Kus peitub tode. Christiane Heggan

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kus peitub tode - Christiane Heggan страница 5

Kus peitub tode - Christiane Heggan

Скачать книгу

valmistus kokkupõrkeks, aga päris viimasel hetkel Rashad peatus, nii et lumepilv kõrgele paiskus.

      Matt oli sekundiga mehe kallal.

      „Olete väga julge mees, agent Baxter,” ütles Rashad tugeva Lähis-Ida aktsendiga. „Seda ma meeste juures imetlen.”

      „Jäta, Basim,” ütles Matt araabia kombe kohaselt eesnime kasutades. „Nüüd on lugu sinu jaoks lõppenud.”

      „Ei pruugi olla. Laske mind minna ja ma tasun selle eest hästi.”

      „Arvad, et ma tahan su verist raha, Basim?”

      „Raha on raha. Mõelge vaid, mida kõike selle eest võib saada. Ehk lausa erruminekugi? Kas see poleks meeldiv? Või eelistaksite surra palgamõrvari kuuli läbi? Sest just see teid ootab, mu sõber. Minu vangistamisega kirjutate alla oma surmaotsusele.”

      Ähvardus Matti ei kohutanud. Ta oli hullemaidki kuulnud. „Sina, Basim, oled see, keda ootab surmaotsus.”

      Kaks noort, pikka ja blondi austerlast tulid lähemale. Stefani käes kõlksusid käerauad, kui ta iraanlase poole astus.

      Kui Rashad raudu pandi, helistas Matt Viini Sacheri hotelli oma ülemale. „Saime ta kätte,” ütles ta Rashadi mõrvaripilgu all. „Kas kopter tuleb? Mul on nüüd lumest kogu eluks villand.”

      „Kopter peaks iga minut saabuma,” vastas Roger Fairfax. „Ja, muideks, see oli tubli tükk tööd, Matt. Kui linna jõuad, teen sulle õlle välja.”

      Kauge helikopteri mürin muutus iga hetkega valjemaks. „Siin nad ongi,” ütles Matt. „Varsti näeme, Roger.”

      Helikopter oli juba pea kohal. Kui juht kaablit alla laskma hakkas, millega Basim üles vinnataks, helises Matti mobiil. „Halloo?” Matt kattis teise kõrva käega, et kopterimürinat summutada. „Lucy? Kas see oled sina?”

      „Jah, mis mürin see on?”

      „Mida?”

      „Pole tähtis,” karjus õde vastu. „Sa pead otsekohe koju tulema, Matt.”

      Matti sisemus kiskus krampi. „Miks? Mis lahti on?”

      „Isa arreteeriti mõrvakahtlustusega.”

      Neli

      Kell armatuurlaual näitas 8.45 õhtul, kui Grace New Hope’i eeslinna jõudis. Väljasõit Bostonist oli olnud lihtsalt õudne. Pärast kahte vale pööret, lõhkenud kummi ja kolmemiilist ummikut kiirteel I-95, oli ta viimaks näinud viita, mis 29. teele juhatas. Viisteist minutit hiljem oligi ta sillal, mis ühendas Lambertville’i ja New Jerseyt New Hope’iga Pennsylvanias.

      Grace teadis sellest väikesest omapärasest linnast väga vähe, peale selle, et see asub Pennsylvania ühe kaunima ja ajaloolisema osa südames, Bucksi maakonnas. See oli rahulik ja vaikne linn, kuigi kiirpilk kohalike ajalehtede arhiivi oli kinnitanud Sarah’ räägitut. Kakskümmend aastat tagasi oli Felicia Newman, üheksateist aastat vana, kadunud, ja olgugi et oletati mõrva, polnud laipa kunagi leitud. Viis päeva hiljem arreteeriti vaimse puudega mees, samuti New Hope’i elanik. Sellest saadik oli linnas registreeritud väga vähe kuritegevust, kuni nüüd Steveni mõrvani.

      Grace vähendas kiirust ja vaatas märkmetele. „Parempööre viib su Steveni maja juurde,” oli Sarah öelnud. „Galeriisse jõudmiseks pead otse Bridge Streetile sõitma.”

      Pärast rohkem kui üheksatunnist sõitu tundus mõte soojas voodis kerratõmbumisest palju meelitavam kui tutvumiskäik galeriisse. Aga ometi ei suutnud Grace ka sellest keelduda – ta pidi nägema, kas Steveni au ja uhkus on omaniku kiitust väärt.

      Bridge Street, nagu ta peagi avastas, oli pooleldi äritänav ja pooleldi elurajoon, mis tegi nii hilisel õhtutunnil parkimiskoha leidmise raskemaks kui ta oli arvanud, sest inimesed olid kõik juba kodus. Ta leidis vaba koha poe ees, mis kandis nime „Tulikuum memm”, see oli mingi butiik, mida ta hommikul kindlasti külastada kavatses.

      Mootori välja lülitanud, astus Grace autost välja kivist kõnniteele, mis galerii juurde viis. Tema üllatuseks polnud uks lukus ja häireseadeldis ei reageerinud ta sisenemisele. Uksenupust lahti lastes kobas ta lülitit otsides mööda seina.

      Enne kui ta lüliti leidis, kargas mingi tume kogu tema poole ja virutas ta kohutava jõuga vastu seina.

      „Hei!” Aga instinkt oli mõistusest kiirem. Kui kogu uuesti rünnakuks valmistus, lasi Grace kuuldavale verd tarretama paneva karje ja kasutas siis võtet, mida ta enesekaitseklassis oli õppinud: täiuslik jalahoop tabas ründajat kubemesse. Aahh mehe suust ütles talle, et ta oli hästi tabanud.

      Suur tänu, Frye saapad.

      „Igavene lits,” urahtas mees.

      See kõlas kui vihase haavatud looma suust ja kui Grace oleks talle uue võimaluse andnud, oleks ründaja talle lõpu teinud. Aga Grace ei andnud seda võimalust, vaid tõstis uuesti saapas jala, et mehe põlve tabada. Seekord nägi ründaja lööki tulemas ja taganes, tõukas Grace’i tugevasti ja jooksis välja.

      Grace lendas jälle vastu seina ja tundis kohutavat valu kuklas. Ta tundis, et libiseb seina pidi allapoole ja ta silmad sulgusid, kuigi ta püüdis kallaletungijat näha.

      Nägemine muutus ähmaseks ja ta püüdis kõigest väest mitte teadvust kaotada kaalutledes, kas ta peaks ehk uuesti karjuma. Probleem oli aga selles, et tal lihtsalt polnud jõudu suud lahti teha või pilku millelegi kinnitada. Kergem oli silmad kinni panna ja pimedusse vajuda.

      Grace ei olnud päris kindel, mida ta kõigepealt nägi, kas helerohelisi seinu oma ümber või kena meest valges kitlis, kes talle valgust silma lasi.

      „Preili McKenzie?” Mees naeratas ja pani punktvalguslambi rinnataskusse. „Tere tulemast tagasi elavate maailma. Mina olen doktor Fenley ja teie olete Solebury Memoriaalhaigla kiirabi ruumis. Kuidas te ennast tunnete?”

      Grace puudutas kukalt. „Auuh! Nagu oleks keegi mulle malmpanniga pähe löönud.”

      Arst naeris: „Õnneks seda ei juhtunud.”

      Siis tuli Grace’ile kõik meelde: sõit New Hope’i, peatus Hatfieldi galerii juures, katse röövlit peatada. „Kuidas ma siia sain?”

      „Parameedikud tõid teid siia mõne minuti eest. Ilmselt kuulis üks noorpaar teie karjet kunstigaleriist ja tormas appi. Just siis, kui nad ümber nurga keerasid, jooksis üks mees välja, hüppas SUVsse ja kihutas minema. Nad leidsid teid teadvusetult põrandalt ja kutsusid 911.”

      „Kas ma olen ühes tükis?”

      „Niipalju kui mina näen, jah. Teil on kerge peapõrutus ja muhk kuklas, mis on paar päeva valuline. Kuidas nägemisega on?”

      „Ma ei näe kahte arsti, kui te seda teada tahate.”

      „Suurepärane. Kas pea käib ringi?”

      „Ei.”

      Arst võttis voodi jalutsist andmetahvli ja kirjutas midagi paberile, mida Grace oma haiguslooks arvas. „Hoiame teid üleöö siin ja hommikul tulen vaatama, kuidas teil läheb.”

      Grace ajas end istukile ja püüdis reibas välja näha. „Kas ma pean ööseks

Скачать книгу