võtta. Marianne oli olnud tema suur armastus. Ta oli kujutlenud, et nad jäävad alatiseks kokku, ega olnud pärast lahutust kordagi kohtamas käinud. Mitte sellepärast, et tal poleks võimalusi tekkinud. Mitu naist oli teda piielnud, aga Holgeril polnud nende vastu huvi. See oli tundunud vale. Aga nüüd ta oli seda teinud. Oli võtnud abielusõrmuse sõrmest. See oli kodus vannitoa rohukapis. Ta ei suutnud seda ära visata. Kuigi sellest sai kümme aastat, kas ei tohtinud ta siis ikka veel loota? Või polnud see õige? Või oleks ta pidanud kuulda võtma sõprade soovitusi? Minema eluga edasi? Otsima endale kellegi teise?
Holger Munch ohkas südamepõhjast ja heitis veel kord pilgu roosale kingitusele. Ehk oli ta ka seekord üle pakkunud? Tütar Miriam oli temaga aastate jooksul palju pahandanud, et ta hellitab väikese Marioni ära. Kingib talle kõike, mille peale laps näpuga näitab. Ta oli ostnud asja, mis polnud poliitiliselt korrektne, aga teadis, et lapselaps soovib seda rohkem kui midagi muud. Barbie-nukk, suur Barbie maja ja Barbie auto. Ta kujutas elavalt ette Miriami epistlit. Ärahellitatud lastest. Naisekehast ja eeskujudest ja ideaalidest, aga tule, taevas, appi, see oli ju ainult nukk! Mis siis sellest hullu on, eriti kui väike tüdruk endale just seda tahab?
Tema telefon helises uuesti, see oli jälle Mikkelson, ja Munch vajutas veel kord punast nuppu. Kui telefon kolmandat korda helises, oleks ta äärepealt vastanud. Mia Krüger. Ta saatis noorele kolleegile heatahtliku mõtte, kuid ei vastanud. Aeg perekonna jaoks. Helistab talle hiljem. Vahest astuda õhtul läbi Justisenist ja juua tassike teed? Seda läheb tal pärast seda seanssi kindlalt vaja. Lobiseda Miaga. Holger ei olnud temaga enam ammu rääkinud ja sai aru, et tunneb Miast puudust.
Mõni kuu varem oli Holger toonud noore kolleegi ühelt Trøndelagi saarelt koju. Mia oli end maailmast isoleerinud ja ilma telefonita, Holger oli pidanud lendama Værnesi, üürima auto ja paluma kohalikul politseil end paadiga kohale viia, et Mia üles leida. Tal oli toimik kaasas olnud. Tänu sellele oligi Mia temaga pealinna kaasa tulnud.
Holger Munch pidas kõigist oma töörühma liikmetest väga lugu, aga Mia Krüger oli omaette ooper. Holger oli ta napilt üle kahekümnesena kõrgemast politseikoolist veel enne lõpetamist ära toonud vihje peale, mille oli saanud rektorilt, kes oli tema endine kolleeg. Holger Munch oli kohtunud neiuga kohvikus, argine kohtumine väljaspool tööruume. Mia Krüger. Valge sviitri ja mustade kitsaste pükstega tütarlaps, pikad tumedad juuksed nagu indiaanlasel, silmad nii klaarid ja sinised, nagu ta varem polnud näinud. Holgerile oli ta kohe sügava mulje jätnud. Intelligentne, enesekindel ja rahulik. Paistis, et neiu sai aru, et Holger pani teda proovile, aga oli siiski vastanud rahulikult, silmis küsimus: kas sa pead mind poolearuliseks?
Aastaid tagasi oli Mia Krüger kaotanud oma kaksikõe Sigridi. Õde oli võtnud ühes Tøyeni keldris heroiini üledoosi. Mia oli süüdistanud selles Sigridi kallimat. Palju aastaid hiljem olid nad ühe haagiselamu rutiinse kontrolli käigus Tryvanni ääres juhuslikult sattunud sama mehe peale, kelle kõrval oli nüüd olnud uus ohver. Mia Krüger oli mehe afektiseisundis tapnud, tulistanud teda kaks korda rindu. Holger Munch oli ise kohal olnud ja teadis, et seda ei saanud pidada hädakaitseks, aga kuna ta oli Miat õigustanud, oli ta pidanud töökohta vahetama ja Mia oli pandud ravile. Pärast pea kaht aastat Hønefossi politseijaoskonnas oli Munch lõpuks Mariboes gatele uurimisrühma juhiks tagasi kutsutud. Tema oli kutsunud tagasi Mia, aga pärast tolle toimiku lõpetamist leidis Grønlandi ülemus, et Mia käitub endiselt ebastabiilselt. Mikkelson oli tema töölepingu jälle peatanud ja öelnud, et ta ei tohi oma jalga tööle tõsta enne, kui on käinud psühholoogi juures, kes ta terveks tunnistab.
Munch ignoreeris veel üht Grønlandi ülemuse kõnet ning jäi istuma ja ennast peeglist vaatama. Mis asja ta õieti ajab? Kümme aasta oli möödas ja ta istus oma vana kodu ees, kus Marianne elas nüüd uue mehega, hinges ikka veel lootus, et ehk annab asja joonde ajada?
Sa oled püsti segane, Holger Munch. Mia pole ainus, kes peaks psühholoogi juurde minema.
Munch ohkas ja väljus autost. Õues oli külmemaks läinud. Suvi oli lõplikult möödas, sügis ka, nagu näis, kuigi oktoober oli vaevu alanud. Ta tõmbas duffelmantli kõhu ümber tihedamalt koomale, võttis taskust telefoni ja saatis Jurile vastuse.
48 meetrit ;) HM
Ta tõmbas sigaretist viimase mahvi, võttis tagaistmelt suure kingipaki, hingas paar korda sügavalt ja hakkas kruusateed pidi aeglasel sammul valge üksikelamu poole vantsima.
3
Mia Krüger nägi, et kirjutuslaua taga istuva mehe suu hõredate vuntside all liigub, kuid ei viitsinud kuulata. Mehe sõnad ei jõudnud temani. Ta igatses kajakate järele. Lõhna järele, kui lained vastu kaljut loksusid. Vaikuse järele. Ta imestas jälle, miks ta laskis seda endale teha. Minna psühholoogi juurde. Rääkida endast. Nagu see aitaks. Ta võttis taskust pastilli ja kahetses veel kord, et oli sellega nõustunud. Ta oleks pidanud kohe töölt lahkuma.
Ebastabiilne ja teenistuseks sobimatu.
Kuradi Mikkelson, kes midagi ei teadnud, ise ühtki juhtumit lahendanud ei olnud ja istus oma toolil ainult tänu sellele, et teadis, kuidas poliitikute perset lakkuda.
Mia ohkas ja püüdis veel kord mõista, mida kirjutuslaua taga istuv mees oli öelnud, sest pidi nüüd ilmselt vastama, aga ei olnud küsimust kuulnud.
„Kuidas seda mõista?” küsis ta ja saatis mõtte noorele kõhnale paljaks aetud kukla ja blondi tukaga tüdrukule, keda oli näinud saabumas suurest uksest ooteruumi, kus olid ümberringi ajakirjad, mille esiküljed tundusid talle kohutavalt jaburad. Tervene mentaaltreeninguga. Heasse vormi üks-kaks-kolm.
„Tabletid?” kordas psühholoog kindlasti kolmandat korda, naaldudes tooli seljatoele ja võttes prillid eest.
Märk lähedusest. Et Mia end turvaliselt tunneks. Papi ei tea vist, kellega ta räägib. Mia oli väiksest saadik inimeste hinge näinud. Sellepärast ta igatseski kajakate järele. Seal polnud kurjust. Ainult loodus. Laineloks vastu kaljut. Kõikjal vaikuse ja eimiski hääl.
„Hästi,” ütles Mia ja lootis, et see on õige sõna.
„Nii et oled nende võtmise lõpetanud?” küsis psühholoog ja pani prillid ette tagasi.
„Ma ei võtnud kuigi palju nädalaid.”
„Ja alkohol?”
„Pole ammu enam tilkagi võtnud,” ütles Mia, mis oli jälle tõest kaugel.
Mia vaatas mehe pea kohal olevat kella, osuteid, mis tiksusid liiga aeglaselt ja ütlesid talle, et ta peab seal veel tükk aega istuma. Ta saatis veel ühe vihkava mõtte Mikkelsonile ja ühe psühholoogile, kelle kabinet asus Oslo rikkaimas lääneosas, aga tõmbas viimase maha. See ei olnud mehe süü. Ta tahtis ainult aidata. Ja räägiti, et ta olla päris hea. Psühholoog Mattias Wang. Tegelikult oli Mial vedanud, ta oli valinud internetist lihtsalt mingi nime, kui oli otsustanud katset teha. Ta ei tahtnud mõnda käepärast politseipsühholoogi. Ametisaladus Grønlandis? Mitte kuigi tõenäoline, mitte temale, mitte Mia Krügerile.
„Me peame pisut rääkima Sigridist.”
Mia oli kaitse unarusse jätnud, aga tõmbas soomusrüü uuesti ülle. Mees võis olla nii võimekas ja kena kui tahes, aga Mia ei olnud seal selleks, et oma hinge pahupidi pöörata. Ta tahtis tööle tagasi minna. Kaks tundi psühholoogi juures. Et saada vajalik paber. Ta jätab terve inimese mulje, vestleb ladusalt, saab oma probleemidest aru. Ma soovitan ta viivitamatult tööle tagasi suunata.
Ta naeratas pisut endamisi ja näitas Mikkelsonile kujuteldavat sõrme.
Teenistusse kõlbmatu.
