pilgutas pisarates silmi ja vaatas üles. „Te… Te ei kavatse mind tappa?”
„Ei, ei kavatse,” sõnas Valküüria õrnalt, „kui sa nina kohe puhtaks pühid.”
Mees nuuskas varrukasse ja Valküüria astus eemale. Tüdruk üritas jälestusest mitte värisema hakata. Mees ajas end vaevaliselt püsti.
„Teie olete Luuker Leebesurm,” pakkus ta. „Olen teist kuulnud. Luukere-detektiiv.”
„Häid pühi,” noogutas Leebesurm. „See siin on mu partner, Valküüria Kain. Ja sina oled…?”
„Mu nimi on Ranajay. Elan siin oma… oma sõpradega. See on nii tore, elada kõigi nende normaalsete inimeste kõrval. Meile tõesti meeldis siin. Mulle ja mu… Mulle ja mu sõpradele…”
Näis, et Ranajay kukub taas nuuksuma. Seetõttu lõikas Valküüria ruttu vahele. „Kes seda tegi? Kes need kõik siin maha nottis?”
„Mina ei tea. Mingi suur kutt. Hiiglaslik. Kandis maski ja rääkis aktsendiga. Silmad olid punased.”
„Mida ta tahtis?” uuris Leebesurm.
„Tuli üht mu sõpra otsima.”
Valküüria kortsutas kulmu. „Ephraim Tungstenit?”
„Jah,” ütles Ranajay. „Kust teie seda teate?”
„Temaga tahtsime meiegi vestelda. Usume, et ta hoidis kontakti tapjaga, keda oleme viis kuud jälitanud.”
„Davina Marriga, eks? See detektiiv, kes muutus pahaks. Lasi Pelgupaiga õhku? Suur kutt tahtis ka seepärast Ephraimi näha.”
„Tead sa, kas Marr on Ephraimiga ühenduses olnud?” küsis Leebesurm.
„Oi, on küll, jajah. Maksis talle võltsdokumendi eest ja korraldas riigist välja saamise. Sellega Ephraim tegelebki. Kui inimesed peavad kaduma, korraldab tema selle ära. Ainult seekord mitte. Kui Ephraim mõistis, millega Marr hakkama sai, ei tahtnud ta selles värgis enam osaleda. See detektiiv Marr tuli pärast Pelgupaiga langemist siia otsima kõike seda, mille eest ta maksis – aga Ephraim oli läinud. Keeras selle koha siin kolm korda pea peale ühe ja sama kuu jooksul, otsis teda. Pole Marri pärast seda rohkem näinud. Ephraimi ka mitte. Me kõik mõtlesime, et on parem, kui temast eemale hoiame. Saate aru? Hirmus palju abi oli sellest küll mu sõprade jaoks.”
„Kas ütlesid mõrvarile, kus Ephraim redutab?”
Ranajay raputas pead. „Ei pidanudki. Mina teadsin, mida mees teada soovib. Arvan, et see oli ainus põhjus, miks ta mind maha ei löönud. Ephraim rääkis mulle ürgammu, et seadis Marri heaks linnas kolmes kohas valmis paigad, kus naine saaks peatuda. Seda see kutt tahtiski. Teda huvitas ainult see, kus Marr peatub.”
„Kas saad meile nendest paikadest rääkida?”
„Te otsite selle kuti üles?” küsis Ranajay.
„Meie peamine prioriteet on Davina Marr. Aga mees, kes tappis su sõbrad, jõudis just praegu meie nimekirjas teisele kohale.”
„Te peatate ta?”
„Kui saame.”
„Tapate ta?”
„Kui peame.”
„Jaa. Jaa, siis ma ütlen teile.”
3
TESSERAKT
Ta oli hiiglaslik mees. Jämedad lihased paisutasid tema tolmust musta mantlit, kuid vaikne oli ta küll – nii palju pidi naine tunnistama. Nutikas ka, kui suutis naisele nii lähedale jõuda häiresignaale käivitamata. Ilmselt kruvis need käigu pealt koost, mõtles naine end läbi akna külma õhku lennutades. Võttis selleks aja, tegi õigesti nagu iga korralik palgamõrvar. Muidugi teadis Marr tema isikut. Seda mõõtu tapjad kippusid silma torkama ning ainult üks neist kandis oma armistunud ja moonutatud näo ees metallmaski. See venelane, Tesserakt.
Naine prantsatas maha ja kukerpallitas, purunenud klaasikillud tema maandumist saatmas. Ta küünitas jakitaskusse ja leidis päästiku. Naine lükkas pöidlaga kaitseklaasi pealt ja vajutas punast nuppu, päästikut isegi taskust võtmata. Mees asus just praegu seal üleval ja neid võimalusi oli vaid üks.
Kuid suurt kõmakat ei käinud. Naine vaatas üles ja nägi, kuidas mees tema pea kohal aknast välja ronib. Ta oli lõhkeaine kahjutuks teinud. Muidugi. Davina Marr ei vaevunud isegi ropendama. Ta lihtsalt jooksis.
Maapind oli hiljutisest vihmast märg ja ta libises poris ning koperdas uuesti jalgele. Kogu see aeg ja vaev, et seda haledat urgast kindlustada – ja kasu ei tuhkagi. Turvameetmed, mille Marr igale võimalikule sissepääsule mahajäetud ehitusplatsil paigaldas, osutusid mõttetuks. Metalltrepile üles seatud lõksud, mille kaudu sai tema praeguseks elupaigaks olnud objektijuhi kontorisse, osutusid veel vähem kui mõttetuks. Suur jõhkard sisenes vaikselt ja ainult puhas õnn lubas Marril õigel ajal pilku tõsta.
Ta lidus oma auto juurde. Kui mees oli aga nii hoolikas, nagu ta seda arvas, jõudis ta mootorit ilmselt juba kahjustada. Sel põhjusel pööras Marr vasakule ja jooksis ehitusplatsi idakülge piirava kõrge aia poole. Ta kuulis selja taga kiireid samme ja otsustas mehe kaubakonteinerite rägastikus maha raputada. Kuuvalguseta öö oli liiga pime, et suurt midagi näha. Ta lootis väga, et mehel oli hämaras sama keerukas tegutseda kui temal. Käis kõva klänn ja sellele järgnesid sammud metallil. Mees liikus nüüd tema kohal üle konteinerite ning kavatses tal tee enne ära lõigata, kui Marr aiani jõuab.
Marr pööras tagasi ja soovis, et oleks jõudnud enne hüpet laualt oma relva haarata. Maagia oli muidugi tore, kuid laetud relv su käes andis kindlustunnet rohkem kui miski muu.
Marr kükitas ja hiilis edasi, hingamist kontrolli all hoides. Enam ta meest ei kuulnud. Ta kas oli endiselt seal üleval ja ei liikunud. Või oli all poris ja mudas ja pimedas koos temaga. Võib-olla hiilis just praegu tema poole. Marr piilus üle õla, kuid ei näinud muud kui tontlikke varje.
Marr üritas meenutada, mis oli Tesserakti valitud valdkonnaks. Mees oli Adept – niipalju ta teadis. Ülejäänud osas jäi tema maagia aga Marrile müstikaks. Naine lootis, et selleks polnud võime näha pimeduses. See oleks muidugi tüüpiline ja sobiks imehästi sellega, kuidas tal nendel viimastel kuudel vedas. Ta ei soovinud ju muud kui koju minna. Issand küll, seda polnud ju palju palutud. Marr oli Bostonist, seal sündinud ja kasvanud ning seal tahtis ta ka surra. Mitte siin, märjal ja mudasel Iirimaal.
Marr laskus kõhuli ja roomas läbi kaubaaluste vahel oleva augu. Ta vaatas veel kord selja taha veendumaks, et mees ei sirutanud parajasti ta pahkluu poole, ja kaalus siis oma valikuid. Need polnud kenad ja neid polnud palju – peitmine polnud nende seas. Viimaks leiaks mees ta üles ja pigem varem kui hiljem. Ta võis proovida uuesti idapoolse aia juurde joosta või minna ringiga lõunas asuva väljapääsuni. Läände suundumine ei tulnud kõne alla, sest seal polnud muud kui aakrite kaupa lagedat maad ilma võimaluseta peituda.
Marr ajas end küünarnukkidele püsti. Külm rõskus imbus läbi riiete ja ta vaatas otse ette, põhja poole. Seal leidus veel üks aed, kõrgem kui idaküljel. See oli siiski lähemal ja vähemalt vedeles seal kaubaaluseid ja masinaid, mille taha vajadusel põigata.
Ta nihkus ettepoole, praost välja ja tõusis kükakile. Ees oli üksteise peale tõstetud paar tünni. Marr kiirustas
