haaras temast kinni, lohistas mehe tagasi ning heitis hambaarsti tooli. „Millal sul esmakordselt nägemus tuli, et ma külastan sind?”
„Eile õhtul,” ägas Finbar.
„Ja mis sa siis tegid?”
„Saatsin Sharoni ja jõmpsika minema. Mõtlesin nendega koos minna, aga nägemus muutus – ja sa ei pidanud tulema.”
„Ent paar minutit tagasi…”
Ta noogutas. „Tuli järgmine. Ütles mulle, et sa tuled trepist üles. Ainsaks relvaks oli mul padi.”
„Mida tehniliselt relvaks ei loeta.”
Finbar põrnitses. „Tõeline meister võib kõik relvaks muuta.”
„Aga sina pole tõeline virtuoos, Finbar.” Pärg sorkis teda kepiga ja sundis maha istuma. „Kas su nägemus ütles sulle, miks ma sind vaatama tulen?”
„Ma nii kaugele tegelikult ei jõudnud.”
„Ma vajan sinult teenet. Uuri Valküüria Kaini tulevikku ja räägi mulle, mida sa näed.”
„Miks sa lihtsalt temalt otse ei küsi?”
„Mul on vaja enamat kui seda, mida oled juba näinud. Tahan, et vaataksid hoolikamalt.”
„Ei saa,” raputas Finbar pead. „Ma ei tee seda. Val on mu sõber. Piina palju tahad.”
„Sa lubad?”
Ta kahvatus. „Ma mõtlesin piltlikult.”
Pärg naeratas ja varjud hiilisid tooli mööda üles. Need mässisid end Finbari käsivarte ja jalgade ümber enne, kui too jõudis rabelema hakata. Pärg läks laualt musta kotti tooma. „Kõik on hästi. Ma tean suurepäraselt, et ilmselt on sedasorti sõbra reetmiseks palju enamat tarvis. Seepärast võtan sinult selle valiku.”
Pärg tõmbas kotist kivikoorikusse varjunud klaaskera.
Finbar taipas kiirelt, et ei saa oma köidikuid murda. Seega ta rahunes. „Meelitad mind mingi lumise kristallkuuliga või? See on veidi… solvav, sa ei arva või?”
„See pole sulle.”
Nüüd nägi Finbar keras keerlevat pimedust ja tema nägu lõtvus ning hääl hakkas murduma. „See on Hingepüüdja.”
„Jah, seda küll. Ja selle elanikuks on Jäänus, kes põhjustas kõigile mõned kuud tagasi nii palju pahandust. Seesama pisike sell, kes võttis üle Kenspeckle Graussi, kes omakorda parandas ära Hävingumootori, mis purustas Pelgupaiga. Pole just kuigi kena Jäänus.”
Finbar niisutas keelega närviliselt huuli. „Sa ei saa seda minusse panna. Sa ei saa, mees. Ei, kuule. See asi on, see on kuri, eks? Kui see on minu sees, siis see valetab sulle. Ütleb sulle, mida iganes sa tahad selle arust kuulda.”
„See ütleb mulle, mida ma tahan teada, Finbar. See pole päris sama asi.”
„Oo, kuule, ära tee seda, palun.” Mees oli nutma puhkemas.
„Ma võtan kohe pärast seda selle sinust välja,” kinnitas Pärg. „Sul kaob teadvus ära, sa ei mäleta midagi.”
„Ma ei taha seda enda sisse. See muudab mind.”
„Ainult paariks minutiks.”
Pärg keeras kuuli kivi sees ja astus tagasi.
Pimedus nõrgus Hingepüüdjast välja, kui Jäänus otse Finbari poole sööstis. Mees pööras pea ära, sulges silmad ja surus lõuad kramplikult kinni, kuid Jäänus ei kavatsenud sellega leppida. Midagi, mis võisid olla selle käed, väänasid lõuapärad jõuga lahti. Pärg vaatas ja võitles kiusatusega rõve olend tagasi oma vanglasse imeda.
Finbar üritas röökida, kui Jäänus, mis polnud enamat väändunud pimedusetriibust, ta kurgust alla ronis. Karje sumbus ja kõri pungitas välja. Finbari keha peksles, ent Pärja köidikud pidasid kõvasti vastu. Järsku muutus Finbar lõdvaks. Möödus hetk. Tumedad veenid tõusid ta naha alla ning huuled tõmbusid mustaks. Siis avas ta silmad.
„Miks on nii, et iga kord, kui mind vabaks lastakse, pean ma jagama keha, mis pole füüsilise täiuse tipus? Viimane kord oli üks vanamees. Nüüd on… see,” küsis Finbar.
„Ma ei vabastanud sind sundimatuks vestluseks,” vingus Pärg. „Tahan lihtsalt teada, mida tahan teada.”
„Ja miks peaksin mina aitama sinul kaevata välja informatsiooni oma hea semu Valküüria kohta?”
„Ta pole su sõber. Ta on Finbari sõber.”
„Ja jälle, mees, teed sa sama vea, mille teevad kõik teised. Mina olengi Finbar Aps.”
„Ei, sa oled Jäänus.”
„Kui sinuga aus olla, pole Jäänus suurt enamat kui tahe. See lendab vihasena ringi ega mõtle suurt millegi peale, saad aru? Sellel pole isiksust või tõelist teadvust. Aga kui see võtab üle keha, muutub kõik. See on jälle tervik. Mina olengi Finbar Aps, aga samas olen ka Jäänus tema sees. Oleme koos väga õnnelikud, nagu võid isegi näha.” Ta naeratas ja mustad veenid taandusid ning pimedus haihtus ta huultest.
„Sul on kerge normaalsena mõjuda, eks?” küsis Pärg. „Peita reetlikke märke ülevõetud kehast?”
„Võime seda soovi korral varjata, jajah.”
„Ja tore on olla väljaspool Hingepüüdjat, eks?”
„Oh jaa,” naeris Finbar. „See värk on isegi hullem kui tuba Kesköises Hotellis, kus nad meid luku taga hoidsid.”
„Nüüd, olles maitsnud vabadust, tahaksid ehk enamat? Võin anda sulle enamat. Võin su vabaks lasta.”
„Paar minutit tagasi rääkisid, et lahutad meid kohe pärast seda.”
„Ma olen Surnumanaja. Valetasin, et teha seda asja kergemaks… sulle. Endisele sulle. Vaata minu eest tulevikku ja ütle, mida sa näed.”
„Ja miks sa arvad, et ma midagi uut näen?”
„Sest nii sina kui ka mina teame, et Sensitiivid kardavad ennast liiga kaugele viia. Tuleviku nägemine on ohtlik amet. Mõistus võib katkeda.”
„Seda küll.”
„Aga nüüd on su mõistusel tuge juures, eks? See on tugevam. Niisiis saad vaadata kaugemale ja kõvemini, kuni näed seda, mida vaja.”
„See on kõik vägagi tõsi,” noogutas Finbar. „Kuid miks ma peaks sind usaldama? Viimane, kes minult teenet palus, toppis mind ühe vanamehe kehasse. Ma ei eita – mul oli tore olla üheks päevaks Kenspeckle Grauss. Eriti kui saabus võimalus lüüa naelu läbi Tanita Tasase käte, aga nad vedasid mind alt. Nad ei lasknud mind lahti siis, kui nad seda lubasid.”
„Skarab pole iial usaldusväärne mees olnud.”
„Ja sina oled? Sa oled Surnumanaja.”
„Kuidas oleks siis nii? Sina vaatad minu eest
