vaid mõistis ta hukka.
Ka naine naaldus ettepoole, vaatas mehele silma ja naeratas.
“Ma olen parem sukelduja kui ükskõik kes, kellega te iganes loodate koos töötada. Ja mind tuntakse selle järgi, et ma leian alati selle, mida ma otsin, nii et kui ma teile ei meeldi, siis, vabandage mu jämedust, aga mul pole hetkel muud öelda, kui et tõmba uttu, pasapea!” Ikka veel meeldivalt naeratades tõusis ta püsti ja kõndis minema.
Jay Gonzalez sõitis mööda Roosevelti tänavat alla, arutledes, miks see lugu temas nii suurt hämmingut tekitas.
Mitte midagi. Seal all ei olnud mitte midagi.
Põrgut, ta oli piisavalt kaua vees üles ja alla hõljunud. Veepinna all oli nähtavus lainetest moonutatud.
Kuritegude protsent oli tõesti madal, nagu ta Genile öelnud oli. Enamik neist olid pisivargused. Mõned suuremad röövimised ja muidugi narkootikumid. Aga mõrvu ei tulnud ette kuigi sageli.
See ei saanud tõsi olla. Genevieve arvas, et ta oli laipa näinud. Ja siis oli too laip kadunud. Oli see kellegi vemp? Marshalli sõnul polnud seal läheduses ühtegi teist paati. Aga, pagan, poisse ta tundis, need olid valmis ükskõik mis vaeva nägema, et vempe visata.
Ometi tegi miski teda rahutuks. Talle meeldis Genevieve, tõesti meeldis, oli alati meeldinud. Ta ei tahtnud näha teda nii ärritatuna.
Vaimud olid Key Westis väga populaarsed, nagu mitmel pool mujalgi. Räägiti, et Hemingayd oli linnas ringi kõndimas nähtud. Vahel tundus, et igal Duvali tänava majal oli oma isiklik kummitus, tänu indiaanlaste kontidele, vrakirüüstajatele ja lihtsatele inimlikele nõrkustele. Aga Genevieve ei olnud seda tüüpi inimene, kes lõbu pärast lugusid välja mõtleks.
Mida ta ometi seal nägi?
Mõrv ei olnud Key Westis tavaline nähtus.
Aga seda tuli ette. Oli tulnud.
Pagan, jah, seda tuli ette. Ta teadis kuradi hästi, et seda tuli ette.
Ta krigistas hambaid; ta oli juba jõudmas US1 kiirteele. Ta pani sireeni tööle ja sõitis seisma jäänud autode vahelt läbi. Kuskil seal eespool oli avarii. Ta vaatas autosid, kui ta neist mööda sõitis, ja palvetas mõttes, et ta ei peaks nüüd ise mõnda laipa leidma. Ainult mitte täna.
2
Järgmisel päeval tõusis Thor varem kui enamik teisi sukeldujaid. Päevaplaani järgi said nad hommikul kõik puhkekeskuse baaris kokku, et kiirelt kohvi juua ja midagi natuke süüa. Pisut nende väikesest onnist eemal oli pisike kauplus sukeldujatele, kus nende õhuballoone täideti ja katkiläinud varustust parandati. Ta seisis natuke aega paadisillal, imetledes päikesetõusu. Päev tõotas tulla ilus, vähemasti hommik oli ilus. Nad olid otsustanud paar järgmist nädalat hästi vara välja minna ja kella kolmeks lõpetada, sest pärast seda algasid tavaliselt suvised vihmasajud. Need pärastlõunased tormid olid tihti väga raevukad, ent kestsid vaid pool tundi või tund, siis vaibusid kaunis äkki.
Ta rüüpas kohvi ja vaatas, kuidas teised ükshaaval öökortereist välja ilmusid. Marshall Miro meeskond oli muljetavaldav. Nad olid kõik suurepärases vormis ja tundsid end vee all igas olukorras nagu kodus. Nad tundsid ookeani võimsuse ees õiget aukartust. See oli hea, sest ta ei tahtnud ühtegi sukeldujat kaotada. Isegi Genevieve Wallace oli eile lõpuks piisavalt normaalsena tundunud, kui naine talle vastu nähvas. Fakt on see, et talle meeldis naise otsustav hoiak.
Thor nägi teda majakesest välja tulemas ja Bethanyga kohtumas – see oli teine naine Marshalli meeskonnast. Bethany oli nagu Genevieve’i vastand. Ta näis ta kõrval väiksena, kütkestav, sale, ent tugevate lihastega. Ta näis olevat ka palju rõõmsameelsem ja seltsivam kui ta pikajalgne vastand, nüüdki lehvitas ta Lizziele ja Zachile. Lizzie kõrval tundus Genevieve’gi väiksena, ent kui Zach välja ilmus, siis said kõigist kääbused. Jack oli juba kohvikus, kus Clint – pikk ja kõhetu kahekümne kahe aastane päevitunud volask, aina näo ette kippuvate juustega – seadis laudadele taldrikuid sõõrikute ja puuviljadega. Viimastena tulid mööda rannaliiva joostes Vic ja Alex, rasked varustusekotid seljas. Nad olid noored ja nii füüsiliselt kui ka vaimselt heas vormis.
“Hei! Ma mõtlesin, et sa oled veel voodis. Ma ei näinud sind teiste hulgas,” hõikas mööda paadisilda liginev Marshall Thorile.
“Me ajame siin taga ju sajandi suurimat leidu,” vastas Thor kuivalt. “Ma ei tahaks seda mingi hinna eest maha magada ja sellest põnevusest ilma jääda.”
“Sa vist ei usu, et me midagi leida võime?” küsis Marshall, hõõrudes paljast pealage ja kissitades päikese käes silmi.
“Ma ei ole seda öelnud. Ma poleks siin, kui ma üldse ei usuks, et siit midagi leida võib. Ma lihtsalt tahaks teada, mida osariigi tegelased siis teha kavatsevad, kui siit midagi ei leita. Inimesed on selles piirkonnas juba aastaid vee all käinud. Tõsi, me leidsime sealt alt märke metallist, aga, põrgusse, see ei pruugi midagi tähendada.”
“Meil on vaja ainult tõestust, et laev on seal, siis on juba ökoloogide ja ajaloolaste asi edasine tegevusplaan välja vaielda,” ütles Marshall õlgu kehitades. Ta suunas pilgu Thorile. “Kui aus olla, siis mulle päris meeldiks oma nime mingis raamatus näha – et mina ka olen ühe suure leiu juures olnud. Kui otsusekindlus midagi tähendab, siis me kindlasti leiame selle.”
“Otsusekindlus tuleb alati kasuks,” pomises Thor. Ta vaatas ülejäänud sukeldujaid. Victor Damon andis Genevieve’ile temaga kõrvuti mööda rada kõndides kerge müksu. Naine pöördus, sihtis teda sõrmega ja ütles midagi. Ilmselt polnud sõbrad naise narritamist veel jätnud. Mees vastas talle, naine haaras ta nokkmütsi ja lõi selle talle pähe tagasi. Mõlemad naersid. Too politseinik, Jay Gonzales, paistis suhtuvat temasse väga lugupidavalt. Kui ta mingi segane oleks, siis poleks mees teda nii tähelepanelikult kuulanud, ka ei oleks ta sukeldujaid merepõhja saatnud.
“Sul on väga kokkuhoidev meeskond,” märkis Thor.
“Need kaks seal,” ütles Marshall, näidates peaga Genevieve’i ja Victori suunas, “ja Bethany käisid koos koolis. Parimad sõbrad. Vaene Alex on uus. Tema on olnud siin ainult kolm aastat. Tuli Key Largost,” lisas ta kuivalt. “Kuidas sinu omad on?”
“Parimad,” kinnitas Thor. “Lizzie ja Jack on kõike teinud: avariiabi, ülestoomist, päästetöid. Nad on suurepärane tiim. Sa ju tunned Jacki. Võib-olla pareminigi kui mina. Kutse nendest otsingutest osa võtta tuli üsna äkki, ja mitmed minu inimesed olid juba tööl teiste projektide juures. Mõni mu alalistest kaaslastest on puudu, aga Jacki olen ma tundnud igavesti ja mul on hea meel, et ta minu tiimis on.”
“Jackil on rohkem kogemusi kui meil kõigil kokku,” ütles Marshall.
“Me peame minema hakkama,” ütles Thor kella vaadates.
“Ma tahaksin olla all enne kella üheksat, et head nähtavust ära kasutada, enne kui tormid liiva üles keerutama hakkavad.” Ta laskis kuuldavale vile, tõmmates endale oma meeskonnakaaslaste tähelepanu, kes kiirustasid hommikusööki lõpetama.
Genevieve Wallace kõndis temast sõnagi lausumata mööda, silmad nagu teravad kristallikillud.
“Ilus hommik, kas pole, preili Wallace?”
“Jah, imeilus hommik,” vastas naine viisakalt ja tõttas edasi.
See oli tõesti imeilus hommik ja päev möödus ilma ühegi
