Lihtsalt, tead, ma olen Fletcheriga. Ja ma pole tõesti mõelnud… sinu kui võimaluse peale.”
„Sest ma olen vampiir,” ütles Caelan vaikselt justkui oma hinge needes.
„Osaliselt on asi selles,” möönis Valküüria. „Aga peamiselt seepärast, et olen alles kuusteist. Ja sina oled nagu saja-aastane.”
„Aa,” üllatus Caelan ja tema näole ilmus naeratus. „Olen sinu jaoks liiga vana.”
„Õige tsipake.”
„Ja sinus pole kübetki, mis mõtleks, et mis tunne see oleks?”
Valküüria neelatas. „Ma ei… Ma ei öelnud seda…”
„Sul on vaja, et seda sinu heaks teeksin?”
„Jah. On küll.”
„Hästi.” Caelan astus tema juurde. Üks käsi tüdruku õlal, teine aeglaselt juukseid kaela eest ära pühkimas. „Pean kahjuks ütlema, et see teeb haiget.”
„Mind on varemgi hammustatud,” ütles Valküüria hambaid risti surudes.
Caelan tõmbas ta lähemale ja Valküüria ootas. Kui ta Fletcherile nii lähedal seisis, tajus ta poisi soojust. See kuumus levis Fletcherist iga südamelöögiga, kuid Caelanist soojust ei õhkunud. Ta oli külm nagu sile kivi. Tüdruk ei tundnud hingeõhku isegi siis, kui noormehe suu jäi tema paljast nahast sentimeetri kaugusele. Poisi parema käe sõrmed surusid ta jakikrae taga end rusikasse, vasaku käe sõrmed kägardusid Valküüria juustesse. Ta ootas poisi hammaste pigistust. Caelani külm keha vajus lössi ja ta astus tagasi.
„Ma ei saa. Ma rebin sul kõri lõhki.” Caelan võttis hõlma alt taskunoa, tõmbas tera välja ja ulatas tüdrukule. „Ainult üks tilk. Mitte rohkem, Valküüria, eks? Tilgaga peaksin toime tulema. Ma arvan.”
Valküüria surus tera sõrmeotsa padjakesele ja võpatas, kui see nahka läbistas. Üks veretilk kerkis üles. Tüdruk pühkis selle noale ning ulatas poisile tagasi. Caelan kõhkles, tõstis siis noa huultele ja libistas keelega mööda noatera. Seejärel lükkas ta noa kokku ning pani ära. Poisi liigutused olid aeglased ja kontrollitud, silmad laugude all suletud. Ta neelatas ja limpsas huuli nagu tapetud hirve kohal valvav lõvi.
Valküürial tekkis järsku kange tahtmine eemale astuda.
„Caelan?” küsis ta vaikselt.
Poiss kargas talle kallale, tõstis ta jalgelt ning lükkas tagasi. Caelani paljad hambad sööstsid tüdruku kõri poole. Valküüria väänles ta haardes ja tabas puud. Caelan liikus ta kõrilt suule ja suudles teda, tüdruku huuli enda omadega lömastades. Suudlus tabas Valküüriat täiesti ootamatult. Valküüria jõudis seal pika hetke rippuda enne, kui taipas, et suudleb poissi vastu. Ta tundis, kuidas Caelani käed ümber ta kaela mähkisid ja kuidas noormehe kõva rind vastu teda surub. Siis sähvatas Valküüria peas ohutuleke.
Ta tõukas end ühe jalaga puult ja pani teise jala Caelanile taha. Nad kukkusid mõlemad pikali. Valküüria rullis end eemale ja tõusis jalgele. Ta üritas rääkida, ent Caelan oli juba tema selja taga, külmad käed tüdruku näol. Noormees pööras Valküüria pead, et teda taas suudelda. Valküüria alistus sellele. Nõrkus valgus üle Valküüria keha, kuni ta sellesse jõu tagasi sundis. Ta katkestas äkki suudluse ja nõjatus eemale.
„Seda ei juhtu,” hingeldas ta.
„Juba juhtub,” ütles Caelan, silmad tumedad.
„Mida sa nägid? Caelan! Mu veri. Mida sa nägid?”
Noormees naeratas. „Mitte midagi. Maitsesin su verd ega näinud midagi.”
„Kindel?”
„Mina ei tea, mis tarkust Dusk sellest taga ajas, aga mina ei saanud midagi. Ainus erinevus sinu ja teiste vere vahel on… ajalugu.”
„Mis mõttes?”
„See on vana veri. Ulatub tagasi vägevuseni.”
„Viimaste Iidseteni.”
„Ilmselt selles ongi asi, jah.” Caelani käsi sirutus tema poole ja Valküüria lõi selle hooga eemale. Poisi naeratus venis laiemaks. „Aga kõik teavad niigi, et sa pärined Iidsetest. Ma ei taipa, miks see Duskile nii suure avastusena tuli.”
„Äkki nägi ta midagi veel.”
„Väga võimalik. Muuseas, ma muutsin meelt.”
„Mille osas?”
„Kuidas me peaksime vähem aega koos veetma.”
„Caelan…”
„Nüüd arvan, et peaksime rohkem aega koos veetma.”
„Ma hakkan vist nüüd minema.”
Valküüria hakkas temast mööduma, kuid Caelan naeris ning haaras tal äkki käest. Kui Valküüria kannapealt talle vastu keeras, kadus ka tema naer. „Fletcher on poiss,” ütles ta.
„Seepärast neid poiss-sõpradeks kutsutaksegi.”
„Oleme üksteise jaoks loodud.”
„Püha taevas,” ahastas Valküüria, „sa lööd alati nii jõuliselt külge või?”
Paistis, nagu hakkaks Caelan irvitama. Siis kortsutas ta aga kulmu ja astus eemale. „Ütlesin ju,” pobises ta kõrvale vaadates. „Ma ei… Ma ei säilita alati kontrolli.”
Valküüria kasutas võimalust lahkumiseks.
„Aitäh,” hüüdis ta üle õla.
Caelan ei vastanud.
8
ZOMBI-KUNINGAS
Külmutuskaubik tõmbas tee äärde. Möödusid sekundid ja juht astus välja. Keskealine nahaprobleemidega mees polnud kuigi taiplik ja kippus lausuma asju, mis tema isandat närvi ajasid. Tema isand oli suur ja hirmus mees. Tema isand oli Võrratu Tapja. Tema isand oli Zombi-Kuningas.
Märatseja avas tagaukse ja Vaurien Koterman, Zombi-Kuningas, seisis seal majesteetlikult, külma pärastlõunase päikesevalguse käes silmi pilgutades.
„Me jõudsime kohale?” küsis ta suursuguselt.
„Oleme kohal,” ütles Märatseja oma idiootlikku pead noogutades. „Eksisime pisut ära. Keerasin valele poole, pidin peatuma ja juhiseid küsima. Mul oli küll kaart, aga see on päris vana ja kõigi nende uute ühesuunaliste tänavate puhul on täitsa raske…”
Nii ta latras edasi ning tüütas Zombi-Kuninga aju nüristavalt igavate detailidega. See polnud esimene kord, kui Koterman soovis, et oleks oma esimeseks värvatavaks zombiks kedagi teist valinud. Iga värvatu lagunes pärast Märatsejat korjuse kohta normaalses tempos, ent Märatseja oli – kahjuks – pärinud osa Kotermani pikast elueast.
Kuid isegi Zombi-Kuningas nägi neil päevil niru välja. Mitu kuud varem põletas Valküüria Kain tema nägu koledal kombel. Ta üritas küll kõrbenud nahka hiiglaslike laastudena maha koorida, kuid see tegi asja vaid hullemaks. Tema keha ei ravinud ennast, ja
