üks neist.”
Valküüria oli kuulnud, kuidas Leebesurm ja Traagel oma vestlustes aeg-ajalt Corrival Deussi mainisid – alati siira austuse ning soojusega. Tüdruk otsustas kohe, et vanamees meeldib talle väga, ehkki polnud temaga iial kohtunud.
„Need kaks meie ees,” jätkas Leebesurm, „on Geoffrey Skrutnik ja Philomena Random.” Skrutnikul oli rabavalt kräsune juuksepahmakas ja kitsehabe ning külmast ilmast hoolimata kandis ta sandaale. Randomi välimus oli hoopis soliidsem – lühikesed juuksed, soe mantel. Tal polnud erinevalt oma kolleegist ka ühtki kulinat ega sõrmust ega puupärliketti.
„Suhtekorraldajad – nende tööks on veenda surelikke, et nood ei näinud seda, mida nad oma arust nägid. Need viis, kes põrnitsevad Surnumanajaid, kutsuvad ennast Neljaks Elementaliks. Nad leiavad, et on harmoonias ümbritseva maailmaga ja seepärast lähevad hämmastavalt upsakaks.”
„Neli Elementalit?”
„Jah.”
„Aga neid on viis.”
„Ma tean.”
„Kas nad ei oska lugeda?”
„Nad alustasid neljakesi. Siis abiellus see ebatavalise lõuaga Amity tolle täidlase daamiga, kes kannab seda ehtekoormat ja too nõudis, et teda lubatakse kvartetti viiendaks liikmeks.”
„Kas nad ei saanud oma nime muuta?”
„Ja muutuda Viieks Elementaliks, kui elemente on vaid neli? Nad ei tahtnud kaotada oma kallihinnalist sünkroonsust.”
„Parem ikka kui lasta arvata, et sa ei oska lugeda.”
„Nii see on,” lausus keegi Valküüria kõrval. Ta pöördus ja nägi üllatusega Corrival Deussi. Ta polnud mehe lähenemist kuulnud. „Sina oled Valküüria Kain,” sõnas Deuss naeratades. „Olen sinust nii palju kuulnud. See on tõepoolest suur au.”
Valküüria surus mehe kätt. „Tere,” oskas ta vaid öelda.
„Erskin. Leebesurm. Tore teid taas näha.”
„Ma ei arvanud, et sa tuled,” poetas Ravel vanemale sortsile.
Corrival haugatas naerda. „Mis, pärast seda, kui sa kolm täispikka nädalat mind sellega kiusasid?”
„Arvasin, et olen peenetundeline.”
„Sa ei tea selle sõna tähendustki. Kus siis teised on? Kus on Traagel ja Vex?”
„Traagel vihkab selliseid sündmusi,” ütles Leebesurm, „ja ma ei ta, kus on Vex.”
„Ilmselt seikleb jälle,” ohkas Corrival. „See poiss peab küll ühel päeval üles kasvama, tõsijutt. Kuidas on Anton Judinaga?”
„Judin eelistab oma hotellis püsida,” ütles Ravel. „Lisaks sinna vangistatud Jäänustele tuleb tal toime tulla ka vampiirist külalisega. Mina tema asemel sooviks samuti seal silma hoolikalt peal hoida.”
Mälestus Caelani suudlusest tuiskas taas tuhinal Valküüria mõtetesse ning ta võitles sellega tulutult.
Corrival vaatas ümberringi. „Noh, ongi kõik või? Kõik kohal? Erskin, äkki teed otsa lahti? Mul on veel tegemisi ja käimisi.”
„Mina?” üllatus Ravel. „Miks mina pean alustama? Sina oled siin kõige austusväärsem maag. Sina alustad. Või Leebesurm.”
Leebesurm raputas pead. „Mina ei saa otsa lahti teha. Mulle ei meeldi enamik siinviibijatest. Äkki hakkan veel tulistama.”
Ravel põrnitses teda pahaselt. „Hea küll.”
Ta pöördus, köhatas kurgu puhtaks ja asus valjult kõnelema. „Kõik, kes pidid täna siia tulema, on nüüd kohal,” kuulutas ta. Ülejäänud vestlused vaibusid ja kõigi silmad pöördusid temale. „Me kõik teame põhjust, miks me siia kogunesime. Kui suudame täna Peamaagi ära valida, saame kohe asuda moodustama uut Nõukogu ja uut Pelgupaika otsima hakata.”
„Enne uuest Pelgupaigast rääkimist,” sekkus Geoffrey Skrutnik, „peaksime arutama eelmise üle. Täpsemalt öeldes usun ma, et kõik tahaksid teada, kuidas kulgevad Davina Marri otsingud.”
„Nii palju kui teame, viibib ta endiselt riigis,” teatas Leebesurm. „Enamat ei saa ma kahjuks avalikustada.”
„Miks?” küsis Amity nime kandev Elemental.
„Juurdlus kestab.”
„Ta on juba viis kuud teie eest ära põigelnud, detektiiv Leebesurm. Äkki peaksime tema otsimise kellelegi teisele usaldama.”
„Siis minugipoolest, Amity,” nõustus Leebesurm, „otsi keegi teine.”
„Kahju on juba tehtud,” ütles Shakra nime kandev naine Belfasti aktsendiga. „Marr pole tähtis, enam mitte. Tähtis on see, kui nõrgana me paistame. Pelgupaigad üle maailma on rünnakuks valmis, te ikka teate seda?”
„See on väike liialdus,” vaidles Skrutnik.
„On või? Ameeriklased teatasid juba, et ei kavatse kõrval seista ja pealt vahtida, kuidas Iirimaa ei tule toime pärandiga, mille jätsid meile Mevolenti-sugused. Nii nad ütlesid, sõna-sõnalt.”
„See oli toetusavaldus,” ütles Skrutnik.
„Ei,” vastas Shakra, „see oli ähvardus. Nad on valmis vahele astuma ja asja üle võtma, kui midagi sellist veel juhtub.”
Amity raputas pead. „Lollus. Iirimaa on maagia häll. Keegi ei julgeks rikkuda habrast tasakaalu, mis maailma paigas hoiab.”
Shakra põrnitses teda. „Sa oled ikka debiilik.”
„Jämedused ei muuda sind minust veel intelligentsemaks.”
„Ei, minu suurem intellekt on see, mis muudab mind sinust intelligentsemaks, kitseajuga külalollike.”
„Ma ei tulnud siia selleks, et lasta end sel kombel solvata.”
„Oot, kas selleks tuleb sul muidu kuhugi erilisse paika minna või?”
„Kas võiksime palun keskenduda?” küsis Corrival. Kõik panid kohe suu kinni. „Ainuüksi viimase viie aasta jooksul on kaks meie Vanemat mõrvatud. Kolmas reetis meid ja asja üle võtnud Peamaag paljastati kurjategijana. Kaks Mevolenti kolmest kindralist on tagasi tulnud ja Nägudeta Jumalad suisa murdsid läbi siia reaalsusesse.”
„Amity, sina ja su Neli Elementalit ei taha seda vahest uskuda, kuid Iirimaa on rünnaku all. Meil leidub vaenlasi nii avalikult kui ka varjatud kujul. Sõda Mevolentiga peeti suuresti Iiri mullal. Tema teod ja tema järgijate teod on tekitanud tasakaalutuse, millest näib võimatu vabaneda. See meelitabki ligi rahutuste külvajaid. Siinses vees levib verelõhn.”
„Just,” nõustus Flaring. „Tumedad sortsid nagu Charivari Prantsusmaal või Keratin Siberi mägedes vihkavad meid ja sepitsevad iga mööduva hetkega meie vastu vandenõusid. Ja kuidas on kõigi nende nägemustega sellest Darquesse’ist, kes maailma laastab? Peame valmis olema.”
Valküüria nägi noogutusi ja pilke nende silmis. Kui keegi neist
