Rick pigistas veel kord tema käsivarsi ja laskis ta lahti. „Igatsesin sind.”
„Aga jäid elama.”
„Ja sinust on saanud olmenimi.”
„Kas just päris, aga tänan, et nii ütlesid. Kas sa loed mu koomiksit?”
„Seitse päeva nädalas. Olen suur Kitty Floydi fänn. Võib-olla on asi selles, et ta meenutab mulle sind.”
Rick oli viimase ööpäeva jooksul juba teine inimene, kes talle seda ütles. „Kas tõesti? Kuidas nii?”
„Noh, vaatame.” Mehe mandlisilmad lõid särama. „Ta on tark, julge, ilus ja särtsakas.”
Zoe puhkes naerma. „Ja sina oled endiselt meelitaja, nagu ma näen.”
„Sind on lihtne meelitada.” Rick piilus tema selja taha. „Sa kannad nüüd juukseid patsis?” Ta oskas märgata pisiasju, mis jäid teistel meestel kahe silma vahele.
Zoe tõmbas käega üle tihedalt punutud palmiku. „Tahtsin midagi uut proovida.”
Mees ei öelnud, kas talle meeldib uus soeng või mitte, vaid põimis käe ümber naise piha ja talutas ta mugavate siniste tugitoolide juurde, kust avanes vaade East 72. tänavale. „Kas pakun sulle midagi?”
„Lenny toob mulle „Lohaka Joe”.”
„Suurepärane.”
„Kindlasti tahad teada, miks ma siin olen.”
Rick istus Zoe vastastoolile. „Said viimaks aru, et ei suuda minuta elada?”
Naine puhkes naerma. „Oi, Rick!”
„Vabandust, mul oli kiusatus seda öelda. Jah,” jätkas mees tõsisemalt. „Tahaksin teada küll.”
Uksele koputati ja tuppa astus Lenny, ühes käes varrega kokteiliklaasis punane jook ning teises kolme oliiviga martiini. Zoe teadis, et Lenny ootab niikaua, kuni ta on oma jooki maitsnud, rüüpas ühe sõõmu ja noogutas heakskiitvalt. „Keegi ei tee seda paremini. Aitäh, Lenny.”
Kui nad olid jälle kahekesi jäänud, asus Zoe viivitamatult oma külaskäigu põhjuse kallale. „Nagu ma aru saan, töötab sinu alluvuses Lola Malone’i nimeline naine.”
Rick kergitas kulmu. „Kas sa tunned Lolat?”
„Ei, aga meie teed nii-öelda ristusid. Kas ta töötab siin?”
„Enam mitte. Ta kirjutas umbes nädala eest lahkumisavalduse.”
„Miks?”
Rick mõtles veidi aega, enne kui vastas. „Kas ma tohin küsida, kuidas sinu ja Lola teed täpselt ristusid?”
Zoe rääkis talle juhtunust ega jätnud seekord midagi välja, erinevalt jutuajamisest Buddy Barbarinoga. Ricki esimene reaktsioon oli kohkumus, ent mida veidramaks lugu muutus, seda rohkem märkas naine tema silmis umbusaldust.
„Näita mulle seda visandit,” palus mees, kui naine oli lõpetanud.
Zoe võttis käekotist joonistuse ja ulatas talle.
Rick uuris seda tükk aega. „See võib olla Lola. Aga ma ei annaks selle eest pead.”
„Buddy Barbarino ütles, et see on Lola.”
„Buddy Barbarino ei suuda oma küünarnukki tagumikust eristada.”
„Kas ta ei meeldi sulle?”
„Ta on üks lurjus.”
„Miks Lola ta siis oma agendiks võttis?”
„Buddy aitas aastate eest Lolale jalad alla ja Lola jäi talle truuks ning tema suhtes heldekäeliseks.”
„Kas ta andis Barbarinole raha?”
„Aeg-ajalt. Hoolimata väitest, et ta on üks linna kuumimaid agente, pole Buddy kuigi edukas. Kui oled teda näinud, siis tead miks.”
„Aga sa pole veel öelnud, miks Lola loobus Blue Moonis töötamisest.”
„Ta oli rutiinist ja oma töötundidest väsinud. Ta tahtis mõneks ajaks ära sõita ja näiteks Vaikse ookeani lõunaossa kuhugi eksootilisse paika reisida. Ta tõi mulle koguni paar reisivoldikut näha: Sydney, Uus-Kaledoonia, Tahiti.”
„Kas ta kavatses lähiajal minema sõita?”
„Jah, mulle jäi selline mulje.”
„Kas see ei tundu kuidagi ootamatu? See tähendab, ühel hetkel on ta edukas lauljatar ja järgmisel momendil tahab maailma teise otsa lennata.”
„Ta rääkis sellest reisist juba ammu. Arvan, et see päev jõudis lihtsalt viimaks kätte.”
„Ja nüüd on ta surnud.”
„Sa ei tea seda kindlalt. Mõne inimese pulssi on võimatu tunda. Kui sa pole just arst või väljaõppinud…”
„Ma ei vaja meditsiinialast haridust mõistmaks, et naine, keda ma nägin ja katsusin, oli surnud. Ainuke mööndus, mida oleksin võinud tol hetkel teha, oli see, et ta suri loomulikul teel. Aga et tema keha järsku kadus, muudab asja. Ta mõrvati, Rick. Ja see, kes ta tappis, viis tema laiba minema, kui ma läksin abi kutsuma.”
Mees jõllitas teda veidi aega. „Ja mida sa minust täpsemalt tahad?”
„Räägi mulle kõik, mida sa Lola Malone’ist tead. Kus ta elab, mis on tema sugulaste ja sõprade nimed ning aadressid? Kas
