pistet, kui nägi, kuidas väikesed käed embasid meest, kes talle sugugi ei meeldinud, aga see läks ruttu üle. Munchile oli see väike tüdruk kõige tähtsam maailmas ja lapse elus oli see alati nii olnud. Vanaisa oli üksi. Vanaema ja Rolf olid koos.
„Näe, kui palju kingitusi mul on!”
Ta vedas Hurumi kooliõpetaja kättpidi tuppa, et too näeks kingilauda.
„Tore küll,” ütles õpetaja ja paitas ta pead.
„Kas need on ka minule?” naeratas Marion ja näitas suure buketi poole, mis Rolfil käes oli.
„Ei, need on vanaemale,” ütles õpetaja ja heitis pilgu Marianne poole, kes vaatas naeratades ukse poole.
Munch nägi, millise pilgu tema endine naine Rolfile saatis. Ja siis oligi kõik läbi. Hea tunne. Idüll. Mänguidüll. Ta tõusis, et tere öelda, andis õpetajale kätt ning jäi seisma ja pealt vaatama, kuidas mees, keda ta tegelikult vihkas, ulatas tema endisele naisele ülepakutud lillekimbu ja andis põsele musi.
Õnneks tuli talle ka seekord appi Marion, kes õhetas juba põnevusest ja keeldus kauem ootamast.
„Kaua võib seda laulmist oodata,” ütles väike tüdruk valjusti ja tuletas Munchile ise seda teadmata sõbralikult meelde, miks ta seal on.
Nad laulsid kiiresti, sest Marion ei kuulanud seda niikuinii. Ta puhus tordilt küünlad ära ja sööstis kingituste juurde.
Pool tundi hiljem sai laps valmis ja istus oma kingituste ees päris kurnatult. Barbie-kingid olid olnud talle meeltmööda, ta oli vanaisa kallistanud, ja kuigi Munch oli oodanud Miriamilt noomivat pilku, et ta jälle lapse ära rikub ega olnud teinud õiget valikut, jäi pilk tulemata. Tütar oli naeratanud otsekui tänuks ja pannud ta tundma, et kõik on parimas korras.
Kui kingid said avatud, tekkis piinlik hetk. Marianne ja õpetaja istusid laua taga diivanil ja õhus oli vestluse ootus, mida keegi tegelikult ei soovinud, aga Munch pääses õnneks ka sel korral, seekord tänu telefonile. Jälle Mikkelson, nüüd sobis see hiilgavalt. Munch palus vabandust ja läks välja trepile, süütas igatsetud sigareti ja võttis kõne vastu.
„Jah?”
„Kas sa oled lõpetanud kõnedele vastamise?” urises teisel pool ärritatud hääl.
„Pereasjad,” vastas Munch.
„Mõtle kui armas,” lausus Mikkelson sarkastiliselt. „Vabandust väga, et pidin selle idülli katkestama, aga ma vajan sind.”
„Mis lahti?” küsis Munch uudishimulikult.
„Teismeline tüdruk,” jätkas Mikkelson pisut rahulikumal toonil.
„Kus?” uuris Munch.
„Ytre Hurum. Matkaja leidis ta paari tunni eest.”
„Ja me oleme kindlad?”
„Milles?”
„Et see on 233.”
Munch tõmbas sigaretist sügava mahvi. Ta kuulis, kuidas väike Marion ukse taga naerab. Keegi ajas teda majas taga, kindlasti see idioot, kes oli tema koha võtnud. Munch raputas ärritunult pead. Tähistada lapselapse sünnipäeva endises kodus. Mida ta õige oli ette kujutanud?
„Kahjuks küll,” jätkas Mikkelson. „Mul on sind vaja sinna kohe.”
„Okei, juba tulen,” ütles Munch ja lõpetas kõne.
Ta viskas koni maha ja oli teel trepist alla, kui uks läks lahti ja Miriam tuli välja.
„Kas kõik on hästi, paps?” küsis tütar ja vaatas teda murelikul pilgul.
„Mis? Jaa-jaa, ainult … tööasjad.”
„Okei,” vastas Miriam. „Ma tahtsin ainult …”
„Mida, Miriam?” küsis Munch kannatamatult, aga võttis end kokku ja silitas tal tasakesi õlga.
„Sind suureks uudiseks ette valmistada,” ütles tütar talle otsa vaatamata.
„Mis uudiseks?”
„Nad abielluvad,” ütles Miriam kiiresti ega vaadanud talle ka nüüd otsa.
„Kes?”
„Ema ja Rolf. Ma püüdsin emale vihjata, et praegu ei ole ehk kõige õigem hetk seda öelda, aga noh …”
Miriam vaatas talle nüüd nähtava murega otsa.
„Kas tuled sisse?”
„Tuli üks asi,” ütles Munch napisõnaliselt ega teadnud, mida muud öelda.
Abielluvad? Pärastlõuna oli alanud nii kenasti, ta oli … Mida ta õige oli ette kujutanud? Ta sai enda peale pahaseks. Mida ta õieti oli lootnud? Aga nüüd oli tal muustki mõelda. Ja hoopis tähtsamast.
„Niisiis lähed ära?” küsis Miriam.
„Jah,” noogutas Munch.
„Oota natuke, ma toon su mantli,” ütles Miriam ja tuli tagasi tema duffelmantliga.
„Anna mu õnnesoovid edasi,” ütles Munch kuivalt ja sammus auto poole.
„Helista mulle. Ma tahan sinuga ühest asjast rääkida, see on mulle üsna tähtis, mõni päev, kui sul aega on,” hüüdis Miriam talle järele.
„Muidugi, Miriam. Helistan sulle,” ütles Munch ja asus sörkima mööda kruusatatud rada, istus sujuvalt musta Audisse ja käivitas mootori.
5
Kuigi kell polnud veel viiski, oli sellest hoolimata kottpime, kui Holger Munch saabus Hurumi valla servale politseilintide taha. Ta näitas läbi akna ametitunnistust ja noor praktikant, kes paistis tundvat piinlikkust, et oli ta peatanud, viipas ta kiiresti edasi.
Munch parkis auto tõkkelintidest paarisaja meetri kaugusele tee äärde ja väljus külma sügisõhtusse. Ta süütas sigareti ja tõmbas mantli tihedamalt koomale.
„Munch?”
„Jah?”
„Olsen, sündmuskoha vaatluse läbiviija.”
Munch võttis vastu kinnastatud käe, mis kuulus keskealisele pikakasvulisele politseinikule, keda ta varem ei tundnud.
„Esialgsed andmed?”
„Ohver leiti umbes kuussada meetrit teest põhja-loode suunas” ütles robustne mees tumeda metsa poole osutades.
„Kes seal praegu kohal on?”
„Kriminalistid. Kohtumeedikud. Keegi teie omadest – Kolstad?”
„Kolsø.”
Munch avas Audi pagasiruumi, võttis välja kummikud ja hakkas neid just jalga tõmbama, kui telefon helises.”
„Munch?”
„Kim
