Kuidas paistab?”
„Magamisega võib tükiks ajaks hüvasti jätta. See on mingi haige värdjas.”
„Mis mõttes?” küsis Munch ja tundis korraga, kuidas hinge hiilib kõhedus.
Haige värdjas?
Holger Munchil oli ligi kolmkümmend aastat mõrvauurija kogemusi ja ta oli näinud enam-vähem kõike, sääraseid asju, mis tavainimese ööune rööviksid, aga tema ei kaotanud meelerahu ja suutis harilikult säilitada teda ootavate vaatepiltide suhtes distantseerunud professionaalsuse, ja kui seda oleks öelnud mõni teine, poleks ta suuremat muretsenud. Näiteks Mia, kes ei talunud vähimatki ja laskis kõigel end hingepõhjani vapustada, või Curry, kes kõikus kogu aeg ülemeelikuse ja raskemeelsuse vahel, aga Kim Kolsø? Munch märkas, et see ei meeldi talle.
„Kas tahad kohe kuulda või vaatad ise?” jätkas Kolsø.
„Räägi lühidalt,” ütles Munch ja pistis näpu kõrva, kui sündmuskohalt lahkuv patrullauto sireeni huilates temast mööda kihutas.
„Kas oled seal või?” küsis Kolsø telefonis.
„Jaa-jaa, ütle uuesti.”
„Teismeline tüdruk, arvatavasti kuusteist või seitseteist,” jätkas Kolsø. „Alasti. Näeb välja nagu – mingisugune rituaal? Ümberringi on kõik sulgi täis. Ja küünlad …”
Munch pistis jälle sõrme kõrva, kui veel üks patrullauto eelmisele vilkurite sähvides järgnes.
… on paigutatud justkui sümboolselt …”
Kolsø hääl kadus taas. Munch heitis pireda pilgu sündmuskoha eest vastutavale Olsenile, kes rääkis telefoniga ja viipas kellelegi või millelegi politseitõkke taga.
„Ma ei kuule,” ütles Munch.
„Otsekui tähekujuliselt,” jätkas Kolsø.
„Mida?”
„Alasti teismeline tüdruk. Tema keha on painutatud veidrasse poosi. Silmad pärani. Siin on kõik sulgi täis …”
Kolsø hääl kadus jälle.
„Ma ei kuule,” hüüdis Munch ja pistis jälle näpu kõrva.
„… lill.”
„Mis?”
„Keegi on talle lille suhu pistnud.”
„Mille?”
„Ma ei kuule sind,” kääksatas Kimi hääl ebaloomulikult. „Ma tulen ise.”
„Okei, leiad mu …” hüüdis Munch telefoni, aga Kolsø oli juba kõne lõpetanud.
Munch raputas pead ja tõmbas sigaretist uue mahvi, kui sündmuskoha eest vastutav Olsen uuesti tema juurde tuli.
„Meil on paar uudishimulikku ajakirjanikku liiga lähedale pääsenud, aga usun, et lõpuks on meil õnnestunud kogu ala sisse piirata.”
„Väga hea,” noogutas Munch. „Kas olete hakanud ukselt uksele käima? Siinkandi majades?”
„Jah,” noogutas Olsen.
„Kas keegi on midagi näinud?”
„Minu teada mitte.”
„Okei, aga vaata, et mindaks ka maantee äärde kämpingusse, see on küll talveks suletud, aga haagiselamud on alles. Mine tea, äkki meil näkkab.”
Sündmuskoha eest vastutav ametnik noogutas ja lahkus.
Munch tõmbas pika säärega kummikud jalga ja võttis mantlitaskust mütsi. Ta viskas koni maha ja hakkas punaste külmast kohmetanud sõrmedega uut suitsu süütama, nii et peaaegu ei saanud välgumihklist tuld. No on kurat, kas ei olnud just nüüdsama olnud suvi? Kell polnud veel viiski õhtul ja juba pime nagu keldris.
Kim sammus metsatukast tema poole, nägu suure taskulambi taga pimedas.
„Oled selleks valmis?”
Selleks valmis?
Kolsø polnud tõesti enda moodi. Oli ilmne, et metsas avanenud vaatepilt oli talle mõju avaldanud, see tekitas Munchis veelgi enam rahutust.
„Tule kohe minu kannul. Muidu kukud ninali.”
Munch noogutas ja astus muidu rahuliku kolleegi järel läbi metsa viiva jalgraja poole.
6
Miriam Munch seisis Møllergatal korteriukse taga ja kaalus, kas helistada uksekella või mitte.
Julie korter. Üks tema kunagisi sõbrannasid. Ta oli Miriamile mitu sõnumit saatnud ja öelnud, et ta tingimata külla tuleks. Aastaid varem olid nad väga tihedalt läbi käinud, kui olid tegutsenud koos Blitzis ja vabatahtlikena Amnesty Internationalis, olid olnud noored mässumeelsed neiud, kel oli terve elu ees ja kindel usk, et ebaõigluse vastu protestimine tõepoolest aitab. Nüüd näis, nagu oleks sellest möödas terve igavik. Nagu oleks see toimunud hoopis teisel ajastul. Hoopis teises elus. Miriam ohkas ja lähendas sõrme pikkamisi uksekellale, aga tõmbas sõrme tagasi ja juurdles veel pisut. Marion oli vanaema ja Rolfi juures. Pidi jääma sinna ööseks ja ka sünnipäevajärgseks nädalalõpuks, nagu tahtnud oli. Johannes oli tööl nagu alati, kodu oli tühi ega ahvatlenud sinna jääma, aga siiski ei suutnud Miriam end ka niikaugele saada, et uksekella helistada. Asi polnud selles, nagu poleks ta pärast Marioni saamist pidudel käinud, sest loomulikult oli tal oma suhtlusringkond, vaid teda pidurdas muu. Ta lõi pilgu alla kingadele ja leidis, et ta näeb nõme välja. Kleit ja kontsakingad. Ta ei mäletanudki, millal oli end viimati nii üles löönud. Ta oli üle tunni aja kodus peegli ees keerutanud, proovinud selga erinevaid riideid, meikinud end, mõelnud ringi, võtnud riided seljast, pühkinud meigi näolt, istunud diivanile, pannud teleka käima ja püüdnud leida midagi, mis teda maha rahustaks, aga see ei õnnestunud. Siis oli ta teleka kinni pannud, teinud uue meigi, peegeldanud end erinevate riietega ja siin ta nüüd seisis. Närviliselt nagu teismeline, pabistades hullemini kui iial varem.
Mida sa ometi teed?
Ta vangutas enda üle pead. Ta oli ometi õnnelik. Ta oli viimastel nädalatel seda lauset mõttes palju kordi korranud. Miriam, sa oled õnnelik. Sul on Johannes. Sul on Marion. Sul on just selline elu, nagu sa tahad. Aga siiski ei suutnud ta jätta mõtlemata mõtteid, mida ta ei oleks pidanud mõtlema. Ta oli proovinud, kuid need ei tahtnud kaduda. Õhtul enne uinumist, kui pea oli padjal. Hommikul enne ärkamist. Vannitoa peegli ees hambaid pestes. Marioni kooli saates ja talle suure sepisvärava tagant hüvastijätuks lehvitades. Noodsamad mõtted ikka ja jälle ja toosama pilt silme ees. Üks nägu. See nägu. Kogu aeg toosama nägu.
Ei, nii enam ei saa.
Nüüd oli ta otsusele jõudnud.
Siiani ja mitte kaugemale.
Ta tõmbas kopsud õhku täis ja hakkas kiiresti trepist alla minema, kui uks tema selja taga äkitselt lahti läks ja Julie nähtavale ilmus.
„Miriam? Kuhu sa lähed?”
Sõbranna
