sellepärast, mida nägid naise silmades, kui rääkisid talle, et mingi sadistlik koletis teda piinab ja seejärel tapab. Kuidas, põrgu päralt, pidi ta sinu arvates reageerima?
Tegelikult oli ta üllatanud, kui vapralt võttis naine vastu kõike, mida mees talle välja paiskas. Sean oli olnud nii maruvihane jama pärast, mida naine intervjuus suust välja ajas, et ta polnud kordagi võtnud vaevaks mõelda, kuidas Jenna võiks reageerida.
Ta oli olnud julmalt – andestamatult – otsekohene võimaluse suhtes, et kui ka tapja kuulis Jenna kaasatundvat seletust ta käitumisele, tõmbab naine enesele selle mehe tähelepanu, kellelt ta seda viimasena sooviks.
Vaatamata ähvardusele säilitas Jenna Kincaid tasakaalu.
Ainult naise silmadest võis välja lugeda hirmu, mida mees oli tahtlikult soovinud tekitada. Ning tuletades meelde, mida ta neis silmades nägi, tundis Sean end veel suurema seana.
Ta pigistas rusikad nahkjaki taskutesse ning hakkas trepist alla minema. Olles aastaid harjunud tegutsema vaenulikus keskkonnas, uuris mees automaatselt parkimisplatsi ning püüdis tabada midagi ebatavalist.
Näiteks kedagi, kes otsib naise töökohta?
See küsimus oli mõeldud pilkavana. Ent mõeldes edasi, sai Sean aru, et kui Inkvisiitor intervjuud nägi, peaks ta praeguseks juba kindlasti naise töökohta teadma.
Seda klippi oli mängitud vähemalt kolm korda. Ning pärast eilset ametlikku politseiteadaannet on see koletis kindlasti naelutatud iga uudistesaate külge, lootes näha oma tegevuse kõiki avalikke käsitlusi.
Ta nägi kindlasti dr Kincaidi temale kaasa tundmas. Ning praegu, kakskümmend neli tundi hiljem, teab ta kahtlemata naisest kõike.
Veendes ennast, et see pole tema probleem, lähenes Sean oma maasturile ning vajutas uksepuldile. Kuigi kell oli õige pisut pärast nelja, olid parkimisplatsi halogeenlambid juba põlema pandud ning need helkisid sõiduki mustalt pinnalt vastu.
Selleks ajaks on tõenäoliselt juba pime, kui Jenna Kincaid oma büroost välja tuleb. Kindlasti on täiesti pime siis, kui ta jõuab oma korterisse.
Isegi kui tapja huvitub nüüd naisest selle pärast, mida Jenna oli öelnud, oli tõenäoliselt siiski liiga vara naise jälitamise pärast muret tunda. Inkvisiitor teeb enne seda kindlasti põhjaliku elekt-roonilise uurimistöö. Võib-olla käib raamatukogus ning heidab pilgu kohalike ajalehtede mikrofilmidele.
Võib võtta nädalaid, enne kui ta hakkab naist ka tegelikult jahtima.
Või ükskõik keda teist, parandas Sean, katsudes kindlust tagasi saada. Pärast kõike olnut ei muuda tapja tavalist tegevusmustrit. Ainult ehk siis, kui juhtub midagi harukordset, mis tavalise tsükli murrab.
Nagu vajadus leida naine, kes väljendas tema suhtes kaastunnet? Keegi, kes lisaks rahuldab ka kõiki tema haiglase jahipidamise kriteeriume?
Sean tabas end seisvat maasturi kõrval, pult ikka veel ukseluku poole suunatuna käes. Ta avas ukse ja libistas end külma nahksesse istmesse. Mees pistis võtme süütelukku, kuid millegipärast ta sõrmed ebalesid, enne kui süüdet keerasid.
Ta silmad tõusid tahavaatepeeglile. Sealt paistsid kahekordsed uksed, kust ta oli just väljunud.
Sean ei teadnud, kas Jenna Kincaid tuleb tavaliselt välja seda kaudu. Tal polnud aimugi, kas töötajatele olid ette nähtud eraldi parkimiskohad. Murphy polnud selle pealegi tulnud, et ta peaks sellistele küsimustele vastuseid otsima.
Nüüd mees teadis, et ta eksis.
Murphyle ei meeldinud tegelda tunnetega. Ta tundis end palju kindlamini faktidega. Asjadega, mida ta võis näha ja kuulda. Tõestada või ümber lükata. Ta praegune tunne ei kuulunud kumbagi kategooriasse.
Ta kuklakarvad olid püsti tõusnud – säärast nähtust oli ta karjääri jooksul kogenud rohkem kui üks kord. Somaalia tänavatel. Enne varitsust Afganistanis. Kui ta üksus otsis Iraagis maa-alust punkrit, mille kohta nad teadsid, et sinna oli tõenäoliselt üles seatud lõhkeseadeldis.
Tunne, et midagi ohtlikku on lähenemas, osutus iga kord täpseks. Ja ta polnud mitte kunagi mitte kellelegi neist eelaimustest rääkinud.
Nüüd oli eelaimuse tunne ta kõhuõõnes täpselt sama kindel. Seletamatu. Ent siiski raudselge.
See tõbras on siin. Nii ligidal, et kui Sean teaks, kuhu vaadata, näeks ta teda. Piisavalt lähedal, et Sean võis tunda tapja kurjuse jõudu sügaval oma aju kõige algelisemates soppides.
Siiski ei leevendanud arusaam, et tal oli õigus Jennat ähvardava ohu suhtes, Murphy süütunnet. Ta sulges silmad, nähes Makeala nägu sellisena, nagu see oli siis, kui nad tõmbasid Detroidi surnukuuris välja roostevabast terasest riiuli. Silmapilgu pärast surus ta selle õudusunenäo episoodi eemale ning asendas näoga, mis kuulus naisele, kelle ta oli jätnud tema selja taha jäävasse hoonesse.
Naine, kelle kohta Sean oli surmkindel, et tema abil on võimalik jõuda meheni, kes nülgis ta õe elusalt.
Kolm
Jenna võttis kliendi vastu kell neli, olles sisse lülitanud autopiloodi. Naine ei suutnud sugugi patsiendi jutule keskenduda, sest tema peas kajasid mitmekordselt sõnad, mida teda nii-öelda hoiatama tulnud mees oli öelnud.
„Ma ei tea, et ta oleks seda kunagi teinud psühholoogiga, kuid mul on tunne, et ta oleks huvitatud.”
See oli nii läbinähtav katse teda hirmutada, et Jenna oli enese peale vihane, et oli lubanud mehel selles õnnestuda. Ta polnud intervjuus öelnud mitte midagi, mis oleks tapjat toetanud. Mitte keegi ei saanud olla mõistev selles suhtes, mida mõrvar oli teinud. Ükskõik millised olid teda külastanud mehe eesmärgid…
Pikk ja intiimne tutvus…
Hoolimata mehe hooplemisest ei helistanud Jenna külalise lahkudes politseisse. Naine ei suutnud leida loogilist põhjendust, miks ta seda ei teinud. Lihtsalt mehes oli olnud midagi, mis pani Jenna uskuma, et too tüüp polnud mõrvadega seotud.
Just nagu ükski naine ei uskunud Albert DiSalvole ust avades, et tegu on kägistajaga.
Jenna sulges kaustiku, kuhu oli püüdnud märkmeid lisada. See oli niisama mõttetu, kui püüd saada oma peast välja tund aega tagasi juhtunut. Ent ta võis püüda asetada toimunu õigesse perspektiivi. Sajad inimesed olid vahepeal nii teles kui ka ajalehtedes teinud avalikult juttu neist kolmest roimast. Kas tapja kavatseb neile kõigile järele tulla?
Või ainult neile, kes sobivad ohvri profiiliga?
Jenna pani tähele, et ta käed värisevad. Täpselt samamoodi värisesid need siis, kui Murphy büroost välja marssis.
Siis oli see peamiselt viha tagajärg. Kui miski võis Jennat ta enda käitumise juures lohutada, siis vahest see, et ta polnud nutma hakanud, kuigi pisarad olid vägagi lähedal. Lapsepõlves kaldus ta alati nutma, kui miski teda tõsiselt endast välja viis, kuid ta arvas, et ta oli selle probleemiga juba ammu toime tulnud. Kui ta tahab sellele lapsikule veidrusele järele anda, peab ta ootama, kuni jõuab oma kodu kindlate seinte vahele. Milleni on veel küllalt palju aega, otsustas ta.
Jenna haaras telefonitoru ning vajutas Sheilat märkivale kiirklahvile. „Ma lõpetan tänaseks. Kas homses päevakavas on mingeid muutusi, millest ma peaksin teadlik
