arvestada kõrva, mis aeglaselt põse poole nihkus.
5
VALKÜÜRIA DILEMMA
Hommikupäike viitsis vaevu end läbi akende upitada, kui Valküüria surnud onu Gordon oma sõrmed kokku pani ja üle nendest moodustunud tipu tüdruku poole piilus. Elavana tavatses ta seda sageli tugitoolis istudes teha, jalg mugavalt üle põlve – see jättis temast targa ja mõtliku mehe mulje. Nüüd, kus ta oli surnud ega saanud füüsilise maailmaga enam suhestuda, jättis see temast pelgalt mulje kui mehest, kes vajab hädasti tooli.
„Oled niisiis avastanud oma päris nime,” uuris Gordon.
„Jah,” vastas Valküüria.
„Ja su päris nimi on Darquesse.”
„Just.”
„Ja Darquesse on see sorts, kellest näevad nägemusi kõik selgeltnägijad – seesama, kes hävitab kord maailma.”
„Täpselt.”
„Nii et sina hävitad kord maailma.”
„Näib nii.”
„Ja millal sa selle kõik avastasid?”
„Umbes viis kuud tagasi.”
„Ja räägid sellest mulle alles nüüd?”
„Gordon, kogu see aeg kulus mul maha rahunemiseks. Ma vajan su abi.”
Onu hakkas ruumis ringi jalutama. See oli suur tuba, ääristatud raamaturiiulite ja gooti maalidega. Üks õlimaal kujutas poolpaljast Gordonit. Onu keha lainetas pildil musklitest, mida tal polnud eluajal iial olnud. Pilt rippus tohutu kamina kohal ja põrnitses kõiki selle alt möödujaid nagu vägev ja hirmuäratav jumalus. Ehkki maja ja maa selle ümber pärandati Valküüriale, ei suutnud ta endiselt seda maali maha võtta. See oli selleks liiga naljakas.
„Sa ikka taipad, mida see sinu jaoks tähendab?” küsis Gordon, kui tema aeglane tiirutamine teda toanurga poole juhatas. „Sorts, kes teab oma päris nime, omab ligipääsu väele, millest ülejäänud sortsid oskavad ainult unistada.”
Onu kujutis kippus hääbuma ja Valküüria köhatas valjult kurgu puhtaks. Gordon peatus, keeras kannapealt ringi ning jalutas tuldud teed tagasi. Kohe muutus onu ka tahkeks. Kajakivi, kus pesitses tema teadvus, istus kohvilaual oma alusel ja kumas rahustava sinise valgusega.
„Ma ei hooli sellest üleüldse,” poetas Valküüria. „Nägin üht sellist nägemust, saad aru? Nägin põlevat linna ja vigastatud sõpru ja Darquesse’i – mind – tapmas omaenda vanemaid.”
„Tead, oota nüüd. Selle põhjal, mida sa oled mulle Cassandra Pharose nägemuse kohta rääkinud, näivad tulevane sina ja Darquesse olevat kaks eraldiseisvat isikut.”
„Seepärast, et ühelgi hetkel ei nähtud mind selles nägemuses iial kellelegi viga tegevat. Me nägime fragmente sellest, mis hakkab juhtuma. Nägime Darquesse’i, mind, kauguses oleva koguna, kes võitles ja tappis ja mõrvas. Ja siis nägime mind, tulevast mind, lähedalt ja kurvana. See oli temast kena, aga kahtlemata on ta peast veidi ohoo. Kuule, mul kulus selle vaatamiseks ja loogiliselt mõtlemiseks mõnda aega, kuid ilmselgelt avastab keegi mu pärisnime ja kasutab seda minu kontrollimiseks.”
„Siis pead oma nime pitseerima,” teatas Gordon.
„Sa tead, kuidas seda teha?”
„Ei. Ma kirjutan maagiast, aga sa tead suurepäraselt, et mul pole selleks iial annet jagunud. Midagi sellist nagu tõelise nime pitseerimine on teadmine, mida omab ainult teatud tõug sortse.”
„Ma ei saa Leebesurmalt küsida,” sõnas Valküüria vaikselt. „Ma ei taha, et tema teaks.”
Gordon jäi seisma ja vaatas teda hellalt. „Ta mõistaks, Valküüria. Leebesurm on hirmus palju üle elanud.”
„Kui ta nii mõistev on, miks ei luba sa siis ikka veel talle öelda, et oled olemas?”
„Noh,” ütles Gordon pepsilt, „see on midagi muud. Asi pole iial olnud temas või kelleski teises. Asi oli alati minus ja mu ebakindluses.”
„Mis on sul nüüd ravitud, eks?”
Gordon kõhkles. „Teoreetiliselt…”
„Nii et sulle sobib, kui räägin Leebesurmale meie korrapärastest vestlustest?”
Gordon limpsis huuli. „Ma ei arva, et selleks on praegu täiuslik hetk. Sul on kõvasti asju ette võetud ja ma võin sulle ehk rohkem abiks olla, kui teised ei sega.”
„Sa kardad.”
„Ma ei karda, olen ettevaatlik. Ma ei tea, kuidas mu sõbrad reageerivad. Ma pole ju tegelikult Gordon Edgley – olen üksnes tema isiksuse salvestis.”
„Aga…?” kergitas Valküüria kulmu.
„Aga,” vastas Gordon ruttu, „see ei tähenda, et ma poleks eraldiseisev isik omaenda identiteedi ja väärtusega.”
„Väga tubli,” naeratas Valküüria. „Oled selle kallal kõvasti töötanud.”
„Mul jääb iseloomu tugevdamiseks piisavalt aega, kui selles pisikeses sinises kristallis istun ja su külaskäike ootan.”
„Kas see on sinu peen vihje, et peaksin sagedamini külas käima?”
„Ma praktiliselt lõpetan eksistentsi, kui sind siin pole,” ütles Gordon. „Selles pole midagi vihjamisi.”
Valküüria telefonis piiksatas korraks alarm. „Fletcher tuleb varsti siia,” ütles ta ning korjas Kajakivi koos alusega üles. „Paneme su parem tagasi.”
Gordon järgnes talle, kui Valküüria elutoast välja kõndis ja treppi mööda üles astus. „Täna pärastlõunal toimub suur koosolek, eks?”
„Jajah,” põrnitses Valküüria pahaselt. „Isegi pärast juhtunut ja kõige selle juures, mis minu kohal ripub, pean ikka raiskama aega sellele tobedusele. Leebesurm ütleb, et tähtis on näha, kuidas selline poliitika käib.”
„Sul veab,” sõnas Gordon unistavalt. „Oleksin nii väga tahtnud, et mindki kuhugi sellisele kohtumisele kutsutaks. Kui veel elus olin.”
„Seal vatrab kari inimesi sellest, kuidas me seame üles uue Pelgupaiga. Millega saan mina sinna panustada?”
„Ma ei tea. Üleüldise pahuruse õhkkonnaga?”
„No seda võin teha küll.”
Nad läksid töötuppa. Selle asemel, et minna aga peidetud ukseavast salaruumi, kus onu hoidis kõige väärtuslikumaid esemeid oma kollektsioonis, kõndis Gordon väikese raamaturiiuli juurde akna kõrval. „Ja kuidas Fletcheril tänapäeval läheb?”
„Ta on äge.”
„On ta su vanematega kohtunud?”
Valküüria kortsutas kulmu. „Ei. Ja ei kohtugi.”
„Sa arvad, et nad ei kiidaks heaks?”
