style="font-size:15px;"> „Kauniks takistuseks.” Brant tõmbas käe kõrgemale ja põimis tihedamini minu puusa ümber, ning mulle tundus, et nägin naeratusevälgatust, enne kui ta meid mõlemaid voodile heitis.
Alasti kehade veeremine, jalad risti-rästi. Roomasin mööda ta keha, meie huuled kohtusid, sündis esimene suudlus. Mehe suu kõhkles, käed olid enesekindlad, ja hetke jooksul mõtlesin endamisi, kas ta üldse suudles oma eskorttüdrukuid, enne kui neid keppis. Siis muutus meie suudlus sügavamaks, meie side tugevamaks ja ma viskasin prostituutide mõtte peast.
Kui ta suudluse katkestas ja minust pisut kaugemale istus, silitades samal ajal käega mu kumerusi, tekkis paus. Paus täis vaikset hingamist, paus täis otsustushetke, mil ta mulle otsa vaatas ja ta pilgus peegeldus küsimus.
Ma ei vastanud suuga. Keerasin külge, kuni mu jalad ulatusid üle voodiserva ja puudutasid vaipa. Astusin kummuti juurde, avasin sahtli ja sorisin aluspükste ja stringide vahel, kuni tundsin käe all fooliumpakendit. Tõmbasin ühe kondoomipaki välja ja suundusin tagasi voodi juurde, hindav pilk rändamas üle mehe keha, kui ta seal katmatult selili lamas. Mehe silmad naeratasid mulle, huuled kõverdumas vaid niipalju, et toonitada võimalikku lohku tema põses, ja ta ei teinud ühtegi liigutust, et katta oma kintsu vastas lebavat muljet avaldavat elundit.
Ma ei osanud oodata niisugust enesekindlust – arvasin, et arvutinohik häbeneb rohkem oma keha ja uhkustab enam oma ajuga. Kuid tema ei olnud tsiteerinud ühtainsatki fakti, polnud ühelgi moel teinud juttu oma ettevõttest ega rahast. Ta võttis seda kõike nagu minagi, olime kaks täiskasvanud inimest, kes tahtsid hästi aega veeta. Brant sirutas käe, võttis kondoomi, asetas selle oma selja taha öökapile ja haaras mul uuesti käest kinni. „Veel mitte. Tule siia.” Ta tõmbas mind enda kõrvale, surus end mulle lähemale, kuni meie kehad osaliselt kokku puutusid ning oli küllalt ligidal, et suruda suudlus mu huultele, puudutada mind sõrmedega alates õlgadest, mudida õrnalt mu kaelalihaseid, liikuda avastavate puudutustega mööda mu keha allapoole. Sulgesin silmad ja ohkasin, lastes end padja vastas lõdvaks ning Branti käed libisesid allapoole, peopesad surusid vastu mu rinnakumerusi, õrna puudutusega ajas ta sõrmed harali ja haaras mind pihkude vahele. „Sa oled ilus,” ütles ta, hääles kriipiv sosin. Ta nihutas end veel lähemale. „Anna andeks, kui ma… Ma ei ole romantikaga harjunud, Layana.”
Avasin silmad ja mu uitavad käed, mis olid oma hellal avastusretkel jõudnud peaaegu tema kõige tähtsama kohani, peatusid. „Ma arvan, et ma ei otsi romantikat.”
„Ma arvasin, et kõik naised otsivad romantikat.” Brant tõmbas mind külili, sirutas käed mu ümber, kuni puudutas peopesadega mu tagumikku, ja tõmbas mind enda vastu – meie vahele jäi vaid kuum õhk.
Vaatasin talle otsa ja lõpuks saabus hetk, mil ta surus oma huuled taas mu suule. Ei. Seda. Seda otsivad kõik naised. Suud, mis vastaks suudlusele näljaselt, ent õrnalt.
Seda. Et mu keha lohistatakse kindlalt voodi serva poole, pilk domineeriv, käed tugevad, et mind uurides tõugatakse mind sügavamale madratsi sisse.
Seda. Kuidas mu käed sukelduvad tema juustesse, küüned suruvad tema õlgadesse, minu keha tõmbub vibusse, kui ta keel oskuslikult mu jalge vahel liigub.
Seda. Kuidas meie kehad põimuvad minu linadesse, tema keharaskus mu randmetel, ürgse ühendumise hetk, kui ta mu jalad laiali surub ja end minu sisse lükkab, kui ta liigub kindlate tõugetega, tema suudlused vaigistavad minu naudinguhüüdeid.
Seda. Kuidas tema keha on kaardunud minu kehasse, käed suruvad mind kõvasti enda vastu, ta tungib veel sügavamale minusse ning kui ta lõpetab, lausub õhku ahmides mu nime, tema hingeõhk väreleb mu suu ääres, kui me rulludes kohad vahetame ja ta teeb viimase tõuke.
Seda. Just seda ma tahtsin, just seda minu uus mina ihaldas. Romantika võis oodata.
4. peatükk
„Mida sa tegid?” kajas kile hääl üle suure kabineti ja põrkas tagasi antiiksetelt kirjutuslaudadelt ja raamitud aukirjadelt.
„Ma olen täiskasvanu, Jillian. Mul on igasugune õigus lahutada meelt nendega, kellega ise tahan.”
„Brant, see naine pole mingi treileriparkla lita. Ta on lugupeetud ühiskonnaliige. Ääretult tark, ehkki tema muretu eluviisi järgi ei oskaks seda arvata.”
„Mina peaksin neid märke pigem tema eelisteks. Sa räägid nii, nagu tahaksid, et ma käiksin mõne harimatu maakaga. Ma lahkusin eile õhtul tema majast ja läksin koju nagu elektrijänes. Töötasin öö läbi ja lahendasin meie andmete taastamisega seotud mured. See naine süütas minus leegi.”
Jillian seisis, pärlid kahisemas, raev ta silmis otsis sihtmärki ja kõrvetas nahka, mida riivas. „Ta otsib abikaasat. Uut perekonnanime, finišit elu võidujooksule, mida need debütandid jooksevad.”
„Väga huvitav, et sa tema kavatsustest nii palju tead.”
„Brant, sa tunned mind. Ma mõtlen ainult sellele, mis on sulle kõige kasulikum. Usu mind, kui ma soovitan sul eile õhtul toimunu sinnapaika jätta. Sul ei ole vaja püsisuhet ja sellest naisest tasuks heaga eemale hoida. Järgmine kord, kui sul on jälle vaja pingeid maandada, lase mul endale tüdruk tellida.”
Mees nõjatus vastu lauda. „Sa saad ju aru, kui naeruväärne see on, et sa mulle hoorasid tellid. Enamik emalikke tegelasi säraksid õnnest, kui näevad, et ma auväärse naisega väljas käin.”
„Sinu ema tahaks seda. Usu mind.”
Brant kortsutas kulmu ja lõi prügitüki sõrmenipsuga paberikorvi poole, enne kui naisele otsa vaatas. „Mõnikord ei saa ma sinust aru.”
Naine naeratas. „Usu mind. Ma võin sinu kohta sama öelda.”
5. peatükk
Jooksin mööda liiva, tennised soolase vee piiril kriuksumas, liiva julgustav surve talla all, kui tundsin, kuidas lihased reageerivad, jalad kerkivad ja lükkavad, tormavad tegudele, kui ma tümpsuval sammul mööda randa edasi jooksen, kodu nähes kiirust lisan, finišijoon silme ees. Jäin seisma ja hingeldasin, toetasin värisevad käed reitele, kuumav tunne rinnus võrdväärne valusate lihastega, kõrge endorfiinitase andmas märku, et kogu pingutus oli vaeva väärt. Sundisin end selja sirgu ajama ja edasi liikuma ning mu lihased ohkasid rahulikku tempot tundes. Sirutasin käed välja, lõdvestasin lihased, tegin õla- ja kaelaringe.
Kaks miili. Vähem kui eile, aga kiirem. Heitsin pilgu käekellal seiskunud stopperile. 15.04. Kustutasin tulemuse, kellaaeg ilmus uuesti ekraanile, ja ma hakkasin mäest üles minema, tagasi veranda poole, kus mind ootasid pink ja dušš. Siis aga peatusin järsku, sest väraval seisis naine, kelle jäik kehahoiak tuletas mulle meelde kõiki koolidirektrisse, kellega olin eales kokku puutunud. Peatusin ja silmitsesin naist ettevaatlikult ning jätkasin siis liikumist.
„Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Avasin värava ja sisenesin naisega samasse ruumi, mõeldes maja sissesõiduteele pilku heites, kuidas naine siia taha oli saanud. Me olime nagu erinevuste õppetund: minu nahk ookeanipritsmetest ja higist märg, keha katmas vaid sportrinnahoidja ja spandex-püksid. Naisel oli seljas vähemalt kaks kihti, nailonsukad, mida varjas pükskostüüm, mille jakikaelusest piilus kõrge kaelus. Minu higipiisad tema pärlikee vastu. Minu metsikud pruunid lokid, mida peapael ja juuksekumm vaevu taltsutada suutsid, tema ülespandud juuksurisoeng, mis tugeva tuule käes vaevu liikus. Minu rind kerkis endiselt tugevasti, samal ajal kui naine seisis tikksirgelt, kortsus näol jahe ja põlglik ilme. Kortsutasin ta nägu nähes kulmu. Mida põrgut ma talle teinud olin?
