lähemale Roarhavenile jõuda, seda haiglasemaks muutusid puud, seda pruunimaks rohi ja mustemaks järvevesi. Tänavad olid ahtad, hooned köökus, aknad kissis. Paranoia ja viha, pulbitsev vimm ja kibe vaen – kõike seda lekkis linnast nagu elumahla. See oli elusolend, üks katkutud ja tõbine krants, keda vaevasid kirbud ja täid ja satikad ning hoidis elus pelgalt tema põlgus.
Kuldsete silmadega mees seisis kokku kasvava järve ääres, krae külma eest kinni nööbitud. „Marr?” küsis ta.
„Endiselt elus,” sõnas vanamees tema selja taga.
Musta looritatud naine lausus vaikselt: „Arvasin, et palkasime parima.”
Vanamees ei vaevunud ärritust oma hääles varjama. „Palkasimegi.”
„Ta peab surema,” ütles naine. „Ta on kaugelt liiga ohtlik, et ahelates vireleda.”
„Tesserakt kinnitab mulle pidevalt, et ta sureb varsti.” Vanamees heitis pilgu naiselt kõrvale. „Usuvad nad ikka veel, et süü lasub ameeriklastel?”
Kuldsete silmadega mees kehitas õlgu. „Kes teab, mida arvab Luuker Leebesurm? Meie saame üksnes plaaniga jätkata. Kui detektiiv hakkab meid kahtlustama, võtame ta ette. Praeguseks oleme graafikus. See linn hakkab võõrustama uut Pelgupaika – siit alustame meie maailma muutmist.”
12
SÄILITADES ILMET
Selana Porti polnudki raamatukogus, mis võttis enda alla tervelt poole kolmandast korrusest kortermajas. Samuti polnud teda oma korteris teisel pool koridori, mis võttis enda alla teise poole. Selana assistent, kõhetu mees, kes ei kõnelenud iial, heitis Leebesurma pärimise peale vaid pilgu põrandale, ent ilmselt oli sellest siis küllalt.
Valküüria tõttas Leebesurma kannul rõskest trepist alla. Leebesurma fassaad oli endiselt peal, kuid keeldus paigal püsimast. Valküüria jälgis, kuidas sõbra nägu hakkas kuklale valguma.
„Kuhu me läheme?” küsis Valküüria. Tuhmroheline silmapaar ujus aeglaselt läbi Leebesurma juuste.
„Keldrisse.”
„Ma ei teadnudki, et sellel kohal on kelder.”
„Ega enne polnudki, kui Selana maja ära ostis ja sellele keldrikorruse tellis. Isegi siinsed elanikud ei tea sellest.”
„Sul ripuvad silmad lausa kuklas, ja ma ei mõtle seda komplimendina.”
„Tean,” ütles Leebesurm kurvalt.
„Kuidas sa praegu üldse näed?”
Leebesurm kiikas üle õla tema poole. Fassaadi suu haigutas vasaku silmakoopa kohal.
„See on nii vale,” pomises Valküüria.
Nad jätkasid kõndimist.
„On ainult üks põhjus, miks Selana üldse keldrisse läheb,” ütles Leebesurm. „Noh, see on muidugi koht, kus ta hoiab oma autot. Okei, leidub kaks põhjust, miks ta sinna üldse läheb peale selle, et see on turvaline ja kuiv ja sobib hästi panipaigaks. Tegelikkuses leidub kolm põhjust, ainult kolm põhjust, miks ta üldse sinna läheb – ja peamiseks põhjuseks on privaatsus. Eraldatus. Miks Selana vajab privaatsust ja eraldatust?”
„Ei tea.”
„Ta vajab privaatsust ja eraldatust, kui tabab kellegi enda juures varguselt.”
Nad jõudsid esimesele korrusele.
„Kuidas me sinna saame?” küsis Valküüria. „Kas selleks on nähtamatu lift? Salaluuk? Oh, äkki üks nendest tuletõrjetorudest, mida mööda saab end alla libistada?”
Leebesurm astus koristustarvete kapi juurde ja avas ukse. Seal polnud ei harju ega põrandat. Seal oli vaid…
„Trepp,” sõnas Valküüria pettunult.
„Mitte lihtlabane trepp,” ütles Leebesurm talle teed näidates. „Võlutrepp.”
„Päriselt?”
„Oh jaa.”
Valküüria kobistas pimedas järele. „Mis moodi võlutrepp?”
„Lihtsalt.”
„Mis moel?”
„Võluval moel.”
Valküüria põrnitses pahaselt sõbra kukalt. „Ei ole üldse võlutrepp, eks?”
„Mitte eriti.”
Kelder oli külm. Üks sume lambipirn võitles vapralt pimedusega. Nad kõndisid mööda kitsast koridori traatvõrgust seinte vahel ja möödusid kastide ning karpide tornidest. Roostes torud suundusid risti üle lae ja võbelev valgus jättis neist mulje kui boamadudest, kes olid valmis alla sööstma ning neid kahekesi kinni napsama ja elu välja pigistama. Õigemini, temast pigistama. Leebesurmas polnud mingit elu, mida välja pigistada.
Nad kuulsid eestpoolt hääli. Viimaks sai traatvõrgust labürint läbi ja nad astusid avarasse ruumi, mida valgustasid vaid töötava mootoriga auto laternad. Üks mees lamas põlvili ja katsus kõigest väest silmi varjata. Seda, kas ta varjas neid pimestava valguse või tema kohal seisva naise pimestava ilu eest, oli raske öelda.
Selana Port seisis pooleldi varjudes. Tema ronkmustad juuksed olid seotud lihtsasse hobusesabasse. Valgus tabas teda tagantpoolt ja andis riietele sära ning nahale kuma. Ta hoidis oma puusa vastas raamatut. Leebesurm ja Valküüria jäid paigale ning vaatasid vaikides.
„Palun vabandust!” nuuksus mees. „Issand jumal, preili Port, mul on nii kahju! Ma ei mõelnud seda!”
„Sa ei mõelnud seda raamatut oma pintsaku alla peita ja lahkuda mulle ütlemata?” selgitas Selana olukorda. „See on väga väärtuslik väljaanne ja selle puudumine minu kogust tekitab põletava kaotuse.”
„Palun. Palun, mul on pere. Nad on näljas,” halises mees.
„Ja sa kavatsesid neid raamatuga toita?”
„Ei… Ei, aga…”
„Sa plaanisid seda niisiis müüa. Kellele küll?”
„Ma ei… Ma ei saa…”
„Kui ütled mulle, kes sellest huvitub, lasen sul minna.” Selana käeviipe peale avanes seinatükk betoonist kaldtee ülemises osas – ilmselgelt tema auto väljapääsu jaoks – ja päevavalgus uputas hämaruse enda alla. „Sind ei lubata siia iial tagasi ja sa pead mind nähes üle tee minema ning pagema, kuid midagi rohkemat ma ette ei võta. Sinu suhtes. Need teod, mida ma aga huvitatud isiku suhtes toime panen, saavad olema üpris karmid – isegi minu standardite järgi. Ma ei küsi iial kaks korda – mu kannatus on üsna üürike. Sa ütled mulle kohe.”
Mees vajus longu. „Eliza Skorn.”
Kui Selana näol lasuski mingi reaktsioon, peitsid seda varjud. „Või nii,” nentis ta. „Võid lahkuda.”
„Ma… võin?”
Selana ohkas ja mees ajas end kiirelt püsti, pühkis silmi ning ruttas
