kunagi teada, kas Sarah tõesti pulma poleks tulnud. Just siis, kui tal tekkisid tõsised kahtlused, kas abiellumine perekonda, kes teda kunagi omaks ei võtaks on ikka mõistlik mõte, sai ta teada Steveni vahekorrast ühe noore kunstnikuga. Peaaegu kergendustundega oli Grace kihluse katkestanud ja Sarah’t ei olnud ta pärast seda enam näinud. Kuni praeguse hetkeni.
„Kas sellel väikesel asjal on midagi tegemist kunstiga?” küsis Grace imestades, miks teisel nii palju aega läheb asja juurde jõudmiseks. „Sest kui on, siis olen ma kindel, et Stevenist on sulle palju rohkem abi kui…”
„Ei ole.” Esimest korda lasi Sarah pilgu langeda. „Steven on surnud.”
Kaks
Grace ei suutnud kohe reageeridagi. Laskunud diivanile, istus ta tummalt, uudisest jahmununa. Kui ta viimaks rääkima suutis hakata, tuli ta huultelt vaevu kuuldavalt. „Surnud? Steven? Kuidas siis?”
„Ta mõrvati. Lasti galeriis lähedalt maha.”
Grace’i pea hakkas ringi käima. Mõrvatud? Maha lastud? Neid sõnu ei saanud kohe kuidagi siduda Steveniga, kes oli rahumeelne ja lõbus mees. Mida võinuks temasugune mees teha, et kelleski mõrvarlikku viha äratada?
Ja järgmisel hetkel teadis ta ka vastust. „Kas asjasse oli segatud mõni naine?”
„Abielus naine,” vastas Sarah. „Naise nimi on Denise Baxter. Ilmselt sai ta mees vahekorrast teada, otsis Steveni üles ja tulistas teda otse südamesse.”
Grace tõstis mõlemad käed suu ette. „Oh, jumal, Sarah, kui õudne! Kui kohutavalt õudne! Mul on nii kahju!”
„Ma hoiatasin teda, et kord toovad ta tembud talle pahanduse kaela, millega ta enam toime ei tule. Ta ei võtnud mind kuulda. Seda ei teinud ta kunagi.”
„Millal see juhtus?”
„Nädal tagasi.”
Grace ajas end jäigalt sirgu. „Ja mulle sa ei teatanudki.”
„Miks ma oleksin pidanud? Sina ja Steven läksite lahku juba rohkem kui kümme aastat tagasi.”
„Aga me jäime sõpradeks ja pidasime ühendust. Tegelikult rääkisin temaga vähem kui kuu aega tagasi.”
„Seda ma ei teadnud,” ütles Sarah puiselt.
„Miks sa siis praegu sellest mulle räägid?”
„Testamendi pärast.”
Üllatustel ei paistnud lõppu tulevat. „Mina olen Steveni testamendis?”
„Ta jättis sulle oma galerii.”
Grace vajus vastu diivani seljatuge, liiga jahmunud, et midagi öelda.
Sarah pistis käe oma musta alligaatorinahast kotti, tõmbas välja paki kolmeks murtud pabereid ja ulatas need Grace’ile. „See on testamendi koopia. Sa peaksid lugema lehekülge neli.”
Grace võttis Sarah’lt testamendi, avas neljanda lehekülje ja hakkas lugema. Nagu Sarah oli öelnud, oli see juriidiline tekst, kuid täiesti selge ja arusaadav. Steven oli jätnud talle Hatfieldi galerii New Hope’is, Pennsylvanias. Kui Grace oli lõigu teist korda läbi lugenud, raputas ta pead. „Ma ei saa seda vastu võtta.”
„Ta arvaski, et sa nii ütled, loe palun edasi.”
Grace luges ka järgmist lõiku. „Juhul kui Grace McKenzie keeldub mu pärandusest, palun teda, et ta veedaks ühe nädala galeriis, enne kui teeb lõpliku otsuse. Kui ta seisukoht pärast seda jääb muutmatuks, läheb galerii mu emale Sarah Hatfieldile.”
„Kas sa oled seda galeriid näinud?” küsis Sarah, kui Grace aeglaselt dokumenti kinni voltis.
„Ei ole. Steven kutsus mind küll selle pidulikule avamisele, aga muuseum valmistus parajasti tähtsaks näituseks ja ma ei saanud sõita.” Tegelikult polnud ta tahtnud minna, sest ei tahtnud Sarah’ga kohtuda. „Mul oli plaan järgmisel aastal sinna sõita, aga ma siiski ei sõitnud.”
„Kahju. Sulle oleks seal meeldinud.”
„Seda ma usun. Steven oli selle üle väga uhke.” Grace ulatas testamendi Sarah’le, aga too ei võtnud dokumenti vastu. „Kahju, et sa ei helistanud. Sul poleks tarvitsenud siis ise siia sõita,” ütles Grace.
„On selge, et Steven pidas sinust väga palju, nii inimesena kui eksperdina.”
Tal õnnestus seda peaaegu siiralt öelda. „Mul on oma töö, Sarah. Töö, mida ma armastan.”
„Aga kas Griff pole mitte kuni tänupühani remondiks suletud?”
Sarah oli hästi ette valmistatud. „Isa ootab mind. Mul on lennukipiletid ostetud. Mu asjad on sama hästi kui pakitud.” Miks ta nii pikalt seletab, kui piisanuks lihtsalt ei’st?
„Selle järgi, mida mina paaripäevase sealoleku jooksul nägin, tundub New Hope rahulik ja sõbralik kogukond, mille kunst ja turism on jõukaks teinud. Loomulikult vapustas Steveni mõrv kõiki. Teine asi, mis umbes samasugust mõju avaldas, toimus üle kahekümne aasta tagasi, kui kadus üks kohalik tüdruk, keda kunagi ei leitud.”
„Sarah…”
„Ainult üks nädal, Grace, see on kõik, mida ta palub. Sa ütlesid, et teie kaks jäite sõpradeks. Kui see on tõsi, miks ei täida sa siis oma sõbra viimast soovi?”
„Palun jäta järele!”
Aga Sarah ei jätnud. „Ma olen kindel, et su isa saab aru.”
Grace tundis, et hakkab järele andma. Pagan seda naist võtaks! Aga ühes asjas oli tal ometi õigus – Grace’i isa saab aru. Ja siis jääb tal veel kolm tervet nädalat isa juures veeta. „Seda saab ehk korraldada.”
„Suurepärane,” ütles Sarah juba palju kindlama häälega. „Sul on carte blanche galerii taasavamiseks ja selle juhatamiseks nagu sa tahad. Mõned maalid on alaliselt seal, teised lepinguga. Suurem osa neist on kohalikelt kunstnikelt ja pean ütlema, et neid ostetakse päris hästi.
Ja juhuks, kui galerii sinus halbu tundeid tekitab, palkasin puhastusfirma, kes selle põrandast laeni puhtaks küürib. Sellest, et seal toimus mõrv, ei jää midagi näha.” Sarah rääkis innukalt ja kiiresti ning jättis natuke tehingut sooritava kinnisvaramaakleri mulje. „Steveni Porsche oli mõni aeg politsei käes ja kui see tagasi anti, palkasin juhi, kes selle Philadelphiasse viis. Nad võtsid ära ka ta mobiiltelefoni ja sülearvuti. See paistab olevat tavaline, kui tegemist on mõrvaga.”
Grace oleks tahtnud palju rohkem teada, aga ta ei katkestanud külalist. Inimesed tulid oma leinaga toime erinevalt ja kui see oli Sarah’ viis hakkama saada, polnud tema asi seda kahtluse alla seada.
„Ainus asi, mille ma kaasa võtsin, oli tema Rolex, sest see on väärtuslik. Jätsin esialgu kõik ta riided majja. Võib-olla ma annan need kunagi hiljem kohalikule heategevusorganisatsioonile. Kõik asjasse puutuvad dokumendid – klientide lepingud, näituste plaan, arved ja muu selline – on galeriis kirjutuslaua sahtlis. Ah jaa, sul on vaja häirekoodi. Ma ei kirjutanud seda turvakaalutlustel üles, aga sul ei tohiks selle meelespidamisega mingeid raskusi olla.”
„Numbrid ei jää mulle üldse meelde.”
