ning jälitab teda igal ööl kogu järgneva elu kõval diivanil pleedi all, lennukiga üle poole maakera sõites, kui politsei nad ära viis ja kõik nutsid, samuti pehmes voodis teki all sellel uuel maal, kus kõik hääled olid teistsugused. Tal ei olnud sellest aimu, kui ta asetas käe puust lingile ja tõmbas krägiseva ukse pikkamisi lahti.
Majas oli pime. Läks paar sekundit, enne kui ta silmad seletama hakkasid, aga polnud mingit kahtlust. Algul ainult piirjooned, aga siis paistis selgemini, et seal istus tema vend.
Ta oma vend.
Vennal ei olnud riideid seljas. Ta oli ihualasti. Ta oli ihualasti, aga tema keha katsid … suled? Ta kükitas nurgas, kägaras nagu mingist teisest maailmast pärit lind, suus mingi asi. Väike loom. Hiir? Tema vend oli kaetud sulgedega ja tal oli hammaste vahel surnud hiir.
Ja see pilt pidigi tüdruku elu muutma. Vend, kes keeras aegamööda pead ja vaatas tema poole, silmad pisut üllatunud, nagu ei teaks ta, kes on tulija. Räämas aknast langes valgus sulerüüs käele, mis liikus aegamööda läbi õhu. Suu muutus säravvalgete hammaste kohal naeratuseks, kui vend võttis hiire suust ja vaatas õele otsa, soputas sulgi ja ütles:
„Ma olen öökull.”
I osa
1
Botaanik Tom Petterson võttis autost fotopauna ja peatus hetkeks, et nautida vaadet peegelsiledale fjordile, enne kui asus rühkima metsaga kaetud mäkke. Oli oktoobri algus ja jahe laupäevapäike ujutas maastiku üle imelise valgusega, paitades mahedate kiirtega kollaseid ja punaseid sügislehti, mis õige pea maha varisevad ja talvele teed teevad.
Tom Petterson armastas oma tööd, eriti looduses viibimist. Oslo ja Akershusi maavanem oli ta tööle võtnud, et ta registreeriks Oslofjordi ümbruses ühe ohustatud liigi, sileda tondipea kasvukohti. Nüüd oli talle blogi kaudu uus vihje saabunud ja täna tuligi ta selle üliharuldase taime äsja avastatud isendite arvu ja täpset kasvukohta registreerima.
Sile tondipea oli kümne-viieteistkümne sentimeetri kõrgune taim, millel olid sinised, tumesinised või sinakaslillad õied, mis nüüd sügisel olid kuivanud ja asendunud pruunide pähklikeste kobaraga, mis meenutas pähikut. Vähe sellest, et taim oli haruldane, aga ta oli ka väga haruldase ainult siledal tondipeal elutseva Meligethes norvegicus’e, väikese sinaka läikega mardika elupaik. Looduse ime, mõtles Tom Petterson ja lubas endale naeratuse, kui keeras rajalt kõrvale ja sammus suunas, mille tähelepanelik asjaarmastajast botaanik oli talle kätte näidanud. Mõnikord – ta ei öelnud seda kunagi kuuldavalt, sest teda oli kasvatatud usus, et jumalat pole olemas, nagu tema vanemad olid kategooriliselt väitnud –, aga mõnikord mõtles ta seda siiski. Looja kätetöö. Kõik see pisike ja suur, mis nii imeliselt kokku kuulus. Linnud, kes lendasid igal sügisel lõunasse pesitsema, lendasid meeletult kaugele ja iga kord samasse kohta. Puulehed, mis vahetasid igal aastal samal ajal värvi ning muutsid puud ja maapinna elavateks kunstiteosteks. Ei, nagu öeldud, ei maininud ta seda kunagi kuuldavalt, aga mõtles seda tihti.
Tom Petterson töötas Oslo ülikooli bioteaduste instituudis. Ta oli seal õppinud, saanud teaduskraadi ja talle oli seal tööd pakutud. Eelmisel sügisel oli hakatud kuluaarides sahistama instituudi juhataja ametikohast, aga Tom Petterson ei olnud selle saamiseks midagi ette võtnud. Instituudi juhataja? Ei, tema jaoks oli see kantseleiroti amet. Talle meeldis tema töö, retked loodusesse, millepärast ta oligi tahtnud botaanikuks saada, aga mitte selleks, et koosolekutel istuda.
Ta oli olnud uhke selle kohustuse üle, kui talle maavalitsusest oli helistatud. Ta tahtis kogu hingest olla sileda tondipea kaitsja. Botaanik muigas endamisi, kui talle meenus avastus, mille ta oli paari aasta eest Snarøyal teinud. Suur leiukoht miljonäride tagaõuel. Mõistagi ei olnud nood, kes taimede leiukohta krundid olid ostnud, leiu üle niisama rõõmsad, sest tahtsid sinna rahus oma eramajad ja basseinid ehitada, aga sile tondipea oli Berni konventsiooniga kaitstud liik ja seda ei tohtinud mingil juhul häirida.
Ta puges paremat kätt kahe suure kuuse alt läbi ja jätkas teed mööda ojaperve paiga poole, kus need taimed pidid kasvama, ja muigas jälle endamisi. Tom Petterson oli tulihingeline keskkonnakaitsja ja teda vaimustas, et ometi kord sai väike lill ekskavaatorite üle võidu.
Ta astus üle oja ja tardus korraks paigale, sest tema eest võsast kostis krabinat. Petterson tõstis fotoaparaadi ja oli valmis klõpsu tegema. Mäger? Kas see oli see, keda ta vilksamisi nägi? Seda pelglikku looma, kes polnudki nii levinud, nagu paljud arvasid. Ta järgnes krabinale ja seisis peagi väikesel välul, kus ta ei näinud oma pettumuseks midagi. Tal oleks oma blogi jaoks mägra pilt ära kulunud ja see oleks olnud ka tore väike lugu, kolm siledat tondipead ja mäger – täiuslik laupäevane looduseretk.
Keset välu oli midagi.
Sinkjas alasti keha.
Tüdruk.
Teismeline?
Tom Petterson võpatas kogu kehast, nii et pillas fotoaparaadi ega märganud, et see kukkus tema ette kanarbikku.
Välul lamas surnud tüdruk.
Suled?
Jumal küll.
Metsas lamas alasti teismeline tüdruk.
Ümbritsetud sulgedest.
Suus valge liilia.
Tom Petterson keeras jalapealt ringi, kahlas hingeldades läbi tiheda taimestiku, leidis jalgraja, jooksis nii kiiresti kui suutis tagasi auto juurde ja helistas numbrile 112.
2
Mõrvauurija Holger Munch istus Røas oma endise maja ees autos ja kahetses, et oli nõustunud siia tulema. Ta oli veel kümme aastat tagasi elanud selles valges eramus koos oma tollase naise Mariannega ega olnud seal pärast seda käinud. Kõhukas uurija süütas sigareti ja keeras akna lahti. Ta oli paari päeva eest iga-aastases tervisekontrollis käinud ja arst oli talle jälle südamele pannud, et ta loobuks rasvasest toidust ja suitsetamisest, aga viiekümne nelja aastane politseinik ei kavatsenud seda teha, vähemalt viimast küll mitte. Holger Munch vajas sigarette, et mõelda, ja kui ta üldse midagi armastas, siis just oma ajude liigutamist.
Holger Munch armastas malet, ristsõnu, matemaatikat, kõike, mis ajurakkudele tööd andis. Ta istus tihti arvuti taga ja arutas oma sõpradega Magnus Carlseni malepartiisid või suuremaid ja väiksemaid matemaatikamõistatusi, näiteks oli ta just saanud ühe meiliga oma sõbralt Jurilt, Minski professorilt, kellega oli paari aasta eest netis tutvunud.
Keset järve seisab metallpost. Pool posti on maa all. Kolmandik posti on vee all. Kaheksa meetrit posti ulatub veest välja. Kui pikk on post? Tervitab J.
Munch mõtles natuke, kuni leidis vastuse, mida hakkas just meiliga saatma, kui teda katkestas telefonihelin. Ta vaatas telefoniekraanile. Mikkelson. Tema ülemus Grønlandis. Munch laskis telefonil mõne sekundi kutsuda, mõtles juba vastata, kuid otsustas lõpuks kõnet ignoreerida. Ta vajutas punast nuppu ja pani telefoni taskusse tagasi. Praegu oli aeg perekonna jaoks. Selle vastu oligi ta pisut üle kümne aasta tagasi patustanud. Ta ei olnud pühendanud perekonnale piisavalt aega. Oli töötanud ööpäev läbi ja siis, kui koju jõudis, olid ta mõtted mujal. Nüüd seisis ta jälle maja ees, kus Marianne oma mehega elas.
Holger Munch sügas habet ja heitis pilgu peeglisse, suurele roosale kuldse paelaga kingitusele tagaistmel. Tema lapselapsel Marionil oli sünnipäev. Tema väike silmatera sai kuueaastaseks. Sellepärast oligi ta soostunud
