Aga, jaa, absoluutselt ikka veel pull värk.”
„Mis siis lahti?”
„Midagi,” ütles Valküüria naerdes.
„Mida sa tegid?”
„Mina ei teinud midagi.”
„Kes ta siis on?”
„Ma ei tea, kellest…”
Tanita vaatas talle silma.
„Oi, ei,” hingas ta välja.
„Oi, ei mis?”
„Mitte tema.”
„Tanita, ma tõesti ei tea, millest sa jahud.”
„Vampiir, Val? Tõsiselt ka? See vampiir?”
„Tal on nimi.”
„Ta on vampiir!”
„Ma ei tea, millest sa räägid, okei? Midagi pole juhtunud.”
„Oh, see on küll üks suur ja rasvane vale.”
Valküüria valmistus vaidlema, ent teadis, et suurt kasu sellest ei sünni. Ta vajus kössi. „Hea küll. Okei. Me suudlesime.”
Tanita kattis näo kätega. „Ei. Ei, ei, ei. Sa ei saa seda teha.”
„Ma ei teinud midagi. See oli üks kord. Seda ei juhtu enam.”
„Ta on sinu jaoks liiga vana.”
„Ma tean.”
„Ja ta on vampiir.”
„Tanita. Caelanil on probleeme, aga ta pole nagu teised.”
„Valküüria. Sa oled hull. Ta on täpselt nagu teised. See pole mingi mossitav gooti jura.”
„Jumal küll, ma tean seda kõike. Ma selgitasin talle, et seda ei juhtu enam kunagi. Ma ei armasta ju teda, issand. See ei tähendanud põhimõtteliselt midagi.”
„See ei pruukinud sinu jaoks midagi tähendada,” ütles Tanita, „aga ma näen, et temale tähendad sina palju.”
„See pole minu probleem.”
„Sellest saab sinu probleem. Val, ma vihkan seda, kui pean ükskõik millist sinu tegu halvustama. Oleme sõbrad. Mina ei peaks sulle loengut pidama. Ma peaks sind toetama. Ja ma teen seda. Juba praegu. Aga sellise asja puhul pead mulle andestama, sest ma jätkan sellest jahumist seni, kuni see lõplikult läbi saab.”
Valküüria noogutas. „Saan aru.”
„Eeldan, et Fletcheril pole aimugi?”
„Issand, ei.”
„Tore. Pole mingit mõtet talle haiget teha ja suhet hävitada, kui sa ei pea seda tegema. See oli suur viga.”
„Jah, oligi,” ütles Valküüria.
„Ja seda ei juhtu enam kunagi.”
„Ei, ei juhtu.”
„Aga kui juhtub, võid tulla mulle rääkima ja ma liiga kõvasti su peale ei karjugi.”
„Aitäh.”
„Ma ei hakka isegi küsima, kas Leebesurm teab. Kui Caelan endiselt elus on, siis ilmselgelt mitte.”
Valküüria noogutas nõusolekuks, selle väite tõesus tekitas kõhedust. Nad kõndisid kuhjade vahelt välja ning liitusid Leebesurma ja Selana seltskonnaga.
„Oi, tore,” hüüatas Selana rõõmutult. „Tanita on siin.”
Tanita naeratus ei üritanudki ta silmadesse laieneda. „Tervist, Selana. Näed välja sama hurmav kui tavaliselt.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
