style="font-size:15px;"> Jenna oli eile mõelnud samas suunas. Mitte, et tapja „toitub” tema kommentaarist, et sotsiopaadid on ärakasutamise tulemus, vaid et tapjal oleks hea meel kuulda ükskõik keda rääkimas mõrvadest. Nagu ta naudib ka suurenevat hirmu, mida taoline intervjuu ühiskonnas tekitab.
„Ta juba toitub meedia hullusest,” ütles Jenna, lubamata sellel tobul ennast heidutada. „Ma kahtlen, kas minu eilsetes sõnades leidus midagi, mis tema naudingutele lisa annab.”
Hetkest, kui politsei teatas seosest mõrvade vahel, ei käsitlenud tapmislugu pidevalt mitte ainult kohalik meedia, seda kandsid üle ka kahekümne nelja tunnised uudistekanalid. Nüüd näis, et roimarit seostati mitmete mõrvadega riigi teisteski osades.
Jennal ei olnud rohkem aega, kui vaid heita pilk hommikuse ajalehe juhtkirjale. Sellest piisas mõistmaks, et antud juhtum tõenäoliselt jääbki esiküljelooks mõrvari tabamiseni. Või kuni tapja olukord muutub siin nii täbaraks, et ta on sunnitud liikuma mõnda teise kohta.
Mis oli põhimõtteliselt kõik, mida ta oli eile öelnud, korrutas naine mõttes. Tegelikult ei olnud tema jutus mitte ühtki ebatäpsust.
Jenna oli kohe tööle jõudes jutustanud intervjuust Paul Carlisle’ile, haigla asutajale. Just siis sai ta teada, et telejaam oli korranud tema intervjuujuppi mõrvari kohta nii hilisõhtustes uudistes kui ka täna hommikul, kuigi nad ei vaevunud ülejäänud intervjuud uuesti näitama.
Võib-olla oli Sean Murphy näinud ühte neist saadetest. Igal juhul polnud seal midagi, mille pärast Jenna peaks vabandust paluma. Nii oli naine otsustanud. Ükskõik, mida mees arvab.
„Te ikkagi ei saa aru või?”
„Vabandust?” Naise hääl tõusis viimasel silbil.
„Te räägite, et keegi, kellele meeldib naiste piinamine, on lihtsalt üks vaene halvasti koheldud laps, kes ei vastuta selle eest, mida ta on teinud.”
„Midagi sellist pole ma öelnud. Ma ei öelnud midagi sinnapoolegi.”
„Tõesti? Igatahes võite mürki võtta, et just seda kuulis mõrvar.”
„Ja mis tegi teist eksperdi selles suhtes, mida mõrvar kuulis?”
„Pikk ja intiimne tutvus.”
Naise analüütiline mõtteviis hakkas tööle ja ta mõtles mehe avaldusele. „Kas te tahate öelda, et… te tunnete teda? Te teate, kes ta on?”
„Ma tean, milline ta on. Ja ma tean, mida ta teeb. Mis ilmselt on palju parem meetod teda „tunda” kui mis iganes jura, mida teie pritsisite.”
Jenna tõusis püsti nii järsku, et tool ta taga paiskus vastu seina. „Nüüd aitab.”
Jenna küünitas üle laua, et virutada sisetelefoni nupule. Kui Murphy ei lahku, palub naine sekretäril teha seda, mida ta oli soovinud siis, kui mees sisse tormas.
„Te olete täpipealt tema tüüp, kas teate.”
Ehmatades hääletooni muutuse peale, vaatas Jenna üles, sõrm poolel teel nupu poole. Mehe silmades polnud enam jälgegi heasoovlikkusest. Need olid külmad. Ja väga vihased.
„Mida kuradit see peaks tähendama?”
„Te võite ise järele vaadata, kui kohalikud lõpuks oma toimiku valmis saavad. Mustad juuksed. Mustad silmad. Pikk. Peenike. Ning nende hulgas pole ühtegi prostituuti või ettekandjat.”
Ärevus, mida Jenna tundis mehe lause peale, et ta tuli tema elu päästma, pööritas jälle ta kõhuõõnes. Tänase ajalehe esikülg oli avaldanud fotosid kohalikest ohvritest. Ning kirjeldus, mille mees oli äsja andnud, sobis neile kõigile.
„Ma ei tea, et ta oleks seda kunagi teinud psühholoogiga,” jätkas Sean Murphy, nautides nähtavasti mõju, mida ta sõnad avaldasid, „kuid mul on tunne, et ta oleks huvitatud.”
„Minust? Kas te tahate öelda, et tapja võib olla huvitatud minust?”
„Kuna te räägite tervele ilmale, milline vaene, valesti mõistetud värdjas ta on.”
Jenna ei vaevunud enam süüdistust ümber lükkama. Mees oli otsustanud, et just nii oli naine öelnud. Ilmselt ei saanud Jenna teha midagi, mis mõjutaks meest teisiti arvama.
Ja mis siis, kui tal on õigus? Mis siis, kui ka tapja sai asjast nii aru?
See oleks muidugi üsna julge oletus. Esiteks, et tapja oli üldse intervjuud kuulnud. Ja teiseks, et ta oli tõlgendanud Jenna sõnu täpselt samamoodi kui see ülbe litapoeg.
„Tänan muret tundmast,” ütles naine, nähes vaeva, et mitte väljendada oma tundeid ebatsensuursel moel. Oli selge, et Sean Murphy oli tulnud siia teda hirmutama. Jennal polnud kavaski valmistada mehele heameelt, nagu oleks see õnnestunud.
Niipea, kui mees on läinud, helistab ta politseisse ja räägib ära, mida Murphy oli öelnud. Jutt sellest, et mehel olevat pikk ja lähedane suhe tapjaga, pakuks neile kindlasti huvi.
„Uskuge mind, doktor Kincaid, mure teie pärast polnud põhjus, miks siia tulin. Kuna teil ei näinud aga olevat aimugi sellest, mida tegite, tundsin ma siiski teatud moraalset kohustust teid hoiatada.”
„Siis arvestage, et olete oma „moraalse kohustuse” nagu kord ja kohus täitnud. Kinnitan teile, et tunnen end korralikult hoiatatuna.”
Naine nõjatus taas sisetelefoni nupu poole, lootes, et mees võtab seda kui vihjet kohtumise lõppemisest. Ent ümber pööramise ja ukse poole suundumise asemel – mida naine lootis saavutada – seisis mees ikka veel otse tema laua ees, silmad hindavalt naist silmitsemas.
„Ta on nutikas,” lausus ta, justkui Jenna poleks vahepeal midagi öelnud. „Ning tal ei ole kiiret. Tal pole kunagi kiire. Mõni kuu. Võib-olla rohkemgi. Tegelikult võib see juhtuda igal ajal. Igal hetkel, mille tema välja valib.”
„Aitäh.” Jenna vaatas mehele ainiti otsa, varjates, milline mõju ähvardusel talle oli. Tal polnud nüüd mingit kahtlust, et tegu on tõelise ohuga. „Ma pean seda kindlasti meeles.”
Esimest korda rikkus muie suunurkades mehe huulte peenikest joont. Naeratus näis pehmendavat tema näo karme jooni, kuigi neis polnud täpikesti lõbususest.
„On üks asi, mida ta ei tea,” lisas mees. „Miski, mis võib teie kasuks töötada.”
Võib-olla ta oli siiski peast segane. Võib-olla need märgid normaalsusest, mida naine oli märganud, ei tähendanud kõige vähematki.
„Ja mis see veel on, härra Murphy?”
„Et mina olen täpselt niisama kannatlik kui tema. Kui teda näete, ehk ütlete minu poolt edasi.”
Pisut külma õhku oli meeldiv pärast büroohoone üleköetud ruumides veedetud hetki. Sean seisis silmapilgu kahekordsete klaasidega ukse ees ning vaatas tühja pilguga parkla poole, kuhu oli parkinud oma üüritud maasturi. Süütunne oli temas tõstnud ebameeldivalt pead veel enne, kui ta oli kannalt ümber pööranud ja Jenna Kincaidi kontorist välja marssinud. See ei leevenenud ka lühikesel allasõidul liftiga.
Sean oli teinud seda, mida oli tulnud tegema. Ta oli Jennat hirmutanud, nii et järgmine kord, kui mõni
