tõstis punaveiniklaasi toostiks ja viipas Miriami trepist üles.
„Ma eksisin korrusega,” valetas Miriam, sammus aeglaselt trepist üles ja embas sõbrannat.
„Tere, musirull,” kihistas Julie ja andis talle põsele musi. „Tule ometi sisse!”
Poisipeaga sõbranna, kellega Miriam oli aastate eest kõike jaganud, tõmbas Miriami korterisse ja lõi jalaga ukse kinni.
„Ei, ära võta kingi jalast, tule, ütle kõigile tere.”
Vastumeelselt laskis Miriam end juhatada tuppa, mis oli inimestest tulvil. Istuti aknalaudadel, diivanitel, käetugedel ja põrandal, pisike korter oli puupüsti täis. Pudelite ja kõikvõimaliku kuju ja tegumoega klaaside kohal oli õhk tubaka- ja keelatumate ainete haisust paks. Üks noor rohelise punkariharjaga poiss oli muusikakeskuse enda hoolde võtnud ja lasi Ramonest, nii et korter kaikus, nii kõvasti, et Julie pidi valjusti karjuma, et võita tähelepanu, milleta Miriam oleks väga hästi hakkama saanud, aga mis talle sellegipoolest osaks sai.
„Hei, Kyrre, hei-hei,” vilistas Julie. „Keera see mängupunk kinni.”
Miriam ei öelnud midagi ja tundis end järsku liiga üleslöödult ja ülearu silmatorkavalt, kui seisis sõbrannaga käsikäes uksel.
„Tere tulemast kõigile, hei,” hüüdis Julie jälle, kui punkariharjaga poiss hääle vastumeelselt maha keeras. „See on minu vana hea sõbranna Miriam. Ta on snoobide poolele üle läinud, nii et katsuge täna käituda nagu inimesed, mitte nagu ahvid, okei?”
Ta naeris oma nalja üle valjusti ja tõstis uuesti punaveiniklaasi toostiks.
„Ja jah, hei-hei, ma ei ole veel lõpetanud. Miriam on politseiniku tütar. Jah, kuulsite õigesti, tema isa on superdetektiiv Holger Munch, nii et peitke kanep ära, kui te ei taha, et narkorühm meile peale lendaks. Ja Geir, jah, ma pidasin silmas sind.”
Ta tõstis klaasi rastapatside ja trähnilise kampsuniga poisi poole, kes kõlgutas aknalaual istudes jalgu, lai naeratus näol ja priske joint huulte vahel.
„Nii, nüüd võid musa tagasi keerata,” naeratas Julie punkariharjale. „Aga please, kui sa pead just punki kuulama, lase midagi ehedat, näiteks Black Flagi või Dead Kennedyst või nii, eks ole, Miriam?”
Miriam kehitas õlgu ja oleks tahtnud põrandavaiba alla kaduda, aga näis, nagu keegi tegelikult ei hoolikski Julie jutust. Kaks sekundit hiljem üürgas muusika taas ja inimesed olid süvenenud oma klaasidesse, nagu midagi polekski juhtunud, Julie aga vedas Miriami üle toa ja edasi kööki ning laskis tema klaasi tööpinnal seisvast punaveinipakist ääretasa täis.
„Nii tore, et sa tulid,” naeratas sõbranna ja kallistas teda uuesti. „Sorry, ma olen natuke vintis.”
„Pole hullu,” ütles Miriam ja kammis pilguga vargsi kööki.
Toas ei olnud nägu olnud ega olnud ka siin. Äkki oli ta asjatult rahutust tundnud. Lihtsalt pidu. Kõige harilikum pidu. Seda see oligi. Ta oli pisut liiga üles löödud, okei. Sellest polnud lugu. Pidu omavanustega, kes kisendasid taeva poole. Mis siis sellest. See oli lahe. Ta oli käinud liiga paljudel meedikute õhtusöökidel. Vestelnud liiga palju autodest ja suvilatest ning hõbeda ja portselani kaubamärkidest. Ta oli valesti riides, aga muidu oli kõik nagu vanasti. Harilik labrakas. Ei midagi muud. Häda polnud midagi.
„Kas see on tõsi?”
Miriam keeras näo sinnapoole, kus oli nüüdsama seisnud Julie, aga teda seal enam ei olnud, peoperenaine oli tagasi tuppa läinud ja kummardunud kukeharja kohale muusikakeskuse ees.
„Kas see on tõsi?” kordas Miriami ees olev poiss ja naeratas ebalevalt.
„Mis asi?” küsis Miriam ja libistas veel kord pilguga üle köögisolijate.
„Et Holger Munch on sinu isa. See politseinik. Mõrvauurija, eks?”
Miriamit ärritas see küsimus pisut. Temalt oli seda nii palju kordi küsitud ja ta oli pidanud seda väiksest saadik kuulma, tema isa on politseinik, me ei tohi Miriamile midagi öelda, aga kui ta küsimuse esitanud poisile otsa vaatas, siis mõistis ta, et tollel polnud halbu kavatsusi ega tagamõtteid. Miriam ei olnud enam kaheksaaastane ega üksi kooliõuel. Poiss, kes oli küsinud, oli valge särgi, ümmarguste prillide ja sõbraliku pilguga ja paistis lihtsalt uudishimulik, tal ei olnud midagi halba mõttes.
„Jah, ta on minu isa,” ütles Miriam ja tundis esimest korda üle pika aja, et seda on täitsa mõnus öelda.
„Lahe,” ütles ümmarguste prillidega poiss ja rüüpas oma jooki; paistis, nagu püüaks ta leida veel midagi, millest rääkida, aga midagi ei tule pähe.
„Jah, suhteliselt lahe,” ütles Miriam ja libistas veel kord pilguga üle punaveiniklaasi.
„Ja mida sina teed?” küsis poiss.
„Mida sa silmas pead?” küsis Miriam automaatselt pisut tõrjuvalt, aga kahetses seda kohe.
Poiss oli lihtsalt uje ja saamatu. Ta püüdis ainult vestlust arendada, vahest isegi väikest viisi külge lüüa, millega ta ilmselt polnud harjunud või mis tal absoluutselt välja ei tulnud. Miriamil hakkas temast lausa kahju, kui ta nägi, kuidas poiss seal seisab ja oma klaasi külge klammerdub, lootes, et äkki täna õhtul näkkab. Riietuse mõttes mõjus ta niisama kohatult nagu Miriam, valge särk, viigipüksid ja jalavarjud, mis nägid välja nagu kallid ja läikivad Itaalia kingad, ent olid nende odavam variant. Miriam vangutas enda üle pead ja häbenes oma tähelepanekut. Mõne aasta eest oleks ka tema istunud aknalaual, joint huulte vahel, või olnud üks neist, kes seisis laual, juuksed püsti peas ja pudel käes, aga nüüd ta juba teadis, kuidas Scarosso kingad välja näevad.
„Ma olen lapsega kodus,” vastas ta sõbralikult. „Ma olen õppinud ajakirjandust ja kavatsen edasi õppida, aga praegu olen täiskohaga koduperenaine.”
„Ah nii,” kostis ümmarguste prillidega poiss ja vaatas teda pettunud pilgul, mida Miriam oli tihti baarides ja kohvikutes kohanud.
Miriam Munch oli ilus tüdruk, kellel oli alati olnud lööki. Enamast piisas sellest, kui ta ütles: „Mul on tütar, kes saab varsti kuueseks,” et huvilised saba jalge vahel taanduksid.
„Ja millega sina tegeled?” küsis Miriam sõbralikult, aga külgelööja oli pisut lössi vajunud ja ümmarguste prillidega poisi pilk oli juba mujal.
„Ta on kibe käsi plakateid kujundama, eks ole, Jacob?”
Ja siis oli ta ühtäkki kohal.
Nägu.
„Jacob, see on Miriam, Miriam, see on minu sõber Jacob, aga te vist olete juba tuttavaks saanud, vaat kui tore.”
Nägu tegi Miriamile silma ja naeratas.
„Ah see on tema …” kohmas ümmarguste prillidega poiss, kes paistis tundvat piinlikkust ja kippus korraga kangesti lahkuma.
„Ma vist vajan veel üht,” pomises poiss, näitas joogi poole ja läks ära.
„Tema? Või nii? Tema, kes …?” naeratas Miriam.
„Ah, tead küll,” ütles nägu ja naeris pisut.
„Ilus
