teha. See on Davina Marr. Tema on üks Pelgupaiga hävitajatest.”
Osa pahurusest lahtus Kenspeckle’i silmades ja selle asendas teatav tülgastunud uudishimu. „Tema siis ongi või? Leidsite ta viimaks üles?” Tohter kõndis lähemale. „Ta on pisut kannatada saanud. Pean tunnistama üllatust, et ta üldse veel elus on. Hakkad vanusega rohkem inimlikkust ja halastust üles näitama, detektiiv?”
„Meie seda talle ei teinud,” sõnas Valküüria. Ta tundis Kenspeckle’i küsimuste alatoonist ebamugavust. „Tegelikult lausa päästsime ta. Marr oleks surnud, kui poleks Leebesurma.”
Kenspeckle tõmbas Marril ühe silmalau üles. „Kirjutan selle sinu hea mõju arvele, Valküüria. See ei selgita siiski, miks te pole teda võimude ette viinud. Olete ju jälle Pelgupaiga ametlikud detektiivid või mis?”
„Soovime seda vaka all hoida,” vastas Leebesurm. „Asjad on praegu liiga plahvatusohtlikud. Kui ta Raiduritele üle anname, kahtlen ma õiglase kohtuprotsessi saabumises. Nad hukkavad ta kohapeal.”
Kenspeckle libistas kätega õrnalt ümber Marri pea. „Nii palju kui mina mäletan, oled sinagi minevikus päris suure hulga süüdlasi hukanud.”
„Ma ei tulnud siia teiega vaidlema, professor. Ma ei usu ilma pealgi, et Marr tegutses Pelgupaika hävitades üksi. Kardan, et tema liitlased või ülemused üritavad tappa ta enne, kui Marr neid üles andma hakkab. Olen üsna kindel, et just nemad selle palgamõrvari värbasidki.”
„Aa,” venitas Kenspeckle, „nii et su kätt ei peata mitte halastus – see on hoopis halastamatus suuremas mastaabis.”
Leebesurm kallutas pea viltu. „See naine vastutab viiekümne inimese surma eest, kuid seda vastutust jagavad teisedki. Nad kõik maksavad selle eest.”
„No nii, et õiglus võib oodata, mis? Sinu vangil on tõsine peavigastus. Jääb minu juurde, kuni tema seisund on ohutu. See peaks võtma vaid mõned tunnid. Maksimaalselt päeva.”
„Keegi peaks teda valvama.”
„Arvad, et naine kujutab endast ohtu? Ta jääb teadvusetuks, kuni mina ütlen vastupidist.”
„Ja kui palgamõrvar teda otsima tuleb?”
„Esiteks peab ta teadma, kelle juures naine on. Seejärel seda, kust mind leida. Ja viimaks peab ta mööda pääsema mu kaitsemeetmetest, mille jaoks läheb tal armeed vaja. Jätke mind nüüd rahule. Võtan ühendust, kui ta on küsimustele vastamiseks piisavalt tugev.”
Kuna neil polnud enam muud teha, kõndisid nad Bentley juurde tagasi. Valküüria kinnitas turvavöö ja nad sõitsid suurele teele. Leebesurm kasutas taas fassaadi. Traagel Koletu esinduskülg andis talle iga kord tema oma näo, armid maha arvatud. Et Leebesurm polnud senini välja valinud üht välimust, korraldas Selana asjad nii, et tema fassaad muutus iga kord. Samad põsesarnad, sama lõug, kuid kõik muu oli tuliuus.
„Saad mu Gordoni juures maha panna?” küsis Valküüria.
Leebesurm kergitas kulmu – see oli uus oskus. „Sa ei taha koju Haggardisse minna?”
„Ei, mitte seda. Ma pole lihtsalt Gordoni juures juba ammu käinud ja on peaaegu jõulud. Umbes sel ajal igal aastal käisime seal, kui olin laps. Tema suures majas. Ma armastasin seda osa jõuludest, sest lõpuks ometi rääkis keegi minuga nii, nagu ma oleks isik. Saad ju aru? Täiskasvanu, mitte laps. Seda ma armastasingi tema juures kõige rohkem.”
„Ahaa, seal see oligi,” ütles Leebesurm noogutades.
„Vabandust?”
„Seesama, see oligi. Lugu, mis sa just rääkisid. See väike lõik su elust. See on jõulude juures kõige tüütum. Igaühel on väikseid lugusid selle kohta, mida jõulud nende jaoks tähendavad. Muul aastaajal seda ei kuule. Inimesed ei räägi sulle, mida tähendavad nende jaoks lihavõtted või püha Patricku päev. Aga jõuluajal puistavad kõik südant.”
„Vau,” nentis Valküüria. „Ma pole seda varem märganud, aga sa oled ikka tõeline pahurdaja.”
„Ei, ei ole.”
„Sa oled tujurikkuja.”
„Ma ei ole ei tujurikkuja ega pahurdaja. Mulle meeldivad jõulud sama palju kui kõigile teistele, kuni kõik teised on sama mittesentimentaalsed kui mina.”
„Sentimentaalsus on tore.”
„Sa vihkad sentimentaalsust.”
„Aga mitte jõulude paiku. Jõuluajal on sentimentaalsus täiesti normaalne. See on lubatud. Muidugi mõõdukuse piires. Ma ei taha, et keegi oleks minu lähedal sentimentaalne, tead, aga põhimõtteliselt pole mul mingit probleemi… ee…”
„Mida? Mis on?”
„Mmm, see fassaad…”
Leebesurm kallutas pead ja tema näo vasak pool valgus kolbalt alla nagu sulanud kumm.
„Mulle tundub, et miskit läheb väga nihu,” sõnas Valküüria.
Leebesurm tundis, kuidas kõrv ta krae vastu laperdab. Ta võttis ühe käega näost kinni ja vinnas selle uuesti üles. Leebesurm rullis selle paksuks voldiks oma laubal ja üritas kõigest hingest silma koopasse tagasi toppida. „See on kübeke alandav,” pomises ta. „Ütle mulle, palun, kui hakkame millegi pihta põrutama.”
„Äkki peaks mina juhtima?”
„Ma nägin paar tundi tagasi su juhtimisoskust. Ma ei luba sind enam iial selle auto rooli.” Kamraadi hääl kõlas summutatult, sest huuled libisesid lõuga mööda alla. „Kas ma näen parem välja.”
„Oo, kõvasti.”
Leebesurm nägi kõva vaeva, et nina omal kohal püsiks.
„Nii et ma korjan su Gordoni juurest üles siis, kui see sentimentaalsusesse kukkumine mööda saab? Meil on kohtumine, kui oled juhtumisi unustanud.”
„Kuidas saaksingi unustada,” lausus Valküüria kuivalt. „Olen oodanud seda uskumatult igavat kohtumist juba päevade kaupa. Tõesti olen, oh sa poiss, oh sa poiss.”
„Näib, et oled avastanud uue sarkasmitaseme,” noogutas Leebesurm. „Muljetavaldav.”
„Ja, ei. Sa ei pea mind peale korjama. Lasen Fletcheril läbi hüpata. Kui sa muidugi meelt ei muuda ega otsusta, et ma ei pea sellele uskumatult igavale kohtumisele tulema. Siis võin omaette järele mõelda ja sentimentaalsust kohe tõeliselt oma organismist välja juurida.”
„Röövida sinult võimaluse seal viibida? Ma tõesti arvan, et oleksid üllatanud, kui põnev seal tegelikult on.”
„Ma tõesti arvan, et oleksin väga üllatunud.”
„Aga me valime ju uut Peamaagi. Tehakse ajalugu, Valküüria.”
„Ja kaua sinu arust uus Peamaag kestab? Enne, kui ta kas mõrvatakse või vangistatakse?”
„Sa oled nii küünilise suhtumise jaoks liiga noor.”
„Ma pole küüniline. Mul on lihtsalt juhtumisi meeles viimased neli aastat. Too mulle üks hea põhjus, miks ma peaks tulema. Üks
