nad kindlasti hommikusel koosolekul. Kõik tundsid kahekordset pinget pühade ja mõrvade pärast. Jenna kuulis pealt, kui paar ta kolleegi-terapeuti rääkisid vastuvõtule tahtjate arvu märgatavast kasvust, isegi pidevate klientide hulgas.
„Katsu neid, kes vähem meeleheitel, eemale tõrjuda,” ütles Jenna valjult.
Sheila naeris. „Püüan. Head õhtut.”
Jah, muidugi. „Aitäh, Sheila.”
Jenna pani toru ära ja vaatas toimikute pakki laua vasakul serval. Kuna hommikul on koosolek, ei jõua ta ilmselt siis üle vaadata täna vastu võetud patsientide andmeid. Ent ta ei tahtnud jääda nende lugemiseks kauemaks tööle. Kui ta ka püüaks, ei suudaks ta ilmselt olla mõtetega lugemismaterjali juures.
Ta läheb hoopis koju ning teeb lahti Jack Daniel’si pudeli, mis oli küll mõeldud kastme jaoks saiapudingule, mille Jenna pidi jõuludeks emale viima. Võib-olla aitab see tal magada. Kui mitte, siis on see vähemalt heaks kaaslaseks nii kaua, kui und ei tule.
Töötajate parkimisplats oli hilise tunni kohta suhteliselt täis, mis peegeldas samuti hooaja eripära. Jenna oli sõitnud alla liftiga, milles oli veel paar tema firma töötajat. Nende autod seisid hoonele lähemal, nii et ta kõndis nüüd parkimiskorruse kaugema serva poole üksinda.
Ta sammud kajasid täna betoonpõrandalt vastu valjemini kui tavaliselt. Jõudes kohta, kuhu oli hommikul auto jätnud, märkas ta, et seda ala valgustav lamp oli kustunud ning ümbrusele langes pimeduse vari.
Jenna kõhkles viivu, enne kui suutis end kokku võtta ja Accordi suunas edasi liikuda. Ta vajutas pulti ning järgnev piiks ja tulede vilkumine olid kindlust tagasi andvalt igapäevased.
Kõik on nii, nagu peab olema, veenis ta end. Parkla, kuhu ta parkis iga jumala päev. Jenna kordas mõttes seda fraasi, nagu pomisetakse rahustavat ühispalvet.
Ta ei rahunenud siiski enne, kui oli avanud ukse ja rooli taha libisenud. Niipea kui naine oli alla löönud ukseluku, alanes pinge, mis oli parklat ületades järjest kasvanud, ja ta tundis end täiesti kurnatuna.
Jenna silmad vilksatasid tahavaatepeeglisse ja seejärel ta pöördus ning vaatas tagumisele istmele. Seda polnud ta oma elus mitte kunagi teinud. Loomulikult oli see tühi.
Ja mida kuradit arvasid sa seal üldse olevat?
Jälestades mõtet, et ta oli paranoiale järele andnud, torkas Jenna võtme süütelukku ning keeras süüdet. Töökindel mootor möiratas elule, garaaži madal lagi mitmekordistas müra.
Vaadates üle parema õla, lipsas ta mööda Paul Carlisle’i Porschest, mis oli keeratud parkimistaskusse väikese nurga all Jenna auto kõrvale. Ta möödus selle tagumisest poritiivast nõnda lähedalt, et soovis enesele manöövri lõpetamise puhul õnne. Seejärel seadis ta auto sirgeks, nii et see vaatas otse väljapääsu suunas.
Jenna heitis pilgu alla, lükkamaks sisse esimest käiku, kuid koputus aknale sundis naist nii kiiresti pead pöörama, et ta tundis kaelas valu. Jenna süda hakkas rinnus kiiresti vasardama, aga siis tundis ta auto kõrval seisjas ära firma asutaja. Jenna vajutas aknanuppu, olles otsustanud mitte reeta oma reaktsiooni hääle või näoilmega.
„Mis on?”
„Lihtsalt tahtsin kontrollida, kas sul on kõik korras,” ütles Paul. „Tahtsin täna pärastlõunal tulla alla sinu kontorisse, kuid tead ju küll, mis heade kavatsustega vahel juhtub.”
Jenna noogutas, teadmata päris täpselt, milles asi.
„On sinuga kõik korras?” küsis Paul, kulm pisut kortsus, kallutas end ettepoole ja piilus autosse.
„Lihtsalt väsinud ja stressis. Nagu kõik teisedki sel aastaajal.”
„Mõte, et pean ette võtma iga-aastase pühade palverännaku ja minema külla Douglasville’i rahvale, sunnib mind tõsiselt mõtlema tujutõstvate ravimite peale.”
Kuigi Paul ise naeratas oma pisut nihestatud nalja peale, teadis Jenna, et mehe lauses oli teataval määral tõtt. Paul oli korduvalt naljatlenud, et ta hakkas psühhiaatriks tänu kogemustele, mida oli hankinud oma äärmiselt veidra perekonnaga suheldes.
„Usun, et sa ei soovi kellegagi oma peiduurgast jagada?” küsis Jenna, vastates mehe irvele.
„Ega sa ometi selle intervjuu pärast ikka veel mures ei ole?”
See oli ideaalne võimalus jutustada mehest, kes oli Jenna büroosse tunginud. Miskipärast naine ei rääkinud; võib-olla oli põhjus samas ebaselguses, mis oli takistanud tal politseid kutsuda.
„Kuni sina ei arva, et ütlesin midagi, mida ei oleks pidanud lausuma…”
„Ütlesid vaid tõtt. See muudab mõne naise ettevaatlikumaks või mõne võmmi usinamaks, mis on ju päris hea.”
Jenna noogutas taas, lootes endamisi, et need on tõepoolest intervjuu ainukesed tagajärjed. Jällegi läbis ta pead mõte rääkida Paulile kõik südame pealt ära. Enne kui ta jõudis alustada, Paul naeratas.
„Me räägime kõigest sellest homme hommikul.”
„Kõigest sellest?”
Kas ta kavatses manitseda kõiki olema valvel, et mitte langeda intervjuud andes lõksu? Või et hoitaks keel hammaste taga, kui küsitakse nende arvamust mõrvade kohta? Mõlemal juhul tunneks Jenna end halvasti. See jätaks mulje, et Paul soovitab õppida Jenna vigadest.
„Kui sellised mõrvad jätkuvad veel pikka aega,” jätkas Paul, „on meil varsti tegu tõsise katastroofiga. Inimesed on loomulikult närvilised juba paljast teadmisest, et nende piirkonnas tegutseb sarimõrvar, ent pinge kasvab iga järgmise tapmisega.”
„Kas sa tead…” Jenna takerdus, kaheldes, kas ta tahtiski oma küsimusele vastust saada. Ent ilmselt oli siiski parem teada, kui olla sunnitud tegutsema edasi teadmatuses. „Kas sa tead, kui kaua see võib aega võtta? Ma mõtlen, kas politsei on andnud ajalises mõttes mingeidki ennustusi…?”
Küsimus kõlas õõnsalt. Samal ajal, kui kolm naist olid juba koletul kombel tapetud, näis sobimatu arutleda, millal võiksid nad arvestada järgmise ohvri väljailmumisega.
„Üks telejaam väitis, et ta peab mõrva järel mitu kuud vahet. Nähtavasti on tegu piinlikult täpse planeerijaga. See on üks põhjusi, mis on teinud tema tabamise võimudele väga raskeks.”
Pauli külmalt fakti nentiv vastus ei lohutanud Jennat. Loomulikult ei võinud Paul teada, et Jenna vajas lohutamist. Kui ta just ei räägiks mehele…
„Igatahes on mul hea meel, et tunned end paremini,” ütles Paul. „Ära lase end kohalikel TV-jobudel jalge alla tallata. Kui neis oleks mingit sisu, ei oleks nad jäänud siinsele turule pidama.”
Jenna naeris. „Ei, ei lase. Ma lihtsalt ei tahtnud öelda midagi, mis meie firma piinlikku olukorda paneks.”
„Ma ei arva, Jenna, et sa suudaksid kunagi midagi sellist teha. Sa rääkisid väga hästi, eriti kui silmas pidada, et sa ei saanud küsimuste suunda kuidagi ennustada.”
Jenna oli juba Paulile selgitanud, et ta polnud enne intervjuud kuulnud politsei teadaannet. Kui ta oleks kuulnud, oleks ta olnud paremini valmistunud.
„Aitäh.
