üles ja… nägu püsis paigal. „Selle sügavus oli millimeetriga mööda pandud,” selgitas Selana. „Andestamatu eksimus minu poolt. Ometi usun, et suudan endale andestada. Kas võiksid nüüd fassaadi deaktiveerida?”
Leebesurm koputas sümbolitele ja nägu lipsas minema. „Sa tahad, et kasutaksin seda ainult vajadusel?” küsis ta.
„Üldse mitte,” teatas Selana. „Lihtsalt sinuga vestlemine siis, kui sul on nägu peas, häirib mind. Eelistan sind luukerena palju rohkem.”
„Mina ka,” nõustus Valküüria.
Kui Leebesurm tõusis ja särki kinni nööpima hakkas, pani Selana oma varustuse tagasi. „Äkki siis polnudki need ameeriklased,” ütles ta. „Äkki tegi Marr salaja koostööd kellegi teisega.”
„Võib olla keegi, kellele me lihtsalt ei meeldi,” oletas Valküüria. „Meid on kättemaksu nimel jahtinud Dreylan Skarab ja Billy-Ray Sanguin. Kuidas oleks siis teiste pahalastega, kellele oleme tuupi teinud? Kuidas oleks Jaron Võllasega? Temast pole pärast seda keegi mitte midagi kuulnud, kui ta omaenda käe maha raius ja Nägudeta Jumalate juurest minema jooksis. Ja Remus Rist. Kui keegi on piisavalt hull, et nii palju inimesi tappa, siis just see vaimuhaige.”
„See polnud Remus Rist,” ütles Selana.
„Kust sina tead?”
„Davina Marr ei teeks iial koostööd kellegi nii ebastabiilsega.”
„Aga sellisel juhul Piin? Roarhaven võidaks sellest kõvasti. Nemad saavad otse oma kõheda väikese linnakökatsi südamesse Pelgupaiga.”
„Kuid see ei annaks neile endiselt mingit suurt ülemvõimu,” vaidles Leebesurm oma lipsu kohendades. „Seal oleks ikkagi Vanemate Kogu ja terve personal Roarhavenist väljastpoolt pärit sortse. Nemad võidaks ainult asukohaga.”
„Mis pole piisavalt hea põhjus Hävingumootori lõhkamiseks,” ütles Selana. „Ämblikulapsed on küll tuntud oma salakavaluse poolest, kuid sellel ei pruugi olla mingit pistmist Roarhaveniga.”
„Mina arvan ikkagi, et selle taga on Piin,” pomises Valküüria.
Leebesurma naeratus ilmutas end tema hääles. „Kuna ta üritas mind sundida sind tapma?”
„Arvan seda seepärast, et ta on jube vanamees, kes muutub hiigelsuureks ämblikuks. Aga peamiselt seepärast, et ta üritas sind sundida mind tapma. Samas on valida veel üsna paljude teiste seast. Ja ärgem unustagem – meil on ainult Skarabi kinnitus, et tema ei olnud selle taga. See võis olla tema viimane katse kättemaksuks enne, kui vanglas kärvab: paneb meid arvama, et süüdi oli keegi teine.”
„Niisiis,” ütles Leebesurm kokkuvõtteks: „Davina Marri kaassepitsejad võisid olla Roarhaveni maagid, ameeriklased või ükskõik kes, kellele me ei meeldi.”
Selana muigas. „Tore, et saime valikut kitsendada.” Naine lahkus toast ning Valküüria ja Leebesurm kõndisid tema järel raamatukokku. „Ja kas tohiksin mainida, milline privileeg on olla kaasatud sellesse juurdlusse selle algushetkest peale. Mu süda täitub suure soojusega teades, et viimaks ometi usaldate mind piisavalt. Ja tülitate mind asjadega märksa varasemas staadiumis, kui olen harjunud või mulle koguni sobiks.”
„Öeldakse, et sarkasm on vaimukuse nõrgim vorm,” lausus Valküüria.
Selana kiikas tema poole. „Sellised ütlejad pole ilmselgelt minuga kohtunud.”
„Asi on selles,” ütles Leebesurm raamaturiiulite labürindis kõndides, „et viimaste aastate jooksul oled sa tõestanud end sellisena, kellele saab toetuda.”
„Ja selle kahetsusväärne kõrvalmõju on selline,” jätkas Valküüria, „et sul on võimalus liituda meie pisikese kuriteovastase klubiga. Tahad sa seda või ei.”
Selana peatus ja pöördus nende poole, laup kergelt kipras. „Kas see tähendab… Palun ärge öelge, et see viitab nüüd sõprussidemetele. Olen suurte sõprussuheteta siiani suurepäraselt hakkama saanud ja mul pole mingit kavatsust neid praegu arendama hakata.”
Valküüria kortsutas kulmu. „Sa räägid meist nii, nagu oleksime mingi lööve.”
„Ärritus, mis ilmub siis, kui seda kõige vähem soovid? Leian, et analoogia on üpris akuraatne,” ütles Selana kõrgilt.
„Sa ikka mõistad, et ma tean, mida kõik need sinu uhked sõnad tähendavad, eks?”
„Ja mina veel üritasin sind oma verbaariumiga pahviks lüüa.”
„Sain ka sellest aru.” Valküüria märkas raamatukuhjade vahel tuttavat nägu. „Tulen kohe tagasi,” ütles ta. Selana ja Leebesurm jätkasid teed ning tema lähenes oma sõbrale. „Siin me esimest korda kohtusimegi,” ütles ta.
Tanita Tasane tõstis pilgu ja naeratas. „Issand, see oleks nagu sada aastat tagasi juhtunud. Sa olid nii pisike.”
„Ma pole iial pisike olnud.”
„Ja nii kiitsakas. Vaata nüüd ennast. Kuidas käsivarred on?”
„Ma ei näita sulle.”
„Näitad küll.”
„Ei näita. Me oleme keset raamatukogu.”
„Raamatukogu, mida asustavad ainult friigid ja muud sorti veidrikud. Ma pole käsivarsi nädalaid näinud. Näita siis.”
Valküüria üritas ohata, kuid lõpetas irvega. Ta tõmbas jaki luku lahti ja võttis selle seljast.
„Pagan,” venitas Tanita sõna pikaks. „Ehk Fletcher hindab kogu seda tööd, mida olen teinud, et ta plika oleks kivikõva.”
„Ütlesin Fletcherile, et mu eesmärgiks on saada samasugused õlad nagu sinul. Ta natuke ilastas selle peale.” Valküüria pani jaki selga tagasi. „Aga ma polnud iial pisike.”
Tanita naeris ja libistas loetud raamatu riiulisse tagasi. „Sa olid nii ebakindel ja süütuke ja suurte silmadega ja häbelik… Hea küll, mitte võib-olla häbelik.”
„Iial polnud häbelik.”
„Aga raudselt ebakindel. Teadsin esimesest hetkest, et saame sõpradeks.”
„Päriselt või?”
„Ma ei teadnud, et muutume nii lähedasteks, aga ma vaatasin sind ja mõtlesin: jep, ta on äge. Aga mul polnud õrna aimugi, et sul on midagi pistmist sellega, miks mina siin olin. Samas, asjad läksid lõpuks päris soodsalt või mis?”
„Jah, seda küll.”
„Muuseas, mu vanad palusid tervitada. Ja mu vend tahab sinuga kohtuda. Ta on nii palju kuulnud suurest Valküüria Kainist.”
„Su vanemad on imetoredad ja ma olen su venna pilti näinud. Tahan kindlasti temaga kohtuda.”
Tanita vibutas näppu. „Sina, mu kullake, oled ühemehe-naine. Jää Fletcheriga ja hoia mu vanemast vennast eemale.” Tanita naeratus tuhmus pisut. „Mis lahti?”
„Mis mõttes?”
„Ma kutsusin sind ühemehe-naiseks ja sa…
