nad peaksid lõpetama. Nad sidusid paadid teineteise järele ja Thor kuulis, mida naaberpaadi meeskond oma varustust kokku pakkides kõneles.
“Minu arvates olime eile lähemal,” ütles Genevieve.
“Miks sa nii arvad? Tolle naise pärast, keda sa nägid?” aasis Alex.
Naine andis ta käsivarrele laksu. “Sest mul on selline tunne. Ma arvan, et me peame natuke tahapoole minema. Me ei otsinud eile piisavalt põhjalikult. Ükski peidetud asi ei hüppa ju ise meile liiva seest kätte.”
“Me räägime veel sellest,” ütles Marshall noogutades.
Selleks ajaks hakkasid mootorid nurru lööma, nad olid köied lahti sidunud, ankrud hiivanud ning hakkasid liikuma.
“Mis te arvate, kas Genevieve’il on õigus? Kas me peaksime tagasi minema?” küsis Lizzie.
Thor kehitas õlgu, ehkki ta sisimas mõtles, et nad peaksid tõesti sinna tagasi minema. Eelmisel päeval oli olnud liiga palju sekeldamist, liiga palju aega kulutati naise laiba otsimisele – see ei too laevavrakke merepõhjast välja.
Ta võpatas, kui ta mobiil helisema hakkas. “Vabandage mind,” ütles ta. Ta läks teistest ettepoole ja võttis kõne vastu. Sheridani häält ära tundes vangutas ta pead. “Jah, olgu pealegi.” Ta katkestas kõne ja vandus. Ettevalmistused olid tehtud. Aga nüüd… noh, kurat. See asi ei meeldinud talle. Kui Sheridan tahtis siia tulla ja temaga veel rääkida, siis tulgu pealegi. “Koosolek homme hommikul täpselt kell pool kaheksa!” hõikas ta teistele.
Thor oli ärritatud. Ta ei teadnud täpselt miks, aga too Sheridan käis talle närvidele. Mees oli koguni vihjanud, et ehk leiab Thor oma meeskonda sukeldujaid juurde. Talle ei meeldinud võtta tööle neid, keda ta hästi ei tundnud. Võib-olla peaks ta tõesti veel kellegi juurde palkama, arutles ta. Nad otsisid ju nõelu hiiglaslikus heinakuhjas, ja ta tahtis ka ise rohkem sukeldumisega tegelda. Noh, vähemasti homme saab tal olema veel üks mees paadis, kui Sheridan siia tuleb. Esialgu oli seegi hea, ehkki ta ei teadnud, kui kauaks ta Sheridani oma paati tahab. Võib-olla aitas see vältida uute, tundmatute sukeldujate juurdevõtmist.
See päev ei toonud neile midagi, aga Genevieve tundis end ikka nagu õnne tipul.
Ta oli magamise ajaks kõik tuled oma suvemajas põlema jätnud, sest pimedus hirmutas teda. Kui ta viimaks pärast pikka vähkremist uinus, siis magas ta hommikuni päris hästi.
Terve hommiku püüdis ta olla täiesti rahulik, asjatundlik ja ratsionaalne, lubades isegi poistel enda kulul nalja heita. Niikuinii ei lasta tal seda seika niipea unustada. Ja ometi hingitses tema näilise rahu all hirm. Ta soovis hardasti, et ta ei näeks enam vee all mingeid nägemusi, et ta ei kohtaks seal teda ettevaatusele manitsevat laipa.
Terve päeva hoidis ta Victorile lähemale kui tavaliselt, püüdes seda fakti tema eest varjata. Kui ta peakski midagi nägema, siis näeb seda ka Victor.
Nad ei leidnud midagi. Aga vees ei olnud ka laipu. See tegi päeva vähemalt tema jaoks tegelikult edukaks.
Kella viieks oli ta oma varustuse läbi loputanud, aidanud paadi ära panna, käinud duši all ja vahetanud riided. Seejärel ruttas ta puhkekeskuse baari.
Ta oli esimene, kes kohale jõudis. Clint nägi teda ja tõi talle ühe Miller Lite’ õlle. “Tahad ju õlut, eks?”
“Tahan. Aitäh.”
Noormees krimpsutas nägu. “See on kah ainuke sobiv vägijook jalustrabavatele naistele.”
“Bethany joob piña colada’t,” märkis ta.
“Noh, mõned tibid võivad seda endale lubada,” kinnitas noormees. “Sealt tuleb suur mees ise.”
Genevieve arvas, et ta pidas silmas Zachi – ta polnud ealeski ühtki teist nii suurt meest kohanud. Ent pöördudes nägi ta Clinti rääkimas mehega, keda ta eile oli pasapeaks nimetanud.
Tema meelehärmiks suundus mees otse tema poole. Samas, peale nende kahe nautis hetkel kohviku mõnusat varjulisust vaid eemal istuv vanapaar, kes oli siia tulnud Ohiost. Kenad inimesed, aga nad ei kuulunud sukeldujate tutvusringkonda.
Tutvus ei tähenda veel tundmist, mõtles Genevieve mehe lähenedes.
Too ei küsinud, kas ta tohib sinna istuda, noogutas vaid – silmad endiselt tumedate prillidega varjatud – ja libistas end ühele toolile sama laua ääres. Otsekohe tuli Clint õllega.
“Mis te arvate, kas ma võiksin ükspäev teiega kaasa tulla?” küsis Clint mehelt.
Thor kehitas õlgu ja võttis õlle vastu, pomisedes kiire: “Tänu.” Ta vaatas Clinti. “Missugune sukelduja sa oled?”
“Hea. Mul on meistri tunnistus.”
Thor uuris Clinti pikalt, ükski lihas ta näos ei liikunud. “Muidugi. Võta ennast vabaks mingil ajal järgmisel nädalal. Aga oma paadis ei ole ma mitte lihtsalt kapten, vaid kõigeväeline jumal. Kui see sulle sobib…”
“Kurat, muidugi,” ütles Clint, siis taltsutas end. “Vabandust, Genevieve.”
“Ma arvan, et teda see sõna ei häiri,” ütles Thor naeratades. Ilmselt ei olnud tal meelest läinud see, mida Gen talle oli öelnud.
“Pole hullu, Clint,” vastas naine. “Ja kui sa tahad, siis võid sa kindlasti mingil päeval tulla ka meiega.” Ta lootis, et ta päikeseprillid olid niisama läbipaistmatud kui Thori omad ja naeratus niisama meeldiv.
“Kihvt.” Clint vaatas ikka veel Thori, justnagu otsides heakskiitu. Seejärel hakkas ta taganedes eemalduma, näidates neile ülestõstetud pöidlaid.
“Oli teil ka hea päev?” küsis Thor, kui Clint oli läinud.
“Kena, jah, kena.”
“Midagi ei leidnud?”
“Kui oleks leidnud, siis ma oleksin sellest teatanud.”
“Ma mõtlen, midagi imelikku.”
Naine vastas talle veel ühe pingutatud naeratusega. “Teate, ma tõesti ei tea, kelleks te ennast peate. Ma olen nende riffide ümber keerelnud terve oma elu. Ma tunnen iga üksikut maamärki. Ja ma vean kihla, et ma leian meie huviobjekti üles enne teid.”
Mees nõjatus seljatoe vastu, kerge naeratus näol. “Te arvate, et olete minust parem, preili Wallace?”
“Ma tean, et olen.”
Mees raputas pead, see tegi talle nalja. Naise peast käis läbi mõte: mida paganat ta ometi teeb. Merepõhja kadunud objektide leidmise suhtes oli tol mehel kuues meel.
“Huvitav,” lausus mees. “Te viskate mulle kinda.”
Jah, ta viskas kinda. Ja see pidi mehe pisut teistpidi mõtlema panema. Ehk nii, et ta ei olnud selline hull, nagu ta enne oli arvanud, ometi oli ta hull – teistpidi, normaalses mõttes.
“Noh?” nõudis ta jäiselt.
Mees kehitas õlgu. “Kas see on väljakutse? Päriselt?”
“Loomulikult.”
“Võtan vastu.”
“Tore.”
