silmi ja sosistati jultunult, kuid Corrival tõstis vaigistamiseks käe. „Tänan, peapreester. Kes on teised kandidaadid?”
„Mõned meist on siin omavahel selle üle aru pidanud,” sekkus Skrutnik, „ja me soovime kandidaadina välja pakkuda Corrival Deussi.”
Corrival kergitas kulmu. „Kuidas palun?”
„Oled väga austatud ning populaarne, Corrival ja…”
„Ma tean suurepäraselt, kes ma olen,” katkestas Corrival teda, „ja ma olen pensionil. Isegi kui ma poleks pensionil, pole see amet mind iial huvitanud. See on inimestele nagu Aulik, mitte mulle.”
„Sinu riik vajab sind,” ütles Flaring.
„Minu riik vajab paremat maitset.”
„Oled ainus, kes seda suudab.”
„See on naeruväärne,” tõrjus Corrival. „Mul pole selleks kogemusi ega väljaõpet. Ja ma satun alalõpmata vaidlustesse. Mitte kuigi palju sortse ei nõustu minu seisukohtadega, teate isegi.”
„Sellest hoolimata,” jätkas Philomena Random, „oled sa üks vähestest, kes suudab Iiri maagiakogukonda raskel ajal ühendada.”
„Rumalus. On palju teisigi.”
„Me ei teinud seda pakkumist kerglaselt, Corrival. Kaalusime seda väga hoolikalt.”
„Ja parim, mida te suutsite välja mõelda, olen mina?”
„Kardan küll.”
„Aga ma naudin pensionipõlve nii väga. Saan iga päev magada. Lahendan ristsõnu ja söön koogikesi.”
„Kohused kutsuvad, Corrival.”
„Siis hääletame,” ütles Flaring otsustavalt. „Kohe siin ja praegu. Jätame ära selle tavapärase toreduse ja tseremoonia ning teeme lihtsa hääletuse. Kõik, kes toetavad uue Peamaagina peapreester Auron Tenebriust, öelgu jah.”
Rauge ja Vabin andsid mõlemad poolthääle. Tenebrius surus kõikjal valitseva vaikuse taustal hambad risti.
„No nii,” jätkas Skrutnik. „Kõik, kes toetavad uue Peamaagina Corrival Deussi, öelgu jah.”
„Poolehoid võttis häälekalt kogu ruumis maad. Üksnes Surnumanajad ja Roarhaveni maagid vaikisid.
Skrutnik irvitas. „Ongi vist asi otsustatud.”
„Hea küll,” nõustus Corrival. „Võtan ameti vastu tingimusel, et niipea, kui ilmub välja keegi pädevam, lasete mul rahus erru minna.”
„Nõus,” vastas Amity. „Nüüd peame rääkima kandidaatidest ülejäänud kahele Nõukogu kohale ja Pelgupaiga ehitamisest uude asukohta.”
„Pole vaja ehitama hakatagi,” kriiksus Piin oma hirmsal häälel. „Meil on Pelgupaik täitsa ootevalmis.”
„Roarhavenis?” küsis Tenebrius, hääles jälestus.
„Jah,” põrnitses Piin vastu. „Kena hoone, just selleks otstarbeks ehitatud.”
„Ehitatud kukutamiskatseks, mis ei õnnestunud,” poetas Ravel.
„Võib-olla, aga asjaolu jääb samaks. Seal on uus Pelgupaiga hoone kõigi ruumide ja nõuetega. On teil mingeid korralikke vastuväiteid peale selle, et see asub väljaspool teie kallist pealinnakest?” uuris Piin.
Valitses vaikus.
„See on hea pakkumine,” lõikas Corrival läbi hääletu ruumi. Valküüria vaatas teda üllatunult. Ja tema polnud ainus. „Asja iva peitub selles,” jätkas Corrival, „et see on seal ja saadaval. Ja kui keegi lõhkab järgmise pommi, ei pea me asjaolusid tsiviilvõimudele selgitama. Ja mis puudutab ülejäänud kahte kohta Nõukogus, siis mul juba on kandidaadid. Pakun välja Erskin Raveli ja Luuker Leebesurma.”
Keegi haugatas naerda. Valküüria pöördus Leebesurma poole ja tahtis nii väga, et sõbral oleks sel hetkel nägu, mis reedaks ta reaktsiooni.
„Ahah,” ütles Ravel.
„Oi,” üllatus Leebesurm.
„Vabandust, poisid, aga kui mina pean seda totrust kannatama, siis teie kah. Mõlemad olete vastuolulised tegelased, aga ma sõdisin teie üksusega lahinguväljal ja pole iial kohanud sellist vaprust ja au. Erskin, sulle meeldib selgelt liiga palju raha kulutada, aga sa oled olnud viimased sada aastat mu ustav usaldusalune. Ma ei usu, et leian kellegi, kes sõdiks su kandidatuuri vastu. Sinust saaks suurepärane Vanem. Oled vajadusel tark ja vajadusel impulsiivne.
Leebesurm, vana sõber. Julgen öelda, et üsna paljud on sinu kandidatuuri vastu,” ladus Corrival tõe lagedale.
„Mina sealhulgas,” vastas Leebesurm.
„Sa lood rohkem vaenlasi kui sõpru, mis ei tähenda suurt midagi. Lisaks langetad sa raskeid otsuseid. Oled seda alati teinud. Rohkem pole mul selle kohta midagi öelda. Ülejäänu on valijate otsustada. Kombekohaselt valitud Peamaagina kuulutan nüüd koosoleku lõppenuks, sest mul on ristsõna pooleli ja koogid vajavad söömist.”
Vastust ootamata keeras Corrival ümber ja kõndis minema.
„Seda ma küll ei oodanud,” sõnas Ravel vaikselt.
„Ma hääletan sinu poolt,” ütles Leebesurm, „kuni lubad, et sa ei hääleta minu poolt.”
Ravel irvitas. „Ja lasen sul kogu lõbust ilma jääda? Unusta ära, surnud mees.”
Bentley poole tagasi kõndides märkas Valküüria ilusat blondi tüdrukut, kes seisis pika, musta auto kõrval. „Hetke pärast tagasi,” ütles ta Leebesurmale ja sörkis neiu juurde. Valküüria andis endast parima, et mitte liiga laialt naeratada.
„Tšau, Melanholia,” tervitas ta reipalt.
Melanholia põrnitses teda. Ta oli Valküüriast neli aastat vanem, pikka kasvu ja kandis musta Surnumanaja rüüd. Juba kohe alguses ei teinud Melanholia saladust asjaolust, et ta jälestas Valküüriat üdini. Valküüria pidas omalt poolt seda uskumatult naljakaks ja nautis neid paljusid võimalusi vanema tüdruku ärritamiseks.
„Mis teed?” küsis Valküüria sõbraliku naeratuse saatel.
„Seisan,” vastas Melanholia ega vaadanud tema poolegi.
„Ja küll sa teed seda hästi. Sa tead, kus on Saalomon? Ütles, et tuleb täna, aga mina teda ei näinud.”
„Kleerik Pärg täidab tähtsat ülesannet.”
„Äge. Millist?”
„Ma ei tea.”
„On see põnev?”
„Ma ei tea.”
„Selge. Nii et ootad lihtsalt teisi, jah? Ootad vana Tenebriust?”
Melanholia ajas end sirgu. „Peaksid peapreestri vastu suuremat austust ilmutama. Peaksid temale viitamisel ta täielikku tiitlit kasutama.”
