ühte nägu. Visandi alla kirjutas ta: „New York Herald vajab teie abi selle naise leidmisel. Kui teil on mingisugust teavet, siis helistage meile numbril 555-7100.”
Rahulolevana haaras ta telefonitoru ja valis E. J. mobiiltelefoni numbri. Taustal oli kuulda, kuidas keegi jagab juhiseid, mispeale ta oletas, et leheomanik vastab küsimusele limusiinist.
„Lõpetasin äsja salapärase naise visandamise,” teatas Zoe erutatult. „Kui sul midagi selle vastu pole, siis tahaksin selle homsesse lehte panna. Mul on veel aega see trükiruumi Salile saata. Vajan ainult sinu heakskiitu.”
Keegi ei vastanud. Kui torust poleks kostnud taustamüra, siis oleks Zoe võinud vanduda, et ühendus on katkenud.
„E. J.? Kas sa kuulsid mind?”
„Jah, anna andeks, Zoe. Mu tähelepanu juhiti hetkeks mujale.”
„Kas tahad, et kordan…”
„Ei-ei, ma kuulsin sind.”
„Noh, mida sa asjast arvad? Kas saan su nõusoleku?”
„Jah, muidugi. See on suurepärane mõte. Helistan Salile ja teatan talle, et saadad visandi.”
Laupäevahommikuks oli lumi muutunud halliks lögaks, taevas Manhattani kohal oli pilvitu ja sinine ning igast aknast voolas katusekorterisse päikesevalgust. Kui õuetermomeeter poleks näidanud püsivalt miinus kahte, siis oleks Zoe arvanud, et kevad on ukse ees.
Sinisetriibuline öösärk seljas, paterdas ta eesukse juurde, et tuua sealt hommikune Heraldi väljaanne. Ta ei pidanud oma visandit kaua otsima. Tootmisjuht Sal oli paigutanud selle esilehele, arvatavasti E. J. näpunäidete järgi. Kui neil veab, siis tunneb keegi juba enne päeva lõppu selle naise ära.
Veidi pärast kella kahtteist lõunal helistas Heraldi nädalavahetuse telefonioperaator Lisa, kes ütles, et on vastuseks visandile saanud seitse telefonikõnet. Ent paraku olid need kõik tüngakõned. Nähtavasti pidas keegi olukorda naljakaks ja tahtis selle kulul pisut lõbutseda.
Zoe hakkas juba lootust kaotama, kui Lisa temaga pärast kella nelja uuesti ühendust võttis. Üks mees nimega Buddy Barbarino oli helistanud ja öelnud, et on selle naise agent.
Zoe haaras laualt pastapliiatsi ja paberi. „Anna mulle tema number, Lisa.”
Ta kirjutas selle üles, pani toru hargile ja valis kohe uue numbri. „Härra Barbarino?” küsis ta, kui liini teisest otsast kostis laisk „Buddy siin.”
„Mina olen Zoe Foster. Nagu ma aru saan, siis tunnete te minu joonistatud pildil olevat naist?”
„Jah, tema nimi on Lola Malone. Ma olen tema agent.”
Lola Malone. Miks see nimi nii tuttav oli? „Kas ta on näitleja?”
„Ööklubilaulja.”
„Ah nii.” Zoe püüdis ikka veel nime ja nägu kokku panna.
„Milles asi?” tahtis Buddy Barbarino teada. „Miks on Lola pilt New York Heraldi esilehel?”
Ja äkki Zoele meenus! Umbes nädala eest oli Heraldi argipäevane telefonioperaator Sylvia ulatanud Zoele terve paki telefoniteateid. Üks neist oli Lola Malone’ilt. Et naine polnud konkreetset teadet jätnud, siis polnud Zoe vaevunud sellele ega kahele järgmisele kõnele vastama.
„Arvan, et peaksime rääkima, härra Barbarino,” ütles ta, jättes mehe küsimusele vastamata. „Kus me võiksime kohtuda?”
„Noh, las ma mõtlen. Lõpetasin äsja 7. avenüül asjaajamise ja ma pole terve päeva jooksul midagi hamba alla saanud. Mõtlesin Carnegie delikatessirestoranis midagi näksida. Kas kohtume seal? Mul on roheline jakk seljas.”
„Hakkan kohe tulema.”
Neljas peatükk
55. tänava ja 7. avenüü nurgal asuv Carnegie delikatessirestoran oli ehtne koššeristiilis söögikoht, kus serveeriti hiiglaslike portsjonite kaupa klassikalisi hõrgutisi, millele olid antud kuulsuste nimed.
Zoe märkas erilise vaevata, et Buddy Barbarino istub üksi tagumises nurgalauas. Tegemist oli kiilaneva pealaega laiaõlgse mehega, kellel olid pehmed kititaolised näojooned ja kui otsustada kriiskavrohelise ruudulise pintsaku järgi, mida mees oli maininud, siis kohutav maitse riiete suhtes.
Ta tegeles juba hiigelsuure võileivaga, kui Zoe nurgalauale lähenes. „Härra Barbarino?”
Sööja takseeris tulijat pealaest jalatallani, kuid ei tõusnud püsti ega pakkunud tervituseks kätt. „Kutsuge mind Buddyks.” Ta jätkas mälumist. „Teie olete vist Zoe.” Mees viipas tooli poole, mis seisis teisel pool lauda. „Võileiba soovite? Mina tellisin keelt, soolaliha ja Šveitsi juustu Vene kastmega.” Osa kastmest nõrgus tema näppudele, kuid selle asemel et neid salvrätti pühkida, limpsis ta need ükshaaval puhtaks. „Nad nimetavad seda siin „Keel mälestuse eest”.” Buddy puhkes naerma. „Mõistate?”
Roa nimi oli tuletatud Bob Hope’i tuntud laulust „Aitäh mälestuse eest”. Zoel polnud aimugi, kas kuulus koomik oli sellesse restorani jalgagi tõstnud, aga kui otsustada kuulsuste autogrammidega fotode järgi, mis seintel rippusid, siis arvatavasti oli.
Kui Buddy lükkas menüü Zoe poole, raputas naine pead. „Tänan, ma ei soovi midagi.”
„Te ei kujuta ette, millest ilma jääte.” Buddy tõstis pilgu ja haukas järgmise suutäie. „Kas teile on kunagi öeldud, et sellise näolapiga nagu teil peaks kogu aeg kaamerate ees viibima?”
Zoe tundis, kuidas agent talle vastumeelseks muutub. Tegemist oli seda sorti mehega, kes andis newyorklastele halva kuulsuse, kuid mitte üksnes maitsetu jaki ja häbematu käitumisega, vaid sellepärast et temas oli midagi räpast, mis Zoe silmapilkselt valvsaks sundis. „Ei. Ja kui kavatsesite mulle öelda, et võiksite minust staari teha, siis unustage see ära.”
„Kahju. Tedretähnid on moes. Ja punased juuksed samuti. Kui palju te kaalute? Umbes viiskümmend kilo?” Ilmselt tabas mees Zoe heitunud pilgu, sest ta jäi viimaks vait ja asus uuesti võileiva kallale. „Rääkige mulle Lolast,” kohmas ta täis suuga.
Nende laua juurde tuli ettekandja ja Zoe tellis pudelitäie mineraalvett. Neiu kergitas kulmu. „Ja ongi kõik?”
„Jah, ongi kõik.” Zoe, kes ei jõudnud oodata, millal kohtumine lõpeb, jutustas Barbarinole, kuidas oli tema kliendi leidnud, kuid jättis mainimata Lola Malone’i kolm telefonikõnet Heraldisse.
Mehe töntsakale näole ilmus silmapilkselt jahmatus. Ta lõpetas koguni mälumise ja pani võileivajäägid käest. Pärast pikka vaikust, mida Zoe viisakusest ei katkestanud, piiksatas agent viimaks: „Te teete nalja, eks ole?”
„Ei tee.”
„Aga te ütlesite, et võmmid ei usu teid.”
„Nemad ei usu mind sellepärast, et nad töötavad faktide, asitõendite ja pealtnägijatega, mida ma ei saanud kahjuks pakkuda. Aga ma tean kindlalt, mida nägin, ja jään endale kindlaks.”
„Lola elab äärelinnas. Mida ta peaks säärasel kellaajal East Village’is tegema?”
„Lootsin, et võib-olla oskate teie öelda.”
