peitus kogu võti. Ja seepärast oligi ta täna siin. Koterman astus kaubikust tänavale. „Mida mina pean tegema, isand?” küsis Märatseja, innukus näojoontesse valgumas.
„Jääd siia ja ei tüüta mind. Kuidas mu nägu on?”
Märatseja kõhkles. „See on… korras. Kena. Meik… tõesti peidab, ee, kõige hullemaid arme.”
„Ja mu ülikond? Mingeid tükke on seal peal?” Eelmisel päeval kukkus üks kõrv ära – ta liimis selle tagasi.
„Näib puhas olevat, härra.”
„Suurepärane. Tagasi kaubikusse, Märatseja.”
„Jah, härra… ainult…”
Koterman ohkas. „Mis on?”
„Ehk peaksin ise nende inimestega rääkima, isand? Nad on tsiviilisikud ja mul pole… silmatorkavaid tunnuseid, mis võiks neid heidutada…”
„Lollus. Kõik on peensusteni läbi mõeldud. Mul on mu plaan ja ma olen kaalunud igat võimalust. Olen vastuste peale mõelnud, mida nad tõenäoliselt või koguni mitte kuigi tõenäoliselt võivad küsida. Mu taustalugu on raudkindel. Mu valed on peened ja sada protsenti eksimatud. Sina ainult ajaks kõik sassi.”
„Jah, isand.”
„Tagasi kaubikusse, idikas.”
Märatseja kummardas ja täitis käsku. Koterman kohendas lipsu ja suundus sihikindlalt kõnniteele. Sellel umbtänaval asus vaid kolm hoonet – mõlemal küljel tegutses matusebüroo ja uulitsa lõpus kõrgus suur maja. Hoone ees seisis auto.
Koterman astus esimesse matusebüroosse. Melanhoolses ülikonnas mees kiirustas varmalt tema poole, heitis põgusa pilgu Kotermani näole ja tema samm vääratas.
„See näeb hullem välja, kui tegelikult on,” mugistas Koterman heatahtlikult naerda.
„Või… nii,” kogeles mees.
„Samas õnnetuses hukkus mu vend,” jätkas Koterman taibates, et peaks ilmselt kõkutamise lõpetama. „See on traagiline šokk. Oleme kõik tema surmast väga löödud.”
Matusebüroo direktor haaras Kotermanil käest ja naeratas nukralt. „Soovite ehk istet võtta?” küsis ta õrnalt.
„Sooviks, jah. Tunnen end surnud venna kaotuse tõttu üsna nõrgalt.”
Direktor juhatas Kotermani mugava toolini, istus suure laua taha ja avas väärikalt arveraamatu. Ta korjas üles pealtnäha kallihinnalise sulepea ja tõstis silmad Kotermani poole. „Kas tohin küsida teie nime?”
Koterman oli seda osa kümneid kordi harjutanud ja leiutanud vastuse igale võimalikule küsimusele. See tundus lihtne ülesanne. „Elvis O’Carroll.”
Direktor kõhkles, noogutas siis ja kirjutas nime üles. „Ja teie venna?”
„Vabandust?”
„Teie venna nimi?”
Koterman tardus. Kõik oli siiani ju nii hästi läinud. „Mu venna nimi,” suutis ta viimaks, „on… nimi, mis paneb mind nutma iga kord, kui seda kuulen. Tema nimi, mu venna nimi, mu surnud venna, on…” Tema mõtted kihutasid, põrkusid seintelt ja koperdasid üle tõkete. Nimi. Lihtne nimi. Koterman vajas ainult ühte lihtsat nime, et jõuda vestluse järgmisele astmele – ja tal ei õnnestunud ühtegi välja mõelda. Taibates, et ta põrnitseb hämmeldunud ilmel direktorit, haaras Koterman ajaloost huupi ühe nime. „Adolf,” purtsatas ta välja.
Matusebüroo direktor jõllitas teda. „Kuidas palun?”
„Adolf O’Carroll,” jätkas Koterman nii rahulikult kui võimalik. „Lõpus on kaks L-i.”
„Teie venna nimi oli Adolf?”
„Jah. Teie jaoks on selles midagi valesti või? See on mu suguvõsas üsna tavapärane nimi. Mul oli onu Adolf ja vanatädi Adolf.”
„Vanatädi? Te muidugi mõistate, et Adolf on traditsiooniliselt olnud ikka mehe nimi…?”
„Noh, see on ka loogiline, sest mu vanatädi oli traditsiooniliselt mees.”
„Teil näib olevat põnev suguvõsa, hr O’Carroll,” poetas direktor viisakalt ja kribis samal ajal märkmeid.
„Palun, kutsuge mind Elviseks.”
„Selge. Kas tohin küsida, millist teenust te meilt sellel raskel ajal soovite? Oleme loomulikult matustele spetsialiseerunud, kuid me ka…”
„Palsameerimine,” ütles Koterman. „Kas te palsameerite ise?”
„Me valmistame lahkunud ette nende viimaseks puhkepaigaks, jah.”
„Ja teete seda siin?”
„Siinses hoones, jah. Meie professionaalne personal kohtleb iga üksikisikut suurima hoole ja austusega. Oleme leidnud, et nii nagu elu, saab ka surm olla väärikas.”
„Kaua see aega võtab?”
„Palsameerimisprotsess?”
„Kaua kulub aega lagunemisprotsessi peatamiseni?”
„Ma pole kindel, et mõistan… Mida te täpselt meilt ootate?”
„Tahan teda säilitada.”
Matusebüroo direktor asetas sulepea lauale ja ristas sõrmed. „Kas te… Kas te palute meil topise valmistada?”
„Palun või? Mis see veel on? Kas see on see, kui loom topitakse täis ja pannakse alusele?”
„Just.”
„Sedasama!” teatas Koterman õnnelikult. „Seda ma tahangi! Kas te saate sellega hakkama?”
„Ei.”
„Miks mitte?”
„Sest looma tegelikku keha topise puhul ei kasutata. Loom nülitakse ja nahk tõmmatakse üle tema keha koopia. Pange tähele, et ütlen jätkuvalt loom. Seda seepärast, et topiseid ei tehta inimestest. Seda võiks pidada mõnevõrra barbaarseks.”
„Mulle nagunii ei sobiks,” pomises Koterman. „Peab olema algne keha. Kas te siis saaksite selle topiseks teha ja lihtsalt mulle anda?”
„Kardan, et me ei paku kaasamüügi teenust.”
„Äkki see teine koht üle tee pakub.”
„Mind ei üllataks,” sõnas direktor põlglikult mühatades, „kuid kahtlen, et isegi nemad ei laskuks nii madalale. Hr O’Carroll…”
„Elvis.”
„Elvis, mulle tundub, et teie venna surm on teie otsustusvõimet mõjutanud. Te ei mõtle selgelt. Teie soov tekitab… kõhedust.”
„Seda oleks Adolf tahtnud.”
„Olen kindel, et ta oleks hinnanud mõnevõrra rahumeelsemat puhkepaika.”
„Tema
