kui Marr mäletas, ent ta oli üsna kindel, et suudab sellest üle hüpata. Ta lubas endale hetke, et kadestada luukere-detektiivi ja tolle värskelt avastatud võimet lennata. Küll oleks see praegu marjaks ära kulunud. Marr mõõtis vahemaad ja tunnetas õhuvoolusid. Ta arvutas kiirelt välja, et aia edukaks ületamiseks läheb vaja hoojooksu.
Ta vaatas selja taha veendumaks, et Tesserakt kusagil lähedal ei viibiks. Ta uuris aeglaselt pead keerates hoolikalt ja metoodiliselt oma ümbrust. Naine oli valmis ka kõige pisimat liigutust märkama. Kulus terve sekund mõistmaks, et ta vaatab otse mehe poole, kui too tema suunas tormas. Marr ei suutnud midagi parata – ta kiljatas korra hirmust ja koperdas omaenda jalgade otsa komistades tahapoole.
Märjal pinnasel libisedes ja liueldes rügas Marr aia poole. Ta lennutas käed laiali ja ajas peopesad lahti. Ta haaras ning tõukas õhku enda ümber ja vinnas end üles, mudast eemale. Marr polnud isegi poolel teel, kui taipas – ta ei saa üle. Tal õnnestus end kuidagi lähemale manööverdada ja sirutus ettepoole. Sõrmed lipsasid läbi aukude võrgus just siis, kui ta kukkuma hakkas. Naise keha räntsatas vastu võrkaeda ja sõrmed tulitasid. Ta vaatas alla ja nägi meest üles vaatamas. Tema metallmaski taga valitses pahaendeline vaikus. Marr asus ronima vaid oma käte abi kasutades. Ta kiikas alla. Tesserakt ronis talle järele.
Pagan, küll see mees oli nobe.
Hakkas uuesti sadama ja piisad asusid varsti nägu suskama. Tesserakt vähendas vahet nende vahel häiriva kiirusega. Mehe pikad käsivarred ulatusid tema omadest kaugemale ja võimsad lihased vinnasid keret tema järel väsimusmärke näitamata. Mis puutus Marri, siis tema musklid juba virisesid ja ülesse jõudes need lausa karjusid. Pigem karjugu nemad kui tema, leidis Marr samas.
Tesserakt tema all oli paigale jäänud. Näis, et tema mantel takerdus kuidagimoodi võrkaeda. Marril polnud hetkel aega selle üle kahjurõõmu tunda, kuid ta lubab endale kindlasti tulevikus kahjurõõmsa muige, kui see kõik mööda saab.
Ta ronis üle aia ja hindas viivuks, kui kõrgel ta asub. Siis lasi ta aiast lahti. Tänav kihutas tema poole. Naine valmistus parajasti õhu abil oma laskumist aeglustama, kui piilus korraks Tesserakti poole. Samal hetkel nägi ta, et mees ei jäänud kinni, vaid lõikas noaga võret läbi.
Sel ajal, kui Marr temast möödus, sirutas mees käe läbi aia ja haaras tal käsivarrest. Naise keha väändus ja jõnksatas. Naine karjatas ning mees hoidis teda hetke, ja lasi siis lahti. Marr kukkus käkaskaela alla tänavale. Tema õlg tabas esimesena kõnniteed ja purunes, seejärel põrutas betooni vastu tema pea. Marr lebas seal ja ootas, et Tesserakt alla hüppaks ning töö lõpule viiks. Siis tuli kiunatades ümbert nurga aga tuttav auto ja Marr kaotas teadvuse.
4
SUUREMAS MASTAABIS
Leebesurm pidurdas ja Bentley tegi piruetiga täiusliku peatuse libedal teel. Valküüria lennutas ukse lahti ja kargas välja. Davina Marr lebas kõnniteel kokkuvajunud hunnikus, mitmed luud ilmselgelt puruks.
Üks mees maandus tema taga, üks suur mees metallmaskiga ja Leebesurm ilmus Valküüria kõrvale, revolver käes.
„Sina oledki Tesserakt. Oled, eks? Kes sind palkas? Kelle heaks sa töötad?”
Mees, Tesserakt, isegi ei vaadanud tema poole. Tema punased silmad keskendusid üksnes Marrile. Mees liikus naise poole ja Leebesurm astus talle tee peale ette. Tesserakt haaras kohe relva ja väänas selle Leebesurmal käest. Leebesurm rabas suurema mehe küünarnukist ja randmest ning käänas revolvri endale kätte tagasi.
„Vii ta autosse!” käsutas Leebesurm. Valküüria haaras Marrist ja asus teda eemale lohistama.
Revolvri pärast võideldes lõi Tesserakt esmalt vastu Leebesurma jalga ja too äsas omakorda põlvega Tesserakti reie pihta. Nad koksisid üksteist peaga ja kasutasid võtteid ning vastuvõtteid, mida Valküüria polnud kohanudki. Tüdruk kuulis relva klõpsatust. Kuna maas rüselejate käed lebasid tapariista peal, ei olnud Valküürial olukorrast selget ülevaadet. Viimaks lennutas Tesserakt Leebesurma üle puusa, kuid detektiiv võttis relva endaga kaasa. Leebesurm rullis end püsti ja sihtis Tesseraktile otse rindu. Võitlus tardus.
Valküüria tõukas Marri Bentley tagaistmele ja vaatas õigel ajal tagasi. Ta jõudis näha, kuidas Tesserakt rusika ette sirutas ja selle aeglaselt avas. Kuus kuuli kukkus maha.
„Seda ma mõtlesin, et kaalus kuidagi vähe,” pomises Leebesurm revolvrit ära pannes.
Valküüria kaalus appiminekut, ent ta polnud sellest Tesseraktist isegi kuulnud. Ta teadis hästi, kui ohtlik oli tormata lahingusse oma vaenlast tundmata. Selle asemel lipsas ta Bentley juhiistmele.
Prioriteediks oli Marr ja naise said nad nüüd kätte – pärast kõike seda. Valküüria ei kavatsenud enam tema põgenemisega riskida. Tüdruk lükkas Bentleyl tagasikäigu sisse, nagu oli sada korda Leebesurma juhatuse all teinud, ja väänas rooli. Auto keeras end ümber ning ta pani sisse esimese käigu. Valküüria kihutas võitlusest minema, keeras ümber nurga ja jätkas sõitu. Rohkem liiklust tänaval polnud.
Järgmist kurvi võttis Valküüria pisut liiga uljalt, kuid säilitas kontrolli. Miski liigutas tema tahavaatepeeglis ja juba lendaski Leebesurm auto kõrval. Sõber noogutas talle, Valküüria pidurdas ja lipsas tagasi kõrvalistmele. Leebesurm ronis rooli ja nad jätkasid sõitu.
Valküüria kortsutas kulmu. „Me ei lähegi tagasi?”
„Tesserakti järele?” küsis Leebesurm. „Heldus, ei.”
„Aga ta on raudus, eks? Sa alistasid ta?”
„Mulle meeldiks mõelda, et alistasin ta moraalses mõttes, sest tema on palgamõrvar ja mina mitte. Aga muus mõttes, ei. Mitte eriti.”
Valküüria keeras end istmel ümber ja vaatas selja taha jäävat pimedat tänavat ning suunas siis taas pilgu ettepoole. „Kes ta on?”
„Palgamõrvar, rohkemat ei tea. Tundsin ta ära selle tohutu kogu ja metallmaski järgi. Pole teda iial varem kohanud. See on ilmselt hea. Aga ärme heietame uuest vaenlasest, kelle endale ilmselt täna öösel saime. Heietame hoopis vanast vaenlasest, kes meil tagaistmel kügeleb. Tervist, Davina. Oled arreteeritud mitme mõrvasüüdistuse alusel. Sul on õigust tegelikult mitte kuigi paljule. On sul midagi enda kaitseks öelda?”
Marr jäi teadvusetuks.
„Imetore,” nentis Leebesurm õnnelikult.
Hiberniani kino seisis vana ja uhkena ning veidi hämmeldununa justkui pensionär, kes on oma giidist ja kaaslastest liiga kaugele uidanud. Sellel polnud kohta Dublinis, mis seda ümbritses. Hoonet polnud ümber tehtud ega kohendatud, sellel ei vilkunud mitmel korrusel kahtkümmet ekraani ega toretsenud rivide kaupa näksilette. Küll aga olid seal seintel vanad plakatid, põrandal hargnev vaipkate, üksainus plaksumaisi ja jookide lett ning teatav kopitus, mis ärritas kaua vagusi püsinud allergiaid. See üksik kinolina näitas alati vaid üht – mustvalget pilti telliskiviseinast, mille ühel küljel asus uks.
Aga ekraani taga asusid puhaste valgete seinte ja erksa valgusega koridorid, teadusliku ja müstilise sisustusega ruumid, jumaluse lahkamiseks sobiv surnukuur ja raviosakond, mida Valküüria tavatses murettekitavalt sageli külastada.
Kenspeckle Grauss lohistas end sisse hommikumantlis ja tuhvlites, allesjäänud hallid juuksed veidrate nurkade all püsti turritamas. Ta nägi välja pahur, aga ta nägigi alati pahur välja.
„Mida teie tahate?”
„Tõime
