Süvavee Päästetööde omanik ja asutaja ning temagi oli kohalik. Lapsena oli ta olnud vaimustatud Key Westi ajaloost, mis sisaldas lugematul hulgal jutte vrakirüüstajatest ja päästjatest-sukeldujatest. See oli kirev ajalugu. Mõnikord tuli neil päästa neid inimesi, kelle laev oli ohtlikel karidel purunenud.
Mõnikord olid need sellid oodanud nagu raisakullid, lootes, et suuri varandusi vedavad laevad jäävad tormi kätte ja lähevad põhja. See süsteem võimaldas sajandite jooksul paljudel meestel rikkaks saada.
Marshall oli oma grupi teistest liikmetest vähemalt kümme aastat vanem. Ta oli teinud endale nime, töötades põhjas Massachusettsi vetes, teostades raskeid külmavee-päästetöid. Aga Key West oli ta kodu, paik, mida ta armastas. Ta oli oma säästusid kasutanud selleks, et siia tagasi tulla ja oma ettevõte asutada, osta paat ja varustus ja hakata oma äri ajama. Tal oli korralik sissetulek, aga ta oli alati meelsasti valmis mingit ajaloolist uurimist ette võtma. Ta tundis tohutut austust korallide, vee ja mineviku vastu. Ta tugevasti päevitunud pruun keha ning alati paljaksaetud pea sobisid kummaliselt hästi kokku ta peaaegu eebenivärvi silmade ja tumedate kulmudega.
Ta istus, jalad üleval, päikeseprillid ees, ehkki päike oli loojumas. Ta krimpsutas nägu. “Küllap me ükskord leiame, et seal midagi ikka oli. Noh, teate… miski nii- või naasugune.”
Alex ümises ulmelise õudusseriaali tunnusmeloodiat. “Ja-ah, nii- või naasugune, kellel on nägu ja juuksed,” narris ta.
Naine vaatas teda kortsus kulmul. Alex oli Key Largost. Too maailm seal erines Key Westist, sest Miami linna oli sealt põhja suunas vaevalt tunni tee. Ta oli blond, aga päevitunud mere ja päikese poeg, ajalooteaduse magister ja meistersukelduja, aga Gen oli talle siin näidanud korallrahusid, mille olemasolu vaid kohalikud teadsid.
“Kuule, sina…” alustas ta, jäi siis vait ja tõusis vihaselt püsti, võttis laualt õlleklaasi ja läks eemale väikesele rõdule, kust avanes vaade alla sügavale kanalile ja kai äärde puhkama pandud paatidele.
“Ära mine vihasena ära!” hõikas Alex.
Ta tegi kannapöörde, raputades pead ja sundides end naeratama. “Oodake ainult, mu armsad, ustavad sõbrad! Õige pea tuleb ka teie aeg. Ma ei lähe vihasena ära, ma lähen lihtsalt ära.”
“Kuule, ega sa minu peale vihane ei ole?” küsis Bethany.
“Ma pole vihane,” lausus Genevieve.
Ta läks alla sadamakai äärde, limpsides õlut ja vaadates päikeseloojangut. See oli kaunis ja rahulik, ent tema hinges mässasid tunded. Miks ta paanikasse sattus? Ta oli kahel korral osa võtnud päästetöödest, kus oli vaja laevast laipu üles tuua – esimene kord oli see Lõuna-Gladesis allakukkunud lennuk ja teine kord põhjaläinud laev Key Westis.
Aga surnud polnud talle siis otsa vaadanud.
Ükskord oli ta kodus lillepeenart kaevates leidnud mingid kondid – aga siin oli see palju vähem ehmatav, kui kusagil mujal oleks olnud, sest Key West oli ju Kontide saar.
Aga need kondid ei kadunud ära.
Ta tundis kedagi enda kõrval, võttis kaitsehoiaku ja tõmbus eemale, sest arvas, et mõni ta sõpradest soovib ta piinamist jätkata.
“On sul abi vaja?”
Ta pöördus maheda mehehääle peale. See oli Jay Gonzalez, ikka veel vormis, müts madalal silmade kohal, tumedad päikeseprillid pilku varjamas.
Gen naeratas. Talle meeldis Jay väga. Nüüd ligi neljakümnene, oli mees olnud noor, kui Genevieve teda kohtas. Ta oli kord kinni pidanud auto Geni ja ta sõpradega, kus muidugi oli ka mitu õllepurki. Aga ta ei viinud neid jaoskonda. Selle asemel viis ta nad kõik ükshaaval koju.
Tema oli üks politseinikest, kelle paat oli kai ääres. Ta ei käinud sellega eriti kusagil. Ta oli sellega merel olnud siis, kui ta naine üle parda kukkus ja surma sai. Aga ta hoidis paadi siiski alles. Võib-olla ta isegi aeg-ajalt viibis selles paadis, sest talle tundus, et seal oleks ta nagu oma naise lähedal.
Aga praegu ei olnud ta seal paadi pärast. Ta oli seal tema, Geni pärast.
“Mul pole midagi viga, kui nii saab öelda see, keda ta sõbrad hulluks peavad.” Ta kõhkles. “Tänan sind, et sa mind ära kuulasid.”
Mees noogutas, nõjatudes naise kõrvale väikese puust käsipuu peale. “Ma tean, et sa ei ole hull,” ütles ta.
“Ole sa õnnistatud.”
Mees heitis pilgu üle vee. “Ma soovin, et ma saaksin sind aidata. Mul pole mitte mingeid andmeid, mis võiksid sinu juttu kinnitada. Aga keegi, kellest veel pole teatatud, võib ometi kadunud olla. Ma saatsin pärast sinuga rääkimist mõned mehed asja uurima. Nad muidugi ei leidnud midagi.” Ta kõhkles. “Nii veider kui see ka näib, arvestades seda alkoholikogust, mis siin ära juuakse, on Key Westi tapmiste protsent väga madal. Mul tuleb tegelda rohkem silmini purjus lastega ja autoavariidega kui millegi muuga.”
“Jay, ma tõesti nägin seda naist seal all.” Naine kõhkles hetke, lootes, et Jay ei võta ta märkusi kui oma professionaalsete oskuste halvustamist. “See pole nii, et siin ei tapeta kedagi. Mõni aasta tagasi läks üks mees peast segi ja laskis oma naise maha. Siis oli siin veel see tulevane supermodell, kes läks kaduma, kui ma keskkoolis käisin. Keegi ei uskunud, et ta veel kusagilt elusana välja ilmub. Oh! Ja alles möödunud aastal, kusagil Key keskosas… kadus veel üks naine ära.”
“Ma ei öelnud, et siin kunagi kedagi ei tapeta, aga võrreldes Miamiga on meie numbrid väikesed – ühekohalised. Ja, Gen…”
“Ma tean. Hetkel ei ole meie radaril ühtki kadumaläinud blondiini.”
“Kunagi hiljem võib välja tulla, et on,” ütles mees õrnalt. “Aga loodame, et see oli kellegi vemp või midagi niisugust.”
“Ma tõesti loodan seda.”
Mees noogutas. “Kuskil istub võib-olla kamp korporante, kes on naeru kätte suremas. Võib-olla me ei saagi teada. Aga ma usun küll, et sa midagi nägid. Kuna tegemist on sinuga, siis ma tean, et see on nii.”
Naine naeratas tänutäheks. “Tohin ma sulle õlle välja teha?”
Mees raputas pead. “Mul on veel tööaeg. Ma tahtsin lihtsalt veenduda, et sinuga on kõik korras.” Ta tegi grimassi. “Mile Marker number kuues on mingi segadus. Ole siis tubli! Ja helista mulle, kui midagi selgub. Ma ei arva, et sa hull oled.”
Ta silitas korraks hellalt sõrmenukkidega naise lõuga, seejärel hakkas minema liiva- ja kruusaseguse parkimisplatsi suunas.
Naine tänas jumalat selle kohtumise eest. Vähemalt keegi, kes teda uskus. Jay on huvitav mees, mõtles ta lõbusalt. Ta oli täiuslik abišerif. Pikk, tõmmu, vaikne. Temast õhkus kompetentsust ja kindlustunnet. Gen oli ta vastu alati sümpaatiat tundnud. Ta naine oli surnud viis aastat tagasi, kui nad olid olnud puhkust veetmas. Pärast seda hoidis ta peamiselt omaette.
Aga ta oli hea poiss. Ja oli väga lohutav teada, et ta oli teda tõsiselt võtnud.
Rahutuks tegi muidugi see, et keegi polnud midagi leidnud.
Tõstes taas pilgu horisondile, rüüpas ta tubli sõõmu õlut, mida oli juba nii kaua käes hoidnud, et see oli soojaks läinud. Ta tundis taas kedagi enda kõrval ning arvas, et Jay tuli tagasi.
“Tere,
