direktor ohkas sügavalt. „Elvis, ma ei usu, et oleme õiged inimesed teid aitama. Seda ei juhtu just sageli, et ma soovitan otseseid rivaale üle tee. Praegu leian ma siiski, et nemad vastavad teie ootustele parmini. Olen veendunud, et nad tegelevad hea meelega teie… palvetega.”
Ta naeratas.
Koterman lahkus matusebüroost ja läks üle tee end samal ajal deodorandiga üle pihustades. Teda tervitas järjekordne melanhoolne matusebüroo direktor. Seekord selgitas ta oma vigastusi kõkutamata ja ta juhatati järjekordse mugava toolini. Ta käis kiirelt läbi traagilise kaotuse ja jõudis detailideni.
„Adolf oli sügavalt katoliiklik. Ikka tõsiselt katoliiklik. Oh, ta oli usu järele hull. Palvetas iga päev, vahel kaks korda päevas. Ikka issameie siin ja Ave Maria seal. Roosikrantsid ja autogrammiga paavstipildid. Läks kogu selle värgi järele segaseks. Üleüldse arvas, et preestrid on ikka toredad.”
Direktor noogutas aeglaselt. „Vähemalt sai ta raskel ajal tröösti. Niisiis otsite traditsioonilist matust?”
„Üldse mitte. Te piiblit olete lugenud?”
„Olen, jaa. Leian selle sõnadest palju tuge.”
„Kas te seda kohta zombidest lugesite?”
„Ee…”
„Seal lõpus, kus Jumal tõstab surnud viimseks kohtupäevaks üles.”
„Ee, ma… ma pole kindel, et ma…”
„Siis, kui Jumal otsustab, kes saab taevasse, kes mitte. Ja kõik surnud ronivad haudadest välja ja ootavad järjekorras. See on ju piiblis kirjas, eks? Vot seda Adolf tahabki teha, aga talle meeldiks teiste ees väikest edumaad saada. Ta ei taha raisata aega maa-alusest august välja ronimisele. Tahab sprindiks valmis olla. Seepärast tahan, et te Adolfi ära konserveeriks.”
Matusebüroo direktor kahvatas. „Konserveeriks?”
„Kui selle palsameerimisvedeliku talle veenidesse pumpate, võiksin ta minema viia. Panen ta kuhugi jahedasse ja Adolf olekski maailmalõpuks valmis. Mida arvate?”
„Kas te… räägite tõsiselt?”
„Mul on surnud vend auto pagasiruumis. Muidugi räägin ma tõsiselt.”
„Hr O’Carroll…”
„Elvis.”
„Elvis, teie jutt ei ole loogiline.”
„Ärge halvustage mu venna usundit.”
„Kinnitan teile, ma ei kavatsegi seda teha. Kuid, mida ma ütlen, on see… teie plaan on loogikavaba. Surnud keha mädaneb, härra, hoolimata sellesse süstitud palsameerimisvedeliku kogusest. Aja jooksul laguneb kõik.”
„Adolf on erakordselt vastupidav.”
„Isegi kui viimne kohtupäev algaks enne tema lagunemist – ütleme näiteks neljapäeval –, on palsameerimisvedelik tegelikult lausa tüliks. See täidab lihaseid ja jäigastab, kuni neid ei saa enam liigutada. Mõistate, Elvis? Tal poleks teiste ees mingit eelist. Ta jääks koguni maha, kuna ei suuda end liigutada.”
Koterman kortsutas kulmu. „Nii et… Nii et pole midagi, millega saaks lagunemist peatada?”
„Vabandust.”
„Aga kõik need rabadest leitud laibad, sadu aastaid vanad?”
„Te tõesti soovite, et Adolf lebaks rabas? Elvis, kui te ei kavatse oma venda just mumifitseerida, hakkab ta lagunema.”
„Mis see oli? Mumifitseerimine? Temast saaks muumia teha?”
„Meie selliseid asju siin ei tee.”
„No aga kes teeb?”
„Mitte keegi.”
„Aga egiptlased?”
„Mitte keegi peale egiptlaste,” noogutas matusebüroo direktor. „Viige ta mõnda egiptlaste matusebüroosse. Nad mässivad teie venna sidemetesse ja panevad sarkofaagi. Ja viimseks kohtupäevaks on ta korras nagu Norras.”
„Tõesti?”
„Ei. Need kretiinid üle tee maksid teile, et tulla minu väärtuslikku aega raiskama, eks ole?”
„Muidugi mitte.”
„Kas nemad käskisid teil sellist lolli mängida?”
„Ma ei mängi,” vaidles Koterman.
„Öelge neile edasi, et kui nad soovivad jälle seda rumalate naljade sõda uuendada, siis mulle sobib. Mul on veel paar trikki varrukast võtta. Kui nemad tahavad sõda, siis sõja nad saavad.”
Koterman lahkus matusebüroost löödult ja jahmununa. Nagu oleks universum tõkestanud iga tee just siis, kui ta märkas, et see on seal. Ta pani kõik oma lootused enda palsameerimisele ja mis talle nüüd jäi, kui teadus teda nii julmalt alt vedas?
Ta peatus keset teed. Maagia. Muidugi. Koterman polnud seda varem kaalunud, sest kui päris aus olla, ei omanud ta sortsidest sõpru. Kuid kindlasti pidi olema midagi, mida saanuks teha üks maag. Nemad leiutasid pidevalt uusi ja põnevaid viise elada nii kaua kui võimalik. Kas tõesti läks siis vaja nii palju väge, et takistada lihal roiskumast?
Ta polnud mingi ekspert – isegi elavana olid tema teadmised maagiast parimal juhul tühised –, kuid see kõlas võimalikuna. Kogu Kotermani võlujõud kulus tema keha liigutamisele ja mõtlemisele, ent miski ei takistanud kellelgi teisel tema peal maagiat katsetamast.
Oli üks nimi, mida tema endine isand Skarab kord jutu sees mainis. Ta rääkis teadusmaagia eksperdist… Grauss – just see ta oli. Kenspeckle Grauss, kellel oli kusagil Dublinis meditsiiniasutus. Elevuseliblikad laperdasid Kotermani kõhus. Ta peab vaid selle koha üles otsima ja kõik ta hädad saavad lahenduse.
Autosireen tuututas otse tema taga. Koterman kargas ehmatusest üles ja hiilis vandesõnu pobisedes kõnniteele. Auto sõitis temast mööda. Koterman nägi masinat silmanurgast, ja tardus. Ta teadis seda autot. Esimest korda seda nähes visati ta tagumisele istmele, käed raudus. Teisel korral juba pagasiruumi, käte ümber järjekordne paar raudu. See oli auto, millega sõitis Luuker Leebesurm.
Koterman unustas järsku, kuidas normaalsete inimeste kombel kõndida. Kuidas Leebesurm teadis, et ta on siin? Kas ta jälitas teda? Kas täna oligi päev, kui tema eksistents lõpeb? Koterman oli veendunud, et teda ei tuntud ülikonnas ära. Pealegi vaatas ta teisele poole. Ent vaid üks pilk ja kõik oleks läbi. Ta tuikus suure põõsani ja prantsatas sinna sisse. Seejärel roomas ta tagasi, et läbi lehtede piiluda. Must auto keeras ümber nurga ja kadus silmist.
See ei olnud loogiline. Kas see oli peen lõks? Varitsus? Leebesurm sõitis otse temast mööda. Kas suur luukere-detektiiv tegi rumala vea? Või äkki ta ei otsinudki teda? Äkki oli see üks kokkusattumus. Äkki see maja…
Koterman kiikas suure hoone poole. Leebesurm oli oma auto selle ette parkinud. Lausa sissesõiduteele. Leebesurm hoidis oma autot maja sissesõiduteel nagu… nagu… nagu see koht kuuluks talle.
Koterman jõllitas seda. Ta teadis, kus elab Luuker Leebesurm.
Nüüd
