mängida. „Teie olete arst.”
„Tubli tüdruk! Kas olete valmis paari külastajat vastu võtma?”
„Juba! Aga ma alles tulin siia linna.”
„See pole tavaline saabumistervitus. Räägin New Hope’i politseiülemast ja tema abist. Nad tahaksid teile paar küsimust esitada.”
Ja temal enesel oli ka paar küsimust. „Olgu siis.”
Arst riputas märkmetahvli tagasi voodi jalutsisse. „Saadan nad kohe sisse, aga nad ei tohiks jääda rohkem kui mõneks minutiks. Kui ära väsite, öelge neile kohe.”
Ta kõndis minema ja Grace kuulis teda kellegagi rääkimas, siis avanes eesriie uuesti ja kaks meest astusid sisse. Esimesest õhkus võimu. Ta astus enesekindlalt, tumesinine munder värskelt pressitud isegi sel hilisel tunnil ja pilk terav. Mees oli pisut üle neljakümne, aga mitte vanem kui nelikümmend viis, vinniarmilise näo, tugeva kandilise lõua ja pruunide lühikeste juustega. Ta meenutas Grace’ile tuntud telekoomiksi tegelast SpongeBobi. Teine mees oli noorem, rõõmsa naeratusega helesinistes silmades.
„Tere õhtust, preili McKenzie,” ütles vanem mees ametlikul häälel. „Mina olen politseiülem Josh Nader ja see on mu abi Rob Montgomery.”
Grace oli liiga väsinud ja liiga mures galerii saatuse pärast, et raisata aega viisakusavaldustele. „Kas saite röövli kätte?”
„Mitte veel. Sellepärast ma siin olengi. Lootsin, et saate mulle teda kirjeldada.”
„See oli mees.”
Teine mees võttis taskust väikese märkmiku. „Kas see on kõik, mida te öelda oskate?”
„Oli liiga pime, et oleksin võinud rohkem näha.” Grace heitis pilgu politseiülemale, nagu püüdes hinnata selle naljasoont. „On võimalik, et ta käib natuke imelikult.”
See näis äratavat ülema huvi. „Oli tal mingi füüsiline puue?”
„Seda võib ka niiviisi öelda. Ma virutasin talle jalaga munadesse.”
Asetäitja lasi kuuldavale südamest tuleva naerupahvaku, aga ülem vaigistas selle jäise pilguga. Nonii – naljasoon null tasemel.
„Sissetungijaga võitlusse asumine pole kunagi hea mõte, preili McKenzie.”
„On küll, kui teate, mida teha.”
„Oleksite võinud viga saada.”
Püüdes mitte pead liigutada, tõusis Grace istukile. „Kuidas ta häireseadme välja lülitas?”
Politseiülem tõstis väikese plastkoti üles. Selles oli kitsas metalliriba. „Sellega.”
„Mis see on?”
„Riist, mille ta magneetilise sensori peale paigutas, et uks lahti saada ilma alarmi sisse lülitamata. Leidsime selle uksepiida külge teibituna. Tänu noortele, kes teile appi kiirustasid, polnud tal aega seda ära võtta. Loodetavasti leiame mõned sõrmejäljed.”
„Ma ei teadnudki, et nii kerge on häiresüsteemist mööda hiilida.”
„See ei olnud eriti keeruline süsteem. Paar liikumisdetektorit oleks abiks olnud. Kahjuks polnud seal ühtegi. Teid hämmastaks, kui teaksite, kui paljudel ettevõtjatel on ikka veel ajast ja arust häiresüsteemid.”
„Kas midagi ära ka viidi?”
„Esimesel pilgul paistab et mitte. Näituseruumi pole puututud. Ainult tagumine ruum, või vähemalt osa sellest, oli segamini pööratud. Mitu maali oli põrandale visatud, kuid on raske öelda, kas midagi ka ära viidi.”
„Mehel, kellega mina kokku põrkasin, polnud midagi käes,” ütles Grace, kellele hakkas uni peale tulema. „Muidugi kui ta enne minu tulekut juba asju autosse ei jõudnud panna.”
„Tal ei jäänud ehk aega midagi võtta. Igal juhul avame uurimise ja hoiame teid asjaga kursis.”
Ohoo, Sarah jättis politseiülemale ilmselt vägeva mulje. „Millal ma galerii uuesti avada saan?”
„Meie kuriteorühm on praegu seal. Neil läheb umbes tund või nii. Aga enne kui uuesti avate, tahaksin, et tuleksite jaoskonda ja annaksite tunnistuse. Mu abi tuleb teile meelsasti järele ja toob teid kohale.”
„See oleks kena. Kas mu auto võib jääda sinna, kus on?”
„Kas see on must Taurus Massachusettsi numbriga?”
„Jah.”
„Sellega ei juhtu midagi. Hoolimata sellest, mida te just läbi elasite, on New Hope rahulik ja seaduskuulekas linn.”
Räägi seda Stevenile, mõtles Grace silmi sulgedes.
Järgmise põhjaliku läbivaatuse järel lasti Grace hommikul haiglast välja. Rob Montgomery, kes täpselt kell 9 kohale ilmus, sõidutas ta politseijaoskonda. Seal andis ta ülemale täpselt samasuguse tunnistuse nagu oli seda teinud eelmisel õhtul, kirjutas paberile alla ja nõustus ülema abi ettepanekuga teda galeriisse saata, mis oli vaid mõne kvartali kaugusel.
Grace oli hästi puhanud ja peale valusa kukla polnud eelmise õhtu kallaletung talle muid jälgi jätnud.
Üksi galerii näituseruumis seistes vaatas ta seal esimest korda ringi. Kuriteorühm oli kõik kohutavalt segamini ajanud. Igal pool oli valget tolmu, mööbel oli ümber pööratud ja suurel L-kujulisel laual polnud enam miski omal kohal.
Grace tõstis ümbervisatud tooli üles ja ta pilk rändas ühest ruumi otsast teise. Steven oli seda viiskümmend korda kolmekümnejalast ruumi väga hästi kasutanud ja riputanud erisuuruses pildid tihedasti üksteise kõrvale. Suuremad tööd seisid ruumi keskel molbertitel. Grace loendas nelikümmend viis maali, mille hinnad ulatusid tuhande viiesajast kuni viieteist tuhande dollarini. Ainult väike osa eksponeeritud töödest olid pärit läänest või tunnustatud kunstnike omad, suurem osa esindas värvikaid Bucksi maakonna maastikke ja kandis Grace’ile tundmatuid autorinimesid.
Ta kõndis üle toa laua juurde, millel olid kunstikataloogid, kirjavahetus, ajalehed ja arved. Laua tagant viis kaarjas käik tagumisse ruumi.
Ka seal leidis ta politseitöö jälgi nagu ka väikesi märke oletatavast röövlist. Mitu maali lebas näoli põrandal nagu oleks keegi, ilmselt sissetungija, ükshaaval kogu virna läbi vaadanud ja lasknud pildid põrandale kukkuda. Pool tosinat pilti olid veel püsti nagu poleks nende läbivaatamiseks aega jäänud.
Mida sissetungija oligi otsinud, üks asi oli kindel – kunsti vastu polnud sel mehel mingit respekti.
Välja arvatud sõrmejälgede võtmiseks laialipuistatud valge pulbri, polnud selles ruumis muid asju segamini aetud. Tööpinnal oli mikrolaineahi ja Brauni kohvimasin, aga ka raaminäiteid ja veel katalooge. Väikeses kapis olid kohv, suhkur ja koorekann. Kiire pilk ülemisele kapiriiulile avastas üllatavalt landikarbi, mis oli samuti sõrmejäljepulbriga kaetud. Grace’i mäletamist mööda polnud Steven kalamees, tegelikult oli ta seda sporti lausa vihanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст
