on kusagil veel kolm sellist. Võta, enne kui ma meelt muudan.”
Mees sibas tagasi ja haaras käigu pealt raamatu. „Aitäh,” nuttis ta. „Aitäh teie helduse ja teie, teie ilu eest. Ma… ma armastan teid, preili Port. Ma pole iial armastanud kedagi nii palju kui…”
„Sul on kiduv, näljas pere, kelle juurde tagasi minna, sa väike räpane mehike. Mine nende juurde.”
Mees rebis naiselt pilgu ja jooksis töinates kaldteed mööda üles ning sealt kõrvaltänavale. Sein tema taga sulgus ja Selana pööras end, lubades valgusel oma täiuslikke kehajooni kasta.
„Heategu, puhtalt sinu jaoks, Valküüria. Sulle ei meeldi, kui inimestega inetult ümber käin.”
Valküüria astus varjudest välja ja naeratas. „Lahkus sobib sulle.”
„Tõesti? Arvan, et olen sellele üsna allergiline. Mida ma teie heaks teha saan? Tulite ehk küsima minu arvamust asjadest, mida arutati sellel ülisalajasel kohtumisel, kuhu mind ei kutsutud?”
„Sind seal küll polnud,” ütles Leebesurm, „aga olen kindel, et sulle kättesaadavate ressurssidega naine on kuulnud detailseid kirjeldusi kõigest seal räägitust.”
„Rumalus. See koosolek oli rangelt konfidentsiaalne. Muuseas, soovin õnne.”
Leebesurm mühatas. „Pole millegi eest soovida.”
„Ära ole nii tagasihoidlik – ma pole aastaid nii kõvasti naernud. Erskinil on vahest korraliku Vanema alged ja Corrival Deuss on Peamaagiks leidlik valik. Aga sina? Luuker, mu kullake… see on leidlik hullumeelsus.”
„Jah, noh, eks näeme, kuidas see areneb. Kardan, et oleme siin märksa kosmeetilisemates küsimustes.” Leebesurm astus hämarusest välja ja Selana nägi ta loppis ilmet.
„Oi, heldus!”
„Kui teen niimoodi, läheb paremaks.” Leebesurm kukkus endale lakse jagama ja pead nii ägedalt raputama, et nägu pinguldus veidi.
„Nojah,” tõdes Selana, „vähemalt säilitad oma väärikuse. Tule. Jäta fassaad aktiivseks.”
Naine puudutas autot ja selle laternad kustusid. Nad läksid koos Selana järel treppi mööda üles.
„Mida sa oled kuulnud Tesseraktist?” küsis Leebesurm ronimise ajal. Ta alahuul rippus üle lõua nagu surnud nälkjas.
„Vene mõrtsukast? Miks pagana pärast peaks sa tahtma…” Selana vaatas alla nende poole ja tema kahvatusinised silmad ahenesid. „Ta on siinmail?”
„Sa ei teadnudki?” küsis Leebesurm, kes kõlas siiralt šokeerituna.
Selana laitmatult näolt väreles korraks üle ärritus, kuid haihtus kohe. Ta pöördus ümber ja jätkas kolmandale korrusele ronimist.
„Tesseraktist tean üht-teist. Sündis ja kasvas Venemaal, kusagil kolm-nelisada aastat tagasi. Ta on Adept. Keegi ei tea, kes teda õpetas, ja keegi ei tea, kui palju ta on tapnud. Kannab maski – taas kord ei tea keegi, miks. Elab mingit sorti veokis. Iseseisev, ei vaja nädalate kaupa oma varude täiendamist. Tema suhtlusviis on minu jaoks tõeline müstika – ma ei tea, kuidas tema teenete vajajad temaga ühendust võtavad. Kõik see tähendab, et ta võib vabalt olla mu üle tänava naaber ja ma ei teaks seda. See tähendab, et ma pole kakskümmend aastat kuulnud tema kohta ühtainsatki kuulujuttu ja see asjaolu, et ta on siin ja mina ei teadnud seda, põhjustab mulle sugugi mitte pisikest ärevust ning ajab mind kirjeldamatusse raevu. Ma lihtsalt varjan seda hästi. Sa oled kindel, et ta on siin?”
„Nägime teda,” sõnas Leebesurm.
Nad jõudsid kolmandale korrusele ja vakatasid, kui neist möödusid mees ja naine. Mees jõllitas Selanat, tema ilust võlutud. Naine jõllitas Leebesurma, tundes jälestust näo üle, mis aeglaselt pead mööda alla liugles. Selana juhatas nad oma korterisse – Valküüria jaoks oli see sama kaunis ja elegantne kui Selana ise – ning sulges nende järel ukse.
„Ta jahtis Davina Marri,” lausus Leebesurm.
Selana kergitas kulmu. „Kas ta tappis Marri?”
„Jõudis lähedale.”
„Kas Marr on sinu käes?”
„Ta redutab ohutus ja turvalises kohas – ära sina tema pärast muretse. Seda ei tohi muidugi kellelegi edasi öelda.”
„Kelleks sa mind pead. Mingiks odavaks ja labaseks klatšimooriks või? Istu. Lase lips lõdvemaks.”
Leebesurm täitis kuulekalt käsku ja Selana võttis töölaua sahtlist pisikese musta karbi. Ta tõmbas välja kalligraafiasulepea, mis meenutas Valküüriale skalpelli. Naine kastis suleotsa musta tindi sisse ja võttis seejärel küljetaskust monokli. Ta astus detektiivi juurde, avas paar Leebesurma särginööpi ja paljastas mehe rangluudesse uuristatud sümbolid. Selana uuris neid hoolikalt monokliga. „Oled sa juba Marri küsitlenud?” päris ta.
„Ta jääb jonnakalt teadvusetuks,” vastas Leebesurm. „Ent juba asjaolu, et keegi saatis talle kannule palgamõrvari, ütleb meile hirmus palju. Praeguseni olin peaaegu valmis uskuma, et Marr tegutses üksi. Ta oleks võinud Myron Uidi omal tahtel orjastada, Hävingumootori talle kätte toppida ning korraldada Valküüria ja minu sattumise plahvatusse. Jõudsin üsna lähedale sellele, et kirjutada tema teod millekski jubedaks arenenud puhta viha ja väiklase kättemaksuhimu arvele. Aga nüüd see paika ei pea. Enam mitte.”
„Tänu Tesseraktile?” küsis Valküüria.
„Tesserakt lasti talle kannule. See sunnib mind uskuma, et Marril olid kaassepitsejad, kes on ta nüüd maha jätnud ja tahavad teda vaigistada.”
Selana pani monokli ära, surus sulepea Leebesurma vasakul rangluul olevale sümbolile ja avaldas survet. „Kui esines vandenõu, kes võidaks siis Pelgupaiga hävitamisest? Möödunud on viiekuuline periood, kus pole olnud Pelgupaika ega Peamaagi. Ometi ei näe ma mingit dramaatilist ühiskonnavastase tegevuse tõusu. Kes iganes selle korraldas, magas ilmselt oma võimaluse maha.”
„Kui mastaap pole suurem, kui oskame ette kujutada,” ütles Leebesurm.
„Nüüd kõlad sa lihtsalt paranoiliselt.” Mida iganes Selana sümboliga tegi, avaldas see selget mõju Leebesurma näole. See pinguldus peaaegu lõhenemiseni ja muutus taas lõdvemaks. „Muuseas, kui sul selle suure vandenõu osas õigus on, võiksid kaaluda võimalust, et Marr ei lõpetanud kordagi tegutsemist Ameerika Pelgupaiga heaks.”
„Oleme seda kaalunud,” tõdes Leebesurm. „Valküüria?”
„Okei,” ütles Valküüria, „nii et kaks aastat tagasi tegutses Marr Ameerika Pelgupaiga heaks. Thurid Gild pakub talle tööd Iirimaal uskudes, et Marr ei suuda seista vastu ahvatlusele töötada maagiahällis – sest, olgem ausad, iga siinne päev on seiklus. Ta peab oma bossidega nõu, need käsivad tal pakkumise vastu võtta, aga teha nendega salaja koostööd. Iga Pelgupaik üle maailma tahaks kinnitada kanda riigis, mille tuumas pulbitseb nii palju toorest maagiat. Ja Ameerika pole erinev.”
„Ta alustab tööd ja tõestab, et oskab seda täpselt nii hästi, kui temalt oodati. Kuid kogu selle aja plaanib ta viisi Pelgupaiga hävitamiseks. Ameeriklastel on vaja kriisi, et kohale lennata. Marr annab neile viimaks selle kriisi.”
„Selle
