saigi aru. „Madame Bovary” oli Grace’i lemmikraamat. Ta oli seda mitu korda lugenud ja Stevenile peale käinud, et ka mees seda loeks. Tõrksalt oligi Steven lõpuks lubanud proovida ja leidnud romaani lausa vastiku olevat. „Sa mõistad, et mu otsus ei muutu, ma ei võta pärandust vastu.”
„Seda ma mõistan.”
Grace heitis uuesti pilgu testamendile. Oli raske Steveni peale vihastada, et mees ta sellisesse olukorda oli asetanud. Ta oli alati olnud impulsiivne ja ajas oma viimase-minuti otsustega Grace’i sageli marru. Ja ega ta Sarah’gi peale pahandada saanud, sest emana soovis too ju ainult, et peetaks lugu poja viimsest tahtest. Kuigi Grace oli Steveni peale vihastanud, oli samal ajal ta armastus mehe vastu endiseks jäänud.
„Kas sa pole pahane, et Steven galerii mulle pärandas?” küsis ta. „Olen kindel, et seda sa ei oodanud.”
„Ma ei ole kunagi kahelnud sinu kunstieksperdi võimetes, Grace.”
See polnud küll vastus Grace’i küsimusele, aga ta ei tahtnud pealetükkivaks muutuda. „Hüva, sõidan nädalaks New Hope’i. Aga mitte minutikski kauemaks!”
„Niisugused olidki tingimused.” Sarah pistis käe uuesti kotti. Seekord tõmbas ta välja ümbriku. „Siin sees on kõik, mida sul vaja läheb: galerii aadress ja Steveni maja oma, kus sa peatud, mõlema paiga võtmed ning Steveni Philadelphia advokaadi notariaalselt kinnitatud kiri juhuks, kui keegi su õiguses seal olla kahtlema hakkab.”
„Kas sa arvad, et keegi võiks hakata?”
„Kahtlen. Kui olin New Hope’is Steveni surnukeha kojusaatmist korraldamas, rääkisin Josh Naderiga, sealse politseiülemaga. Ta oli väga vastutulelik. Rääkisin talle testamendist, olgugi et ma ei öelnud, mis siis saab, kui sa pärandusest keeldud. Mis temasse ja teistesse linnaelanikesse puutub, siis oled sina Hatfieldi galerii uus omanik. Politseiülem Nader palus tema poole pöörduda, kui sul midagi vaja on.”
„Olid sa nii kindel, et ma nõusse jään?”
Sarah ei vastanud, aga osutas ümbrikule Grace’i käes. „Ma panin sinna ka viis tuhat dollarit su kulude katteks.”
„Seda ma ei võta!” Ja enne kui Sarah jõudis vastu vaielda, avas Grace ümbriku, võttis raha välja ja andis selle vanemale naisele, kes teda üllatusest ammuli sui vaatama jäi.
„Aga miks siis mitte? Sul tuleb ju igasuguseid kulutusi.”
„Palun pane oma raha ära, enne kui ma meelt muudan.”
„Kas sa saad lennukipileti eest raha tagasi?”
„Ma ei tea. Pole ka tähtis. Pane raha ära!”
Sarah, kes polnud harjunud, et keegi teda käsutaks, vaatas Grace’ile veidi aega silma. Grace ei pööranud pilku kõrvale ja Sarah hakkas vaikselt naerma. „Oleksin pidanud aega võtma, et sind paremini tundma õppida, Grace. Võib-olla oleksid sa mulle isegi meeldima hakanud.”
Kolm
Innsbruck, Austria
9. oktoober
FBI eriagent Matt Baxter peatus, et hinge tõmmata ja pöördus vaatama, kus on ta kaks kaaslast, Austria politseinikud Stefan Birsner ja Ernst Verlag. Mõlemad olid üliheas vormis, aga sellel kõrgusel oli järsk tõus Hintertuxi liustikule isegi kõige kogenumatele mägironijatele paras väljakutse.
Lift oli nad toonud Gefrorene Wandi tippu ja ülejäänud maa onnini pidid nad läbima suuskadel, lootes et viimaks jõuab lõpule aastapikkune tagaajamine. Stefan tõstis käe ja Matt noogutas vastu, enne kui edasi minema hakkas. Neil oli vedanud esmalt sellega, et olid leidnud kellegi, kes lifti käima pani ja teiseks sellega, et varahommikul olid kõik rajad inimtühjad. Pealtnägijad oli küll viimane asi, mida nad oleksid tahtnud juhul, kui plaan läbi kukub.
Matt vaatas ülespoole. Onn ei olnud enam kaugel. See paistis lumes nii kurb ja mahajäetud, mis tegi Mattile muret. Viimane raport, mille ta oli Viini kontorist saanud väitis, et Basim Rashad, üks maailma tagaotsitumaid terroriste, on onni üheks nädalaks üürinud.
Selle informatsiooni põhjal oli Matt abipalvega Austria politsei poole pöördunud ja marsruudi kaardistanud. Politsei oli talle helikopterit pakkunud, aga ta ei võtnud pakkumist vastu. Kopterimürin teeks Rashadi ettevaatlikuks ja kes teab, mida see maniakk nurka surutuna ette võtaks. Matt ei kavatsenud Viini tagasi pöörduda järjekordse ürituse nimel elu andnud märtri tuhaga. Tema ülesanne oli iraanlane elusalt kätte saada, et mees saatusliku pommi eest Ühendriikide Indoneesia saatkonnas kohtu ette astuks.
Matt peatus uuesti ja uuris onni lootes, et Rashad on veel voodis ega vaata aknast mäge. Aga miks ta peakski seda tegema? Senini oli ta plaan igati korda läinud. Pärast kassi-hiire-mängu FBIga kogu viimase aasta jooksul oli Rashad kusagil Bangkoki ja Yangoni vahel kui õhku haihtunud. Saanud teate, et terrorist võib olla salaja Austriasse pääsenud – täpsemalt Mayrhofeni puhkekodusse Zilleri orus – oli Matt otsekohe lähedalasuvas luksushotellis Innertalerhof toa kinni pannud ja seal Viini kontori edasisi teateid oodanud.
See oli olnud nädal tagasi. Praeguseks pidi Rashad end arvatavasti juba võitmatuna tundma.
Matt võttis seljakotist binokli ja suunas selle onnile. See oli pime ja elutu, korstnast ei tõusnud suitsu.
Kas armastas Rashad miinuskraade või oli ta kellegi vihje põhjal siit juba kadunud?
Matt kuulis tasast vilet ja pöördus vaatama. Stefan osutas onni külguksele, mille kõrval tara najal seisis paar suuski.
Kergendustundega viipas Matt teistele, et nad tagantpoolt läheneksid, ta ise võtab eesukse.
Ta polnud veel sammugi astunud, kui põrgu lahti läks.
Eesuks prahvatas lahti, täisvarustuses mees suuskadel hüppas välja ja sööstis allamäge.
„Kurat!”
Matt viipas teistele, et nad järgneksid ja kihutas põgenikule järele.
„Tux”, nagu kohalikud mäge kutsusid, oli suusatajate unistus. Tänu liustiku kõrgusele ja madalale temperatuurile sai seal aastaläbi suusatada ja juba oktoobris võis värskele lumele kindel olla. Matt oli liustiku paljudel radadel mitu korda suusatanud ja see oli alati väga meeldiv olnud, aga sedapuhku mõtles ta ainult kahele asjale: see värdjas elusalt kinni püüda ja ise ellu jääda.
Kui nõlv järsemaks muutus ja peaaegu vertikaalse seina moodustas, adus Matt, et Rashad on suuskadel sama osav kui maastikuauto või kahemootorilise lennuki roolis olles. Tema kättesaamine pole kerge.
Matt taipas, kuhu iraanlane suundub – parklasse üksteist kilomeetrit allpool. Alati kõigeks valmis, oli Rashad ilmselt auto põgenemiseks parklasse jätnud, kui seda vaja peaks minema.
„Kahju küll, Rashad,” pomises Matt, „aga seekord ei lähe see nõks sul läbi.”
Allamäge kihutav Rashad heitis pilgu üle õla tagasi, irvitas ja tõstis vasaku suusakepi tervituseks.
„Sa väike sitapea.” Vastuseks pani Matt viimase välja, kummardus ette ning põlved konksus ja kepid kaenla all, sööstis alla kui deemon. Tema taga hüüatas üks austerlastest hoiatavalt. Matt ei pööranud sellele tähelepanu. Ta möödus põgenejast metsiku kiirusega ja kihutas veel edasi, enne kui järsult peatus.
Rashad
