olin ma kuulnud mehe eskorttüdrukutest.
„Neid on olnud sadu,” pihtis ta eelmise aasta juhatuse koosolekul, toppides terve sõõriku korraga suhu, sellal kui mina teda teraselt jälgisin, ühtviisi põnevil nii proua võimalikust läkastama hakkamisest kui ka Sharpi seksieluteemalisest vestlusest. „Minu autojuhi vend on tema kesklinna kortermaja uksehoidja ja ta ütleb, et seal käib igal ajal tüdrukuid. Ilusad tüdrukud, aga ilmselgelt prostituudid. Härra ei lahku kunagi koos nendega ja nad jäävad alati ainult paariks tunniks.” Noogutan, jäädes ta sõnu peaaegu uskuma. See selgitaks ka tõika, miks ta kunagi ühegi naisega koos pildi peale pole jäänud. Jäi mulje, et mees ei käi kohtamas, ning sedasorti tõsiasi ajas San Francisco naised hulluks ja andis aeg-ajalt alust homoseksuaalsusega seotud kuulujuttudele. Need kuulujutud ei levinud aga kunagi liiga kaua… kõik need naised, kes olid mehega kohtunud, tema juures töötanud, lükkasid tekkinud kõlakad ümber. Mulle meeldis mõte prostituutidest, mehest, kes päästab oma kodu nelja seina vahel üheks õhtuks tulnud naise peal valla püha põrgu.
Teie toetus tähendab meile väga palju. Ta ei vastanud minu lausele ja see jäi meie vahele õhku rippuma. Rüüpasin lonksu šampanjat. „Teid on üllatav siin näha.”
„Huvitav miks?” Mehe laserterav pilk tekitas kõhedust. Ta vaatas rääkijale vankumatult otsa, nii et polnud vähimatki kahtlust, et ta kuulab, mida öeldakse, ja töötleb öeldut vastavalt. Proovisin rahuneda, ehkki intelligentse vastuse andmise surve oli suur ja teadmine, et viibin täiuslikkuse kõrval, rõhuv. Olin naine, kellele intelligentsus polnud eales tundunud seksikas, neli aastat Stanfordi nohikufestivali kummutas kõigil naistel niisuguse väärarvamuse. Kuid see mees… ehk polnudki asi intelligentsuses. Võib-olla oli see hoopis intelligentsuse kombinatsioon enesekindluse ja intrigeerivusega, rabava välimuse martiiniklaasi kokku segatud.
Kehitasin õlgu. Võtsin julgustuseks veel ühe lonksu. Soovisin, et mul oleks šampanjast midagi kangemat. Kui ma märkasin, et ta on lähemale nihkunud, tekkis mul ebaloomulik tung end talle lähemale kallutada ja nuusutada. Panna prooviks käed tema smokingi reväärile ja sikutada. Kas ta pilk jääks mu silmadele püsima? Kas ta astuks sammu kaugemale? Või lohistaks mind mõnda kõrvalisse kohta ja kepiks oimetuks? Minu varasem hooletu enesekindlus lõi selle mehe juuresolekul kõikuma.
Neelatasin. Proovisin mõtteid tagasi meie vestluse juurde juhtida. „Te pole kordagi käinud linnakus. Ega osalenud juhatuse koosolekul. Sellepärast ma oletasin, et ka kevadine tuluüritus jääb vahele.”
„Thomas Yand on külaliste nimekirjas. Ma loodan, et saan temaga vestelda. Ta ei ole mu kõnedele vastanud.”
„Ahhh…” Astusin talle lähemale. Tasandasin häält. „See on siis varitsus.”
„Selline plaan mul oli. Vandeseltslasest oleks abi.” Mees kergitas mänglevalt kulme ja kõik minu keha naiselikud rakud võtsid valveseisaku.
Jah, kindlasti mitte homo. Ma sain aru, miks tema naistöötajad teda kaitsma tõttasid. Olin seisnud tema lähedal kõigest kaks minutit, kuid minu kehast oli käinud läbi umbes üheksa erutusejõnksu. Neelatasin. Manasin näole sundimatu ilme. „Mis teil mõttes mõlgub?”
Tal polnud vandeseltslast vaja. Ta oli üks jõukamaid mehi maailmas. Sama mõjuvõimas nagu Bill Gates tehnoloogiaringkonnas. Aga me etendasime oma rolle hästi. Flirtisime juustukandikute kohal ja sosistasime üle šampanjaklaasi. Tähistasime vandeseltslasliku naeratusega seda, kuidas me Yandi nurka surusime – mina ühel, Brant teisel pool. Kui nad olid vestluse vedama saanud, astusin eemale. Taandusin ruumi teise seina, kus blondeeritud pea ja topelt D korviga Anne Waters mind kõnetas, limpsis sõrmedelt krabipirukat ja sukeldus sügavale oma pika kevadise osturalli loosse. Noogutasin viisakalt, kuid mu mõtted uitasid mujal ning minu otsus elada teistsugust elu tugevnes iga tema ebadaamiliku sõrmelimpsimise järel. Vaatasin vargsi Branti poole ja nägin sügavat keskendumist, kui ta Yandile noogutas.
Minust käis läbi iharusevärin, tõmme, mis mind üllatas. Kahtlemata olin arvanud, et tunnen tema vastu austust – oleks võimatu mitte austada meest, kelle IQ on kaks korda kõrgem kui minul, kelle aastased annetused moodustasid vere, tänu millele tuksusid poolte linna heategevusürituste südamed –, ent kui ma üldse olin selle erakliku mehega kohtumist vaimusilmas ette kujutanud, olin arvanud, et ta mulle ei meeldi.
Põhjus nr 1. Ta oli võimatult rikas, kusjuures ta oli rikkaks saanud juba teismelisena ning tema täiskasvanuelus oli teda iga päev ümmardatud ja tema ümber lipitsetud. See oli sitapeaks saamise järeleproovitud retsept.
Põhjus nr 2. Ta oli võimatult tark. Oleksin arvanud, et tema ego on samavõrd võimas kui aju, moodustades kokku suurejoonelise ja ülbe friigi. Niisuguse, kes eeldab ülistuse vormis allaheitlikkust. Niisuguse, kes puistab igavaid fakte, ise samal ajal minu rindu vahtides.
Aga ma polnud pooltki valmis selleks, milline eraklik mees ei ole. Vaikivalt enesekindel. Otsekohene. Ülikena. Tungiva huviga, tõelise, mitte näilisega.
Mees pööras hetkeks pilgu Yandilt kõrvale, minu poole, ja kui me teineteisele otsa vaatasime, peatus meie ümber kõik. Siis pööras ta pilgu kõrvale ja ma nägin, kuidas ta sirutas käe, kätles Yandiga formaalselt ning hakkas meest viisaka naeratuse saatel sinnapaika jättes minu poole tulema. Taas kohtusid meie pilgud ja ma oleksin tahtnud mujale vaadata, kuid ei suutnud. Mul jagus silmi vaid selle jaoks, kuidas ta sujuval sammul üle saali sammus, kuni jäi minu ette seisma, naeratus silmisse sugenemas, samal ajal kui mina püüdsin kõigest väest teadvusel püsida.
Tema saabumine seiskas vestluse. Vaikust märgates vaatasin vilksamisi Anne’i poole. „Vabandage mind, palun,” pomisesin ma ja kasutasin juhust, et põgeneda. Brant tõmbas mu tooli lauast eemale, noogutas viisakalt minu lauakaaslastele, kelle valvsad pilgud jälgisid igat meie liigutust nagu ringi kogunenud raisakotkad, valmis oma järgmiseks eineks. Mehe käsi suunda näitamas, põgenesime koos tagauste poole.
„Aitäh, et te mind Yandiga kohtumisel aitasite,” lausus ta vaikselt, pead veidi minu poole kallutades.
„Aitäh, et te mind nende naiste käest päästsite,” sosistasin vastu ja naeratasin viisakalt, möödudes Nora Bishopist, kelle puhul olin üsna kindel, et enamiku üheksakümnendatest aastatest veetis ta minu isa all selili.
Usteni jõudmiseks kulus kaksteist sammu. Kaksteist sammu, mil taipasin, kui väga ma seda meest ihaldan. Mõtlesin neile lugudele – prostituutidele –, kui tundsin tema käest õhkavat kuumust nihkumas mu seljalt küünarnukile, õrnalt, kuid tungivalt. Ta kontrollis peenetundeliselt. Kuid mina soovisin enamat. Vajasin enamat. Jõudsime välja, rõdule, soe suveõhtu silitas meid ookeani ja suve järele lõhnava kerge tuulega. Mees võttis käe mu küünarnukilt ja ma sain selgemalt mõelda.
Toetasin küünarnukid karedale rõduservale, betooni surve naeruväärselt peente pidurõivaste all lohutav. See kõik oli vaid näitemäng. Tegime terve aasta korjandusi laste jaoks, kellele tõi uute tossude saamise mõte pisarad silma, ning kulutasime seejärel sada tuhat dollarit peo korraldamisele. Pöörasin ringi ja vaatasin kõrgeid aknaid, mis ulatusid läbi kolme korruse ja näitasid tervet etendust kogu oma võltsis hiilguses. Seejärel vaatasin vilksamisi Branti, musta smokingisse pakendatud nägusat elegantsi, pilti, mis kuulus sellesse maailma, kuigi mees ise oli minu meelest kõigest sellest üle. „Kas see oli asja väärt?” Noogutasin peo suunas ja piidlesin meest, tema tugevat profiili, pilk silmapiirile suunatud, välisvalgustuse hubisev kuma heitmas näole teatraalseid varje. „Et pidite Yandiga kohtumise šansi pärast nende raisakotkastega tegemist tegema?”
„Kõik oli seda väärt, niipea kui ma teid nägin.” Vaiksed sõnad. Tohutu mõju.
Naeratasin ning astusin õhukesele servale, kust sain üle rõduääre nõjatuda ning lasta tuuleõhul
